LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Siiski poleks ta olnud impulsiivsuseta seesama mees, ta surus end läbi just pöörase tahtmisega! Ütleme nii, et ta talitas sisetunde järgi, ent keeras vahel vindi pisut üle.”

      “Rein Kirsipuu seisis mu eest esialgu väga kõvasti. Kui kuulusin juba liidu meestekoondisse, siis käis Rein korduvalt Rahutuuril ja ka olümpiamängudel, aga peatreener Viktor Kapitonovi kõrval tal enam suurt sõnaõigust polnud,” ütleb jalgrattur.

      “Kirsipuu ei saanud mind ka sellepärast eriti palju juhendada, et ma polnud iial kodus, vaid ikka üleliidulistes laagrites või võistlustel. Seal sain Kapitonovilt iga päev koslepi nagu kõik teisedki. Kogu päeva tegevus arutati läbi, koos võtsime õppust. Palja jõuga rattasõidus ei saa. Tõsi, oli mõni selline, kes lootis vaid jõule ega huvitunud taktikast. Näiteks Vladimir apovalov. Kord sõitsime Wilhelm Telli tuuri koos, seal kihutas ta mäest alla, pea maas, põrkas autoga kokku ja lendas üle selle parklasse teise auto alla. Teda ei saadud sealt tükk aega kätte. Kui saadi, sõitis tagavararattaga edasi, selg auto summutist kõrvetatud. Oli jube kõva mees, aga…

      Nõu ja tuge andis Kirsipuu mulle ratturitee lõpuni. Meil olid kaua head suhted,” tunnustab Pikkuus.

      Rahutuuridel käis Kirsipuu mitu korda Kapitonovi abitreenerina. Tuurimeeskonna vastutavaks treeneriks nimetas Kapitonov Kirsipuu olümpia-aastal 1980, kui tegeles ise olümpiakandidaatidega, ka Aavo Pikkuusiga.

      Kahjutundega tuleb nentida, et Kirsipuu ja Pikkuusi suhted ei jäänud lõpuni südamlikuks. Võimalik, et arusaamatusi tuli ette juba varem, aga kõrvaltvaatajale kulmineerusid need sajandivahetusel. Kui alaliidus valiti Eesti kuni 23-aastaste koondisele peatreenerit, eelistas Kirsipuu vastaskandidaat Raul Oja ja mõjutas vähemalt Pikkuusi arvates ka teiste hääletajate otsust. Ametipost läks Ojale, kelle hilisemat panust peab Kirsipuugi kesiseks.

      Pikkuus on sellest valimiskaotusest igaveseks löödud: “Muidugi tahtnuks ma oma suhteid ja kogemusi rohkem edasi anda! Suhted on väga tähtsad. Poolas võttis minu kuni 23-aastaste meeskonda ikka vastu suur Ryszard Szurkowski ise. Ta püüdis ka kõik meie arved kinni maksta.”

      Kirsipuu tunnistab: “Aavo oli liialt järsk. Kuuldavasti andnud ta isegi kätele voli. Seda treener päris kindlasti ei tohi.”

      Pikkuus polnud rahul ka sellega, et “Kirsipuu viis koondise mingile Soome kriteeriumile just Pikkuus Cupi ajal. Ometi andnuks tugev võidusõit meestele palju enam!” Ta lisab: “Mina pole Kirsipuuga tülitsenud, olen lihtsalt püüdnud tõsist vestlust vältida. Kui mu hingele on tehtud haiget, siis ei saa seda pärast niikuinii heaks rääkida.”

      Omaaegne võidusõitja, hilisem Nõukogude Liidu ja Venemaa koondise peatreener ning Venemaa jalgrattaliidu president Aleksandr Gusjatnikov austab mõlemat meest: “Rein tegi Aavo heaks väga palju, kuid just tänu Aavole sai ta maailmas tuntuks. Muidugi olen nende suhete kriisist kuulnud, kuid loodan mõlema mõistlikkusele. Väärt mehed!” lausub Gusjatnikov 2011. aastal.

      40-kilone hommikukivi Musta mere kaldal

      “Selles on Rein Kirsipuul õigus, et jaksasin juba noorena kannatada üsna kaua. Aga võistluse lõpus, korralikus finišiheitluses olin viletsam kui Kalle Kirsiaed,” nendib Aavo Pikkuus. Ometi sai poisipõlve nõrgast kohast ajapikku tema trump, Mittevene Kuradi spurt.

      Musta mere ääres Gagras Dünamo üleliidulise koondise laagris uuris üks Pikkuusi lemmiktreenereid Timofei Zlotnikov, mis osa distantsist meeldib talle kõige vähem ja millal ta õigupoolest väsimust tunneb. Noormees vastas, et raske on sõidu lõpuosa, sest siis saab jõud otsa ja kiirendada on liiga raske, pole õiget spurti.

      “Zlotnikov oli hea mees. Ta selgitas, et sellest murest saab üle, kui mul jätkub tahtmist. Õpetas, et hüpaku ma igal varahommikul enne trenni mererannas 40 korda üles, 40-kilone kivi süles, ja jooksku seejärel kolm korda 60 meetrit täie laksuga. Nägin silmanurgast, et Zlotnikov ise seisis sageli rõdul ja jälgis mu tegevust. Sihuke harjutus võttis ikka läbi küll! Kiiresti lisandus sellist jõudu, mida oli vaja finišisirgel ning ka tuuridel ja punktisõitudel nii tähtsates vahefinišites. Harjutus jäi aastateks mu repertuaari.”

