LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Helistas Ebba valvelauast.

      „Kuidas läks?” küsis ta.

      Wallander taipas, et jutt käib isa majast.

      „Maha müüdud veel ei ole,” vastas ta. „Aga küllap ostja ka leitakse.”

      „Tahtsin küsida, kas sa saad pool üksteist ühe grupiga tegelda,” jätkas Ebba.

      „Mis grupp see nüüd suvel tuleb?”

      „Pensionil mereväelased, saavad alati augustis Skånes kokku. Neil on oma ühing. „Merekarud”.”

      Wallander mõtles oma arstilkäigule.

      „Sa pead vist kedagi teist paluma,” vastas ta. „Mind pole poole üheteistkümnest kaheteistkümneni majas.”

      „Ma räägin siis Ann-Britiga,” ütles Ebba. „Vanadele mereväelastele kindlasti meeldib, kui naispolitseinik neile ekskursiooni teeb.”

      „Ära ole selles nii kindel,” vastas Wallander.

      Kell hakkas juba kaheksa saama, kuid Wallander polnud teinud muud kui tooliga kiikunud ja aknast välja vahtinud. Kere tuikas väsimusest. Ta muretses, mida arst võib talle öelda. Kas väsimus ja jalakrambid olid märk mingist tõsisest haigusest?

      Ta tõusis ja läks mööda koridori koosolekuruumi. Martinsson oli juba kohal. Ta oli juuksuris käinud ja päevitunud. Wallanderile meenus, kuidas Martinsson oleks paar aastat tagasi äärepealt politseikarjääri pooleli jätnud, kui tema tütrele kooliõuel kallale mindi. Sellepärast, et tema isa oli politseinik. Martinsson jäi siiski tööle. Wallanderi jaoks oli Martinsson ikka see pesamuna, kes kunagi neile tööle tuli. Ehkki nüüdseks oli ta üks Ystadi staažikamaid politseinikke.

      Nad rääkisid ilmast. Kell sai viis minutit kaheksa läbi.

      „Pagan, kuhu Svedberg jääb?” imestas Martinsson.

      Küsimus oli õigustatud. Svedberg oli tuntud oma täpsuse poolest.

      „Kas sa rääkisid temaga?”

      „Ta oli juba läinud, kui ma teda otsima läksin. Aga ma jätsin ta automaatvastajale teate.”

      Wallander osutas lauatelefonile.

      „Peaksid vist uuesti helistama.”

      Martinsson valis numbri.

      „Kuhu sa jääd?” ütles ta. „Me ootame.”

      Ta pani toru ära.

      „Jälle automaatvastaja.”

      „Ta on kindlasti juba teel,” ütles Wallander. „Hakkame pihta.”

      Martinsson lehitses paberipatakat. Siis ulatas ta Wallanderile ühe postkaardi. See oli aerofoto Viini kesklinnast.

      „See kaart oli teisipäeval, kuuendal augustil, perekond Hillströmi postkastis. Astrid Hillström kirjutab, et nad jäävad veidi kauemaks. Aga et kõik on hästi. Ja et teised tervitavad. Palub emal teistele vanematele helistada ja öelda, et nendega on kõik korras.”

      Wallander luges postkaarti. Käekiri meenutas Linda oma. Ümarad tähed.

      Wallander pani kaardi käest.

      „Ja Eva Hillström käis siin?”

      „Ta lausa tormas mu kabinetti sisse. Me teadsime juba enne, et ta on närvis. Aga seekord oli veel hullem. Igatahes on ta väga mures. Ja ta ei kahtle.”

      „Milles ta ei kahtle?”

      „Et midagi on juhtunud. Et tema tütar pole seda postkaarti kirjutanud.”

      Wallander mõtles veidi, enne kui vastas.

      „Kas ta järeldab seda käekirjast? Kas nimi on teistmoodi kirjutatud?”

      „Ta ütleb, et see on Astridi käekirja moodi küll. Aga et tema käekirja on lihtne järele teha. Nime ka. Ja tal on muidugi õigus.”

      Wallander võttis märkmeploki ja pliiatsi. Tal ei kulunud minutitki, et Astrid Hillströmi käekirja ja nime jäljendada. Ta lükkas ploki eemale.

      „Eva Hillström tuli siia, sest ta on mures. Arusaadav. Aga mis talle siis muret teeb, kui asi pole käekirjas ega allkirjas?”

      „Ta ei osanud öelda.”

      „Aga sa küsisid?”

      „Küsisin. Pakkusin igasuguseid variante. Sõnavalik? Väljendusviis? Ta ei osanud öelda. Aga ta on ikkagi kindel, et tema tütar pole seda kirjutanud.”

      Wallander krimpsutas nägu ja raputas pead.

      „Midagi peab ikka olema.”

      Nad vaatasid teineteisele otsa.

      „Mäletad, sa ise ütlesid eile sama,” sõnas Wallander. „Et see teeb sulle muret.”

      Martinsson noogutas.

      „Miski siin ei klapi,” ütles ta. „Aga ma ei tea, mis nimelt.”

      „Küsime siis teisiti,” lausus Wallander. „Kui nad tõepoolest ei läinudki spontaanselt reisima, siis mis nendega juhtuda võis? Ja kes postkaardi saatis? Nende passid ja autod on läinud. Seda me kontrollisime.”

      „Ma võin eksida,” vastas Martinsson. „Võib-olla Eva Hillströmi ärevus mõjutas mind.”

      „See on loomulik, et vanemad oma laste pärast muretsevad,” ütles Wallander. „Sa ei kujuta ette, kui tihti ma olen mõelnud, millega see Linda ometi tegeleb. Kui ta maailma kõige veidramatest paikadest postkaarte saadab.”

      „Mida me teeme?” küsis Martinsson.

      „Jälgime olukorda,” ütles Wallander. „Aga võtame õige kõik otsast peale läbi. Et midagi kahe silma vahele ei jääks.”

      Martinsson tegi kokkuvõtte. Nagu alati, oli see selge ja loogiline. Ann-Britt Höglund oli kord Wallanderilt küsinud, kas ta on märganud, et Martinsson on kokkuvõtte tegemise just tema käest õppinud. Wallander ei tahtnud seda uskuda. Kuid Ann-Britt oli endale kindlaks jäänud. Wallander kahtles siiani, kas see ikka on nii.

      Sündmuste käik oli lihtne. Kolm noort inimest, vanuses kakskümmend kuni kakskümmend kolm, otsustasid üheskoos jaaniööd tähistada. Üks neist, Martin Boge, elas Simrishamnis, teised kaks, Lena Norman ja Astrid Hillström, Ystadi lääneosas. Nad olid ammused sõbrad ja veetsid palju aega koos. Nad kõik olid heal järjel vanemate lapsed. Lena Norman õppis Lundi ülikoolis, teised tegid erinevaid lühiajalisi töid. Ühelgi neist polnud ei seaduse ega narkootikumidega probleeme olnud. Astrid Hillström ja Martin Boge elasid veel vanemate juures, Lena Normanil oli ühikatuba Lundis. Nad ei olnud kellelegi öelnud, kus nad jaanipidu peavad. Nende vanemad olid rääkinud omavahel ja ka nende sõprade vanematega. Keegi ei teadnud midagi. Selles polnud midagi imelikku. Nad olid tihtipeale salatsenud ega olnud teistele oma plaanidest rääkinud. Koos noortega kadus jäljetult ka kaks autot, üks Volvo ja üks Toyota. Noored olid lahkunud kodust 21. juuni pärastlõunal. Sellest peale polnud keegi neid näinud. Esimesena saabunud postkaardil oli 26. juuni kuupäevaga Hamburgi tempel. Seal nad kirjutasid, et kavatsevad Euroopas ringi reisida. Mõni nädal hiljem saatis Astrid Hillström kaardi Pariisist. Ta kirjutas, et nad sõidavad lõuna poole. Ja nüüd oli temalt veel üks postkaart tulnud.

      Martinsson jäi vait. Wallander mõtles järele.

      „Mis võis juhtuda?” küsis ta.

      „Ma ei tea.”

      „Kas üldse miski viitab sellele, et nad kadusid ebaloomulikel põhjustel?”

      „Õigupoolest mitte.”

      Wallander nõjatus toolileenile.

      „Meil on siis ainult Eva Hillströmi sisetunne,” ütles ta. „Murelik ema.”

      „Kes väidab, et tema tütar pole seda kaarti kirjutanud.”

      Wallander noogutas.

      „Kas ta tahtis, et me kuulutaksime nad tagaotsitavaks?”

      „Ei. Ta tahtis, et me võtaksime midagi ette.

Скачать книгу