      Treener Timofei Zlotnikov, kes õpetas Pikkuusi spurtima.

      Colditz: esimene triumf liidu piiri taga

      Eesti tänavasõidumeistrivõistlustel 1972 oli kohal kogu Nõukogude Liidu juunioride koondis eesotsas Aleksandr Averiniga. Sel puhul võistles juunioridega ka Pikkuus. Esimese, Viljandi etapi ta võitis, kuid kannakõõluse vigastus tõmbas edasisele kriipsu peale. Üldvõidu jättis koju Lehar Linno, edestades napilt Averinit.

      Mai keskel võitis Pikkuus Tallinna neljapäevasõidu, olles ülekaalukalt parim viimasel alal, lennuväljal läbitud kriteeriumil. Kokkuvõttes pani 17-aastane Pikkuus ässad selgelt paika, Eeri Raam kaotas 2.52 ja Ilmar Mesi 3.30-ga. Sedaaegu tuli teade, et Pikkuus ja Linno on arvatud liidu juunioride koondisse, mis stardib peagi Saksa DV-s ja Tšehhoslovakkias.

      Tulevaste Ässade karikal Saksa DV-s jagas Aavo Pikkuus esmalt kriteeriumis 10. kohta. Seejärel võitis ta grupisõidus esimese vahefiniši, kuid siis purunes rattakumm ja lootused kadusid. Seevastu järgmisel päeval, 11. juunil 1972 sai Pikkuus Colditzi ringil 31 km eraldistardiga sõidus esikoha! Esimene reis väljapoole suure kodumaa piire oli võidukas.

      “Aavo on tulevane olümplane!” hindas tookord Rein Kirsipuu suur sõber, liidu noortekoondise vanemtreener Oleg Borissov. Pikkuus ise imestas tagasihoidlikult: “Olen veel täitsa tattnokk, aga võistlen ja võidan Saksamaal!”

      Pisut ootamatu paik Armeenias.

      Juuli hakul oli enam-vähem sama seltskond koos Brnos sotsialismimaade Sõpruse auhinnavõistlustel. 74 km meeskonnasõidus tulid Pikkuus ja Linno koos Anatoli Sidorovi ja Said Gusseinoviga teiseks. Alla jäädi Saksa DV-le, kust olid kohal ka Pikkuusi tulevased suured rivaalid Hans-Joachim Hartnick ja Bernd Drogan. Grupisõidus pages Pikkuus pikaks ajaks üksi eest, ent tabati Tšehhoslovakkia ülekaalukate jõudude eestvõttel ja jäeti seitsmendaks.

      Suvi oli sündmusterohke. Rahvusvahelistel juunioride võistlustel Kaunases võitis Pikkuus nii grupisõidu kui ka kriteeriumi. Liidu juunioride tuuril Lätis oli ta kolmas. Juunioride trekimeistrivõistlustel Simferoopolis sai Eesti (Urmas Tooma, Eiki Seller, Pikkuus, Linno) 4 km meeskondlikus jälitussõidus Ukraina järel hõbeda.

      Pikkuusi osavõttu Eesti võistlustest dikteeris juba selgelt üleliiduline kalender. Eesti maanteemeistrivõistlustel Tartus oli ta igatahes kohal. Pikkuus sai kõigepealt grupisõidus ja kriteeriumis pronksi. 9. septembril 1972 läbis Pikkuus 40 km eraldistardist 56.32-ga ja tuli esimest korda Eesti meeste meistriks.

      Krossihooajal kogus värske meistersportlane ilusaid võite, kuid Eesti meistrivõistluste asemel teenis auhindu hoopis Simferoopolis ja Dušanbes. Nii tema kui ka Lehar Linno silme ees seisid esimesed Euroopa meistrivõistlused Münchenis. Siis teatati, et osalejate sünniaasta alampiir nihutatakse 1955. aastale. Õige napilt vanem Pikkuus lõi käega: “Tühja kah, kõik on ju alles ees!”

      Mittevene Kurat pani paugu ära

      Aavo Pikkuus veetis 1973. aastal peaaegu kogu talve lõunas, treeningupartneriteks ja võistlusvastasteks täiskasvanud mehed. Koos Eesti noorukiga treenisid olümpiavõitjad ja maailmameistrid. Neid, kes teadsid kindlalt, et olümpiamänge ja MM-võistlusi tuleb veel, liikus kümnete viisi. Ent Pikkuusi kodune eelkäija, MM-i ja Rahutuuri kogemusega Jaan Klassepp oli uue põlvkonna liidri kohta öelnud: “Mind hämmastas, et ta ei hoolinud kõlavatest nimedest.” Nii juhtuski, et ammused koondislased said karmi vastulöögi, kui hakkasid naga paika panema ehk vene kombe kohaselt vanakesi mängima.

      Koondise kandidaatide trennieelsel rivistusel seisid venelased kahel jalal, aga Aavo Pikkuus kahel rattal – surplace’is, nagu Erika Salumäe järgmisel kümnendil trekil. Neli aastat vanem Aleksandr Judin nõudis: “Mis sa siin seisad ja esined?” Pikkuus küsis rahulikult vastu: “Mis see sinu asi on? Seisa ja esine kah, kui tahad!” Treeningul hakkas solvunud Judin sõiduoskusi näitama ja tüli norima, tõukles,

Скачать книгу