LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      3

      ANNA EI SUUTNUD EALES TÕELISELT ARMASTADA KEDAGI Steve’i, Bobi või Mike’i-nimelist.

      Ta põlgas lühendatud nimekujude argisust. Seda, kuidas hüüdnimi nii sageli kuulutas: “Olen kokkuvõte igast Mattist, keda olete eales kohanud, aritmeetiline keskmine Chrisist, Rickist, Jeffist.” Asi ei olnud pikkuses – ükski nimi ei saa olla palju lühem kui Anna. Ta tundis, et nimi peaks mõjuma väärikalt ja tähenduslikult. See peaks suutma kanda inimese isikupära raskust ja taluda selle koormat. Steffi ei saaks iial tööd valitsuskabinetis ning Chad ei saaks teda eales tööle võtta.

      Anna andis oma lastele korralikud nimed. Neil olid Ameerika nimed, kuid ka paljudel šveitslastel olid võõrnimed – tänu pangandusele oli kolmandik Zürichi elanikkonnast välismaalased. Näiteks Bruno tööandja Credit Suisse andis tööd paljudele šveitslastele, mitmele sakslasele, mõnele britile, paarile ameeriklasele ja ühele talumatult nägusale nigeerlasele, kelle nahk oli tume ja sile justkui Sprüngli šokolaad. Mitmekesisus ühtlustab lõpuks kõike. Anna laste nimed olid Šveitsis ebatavalised kui mitte haruldased. Neid valides pidas ta seda meeles. Talle meeldisid nende nimed. Need näisid sobivat.

      Nimi on habras. Pilla see maha ja see võib puruneda.

      Nagu Steve. Nimi, mille kandjat ei saanud Anna eales armastada.

      ANNA VÕTTIS ANALÜÜSIMISEKS KAASA ääretult keeruka unenäo. Selle kaootilisus ei arvestanud ainestikku ega asjaolusid ning unenägu ei piiritlenud ei aeg ega ruum. Anna oli unenäo tähendusrikastes sümbolites, universaalsetes kujundites ja allegoorilistes nüanssides veendunud.

      Doktor oleks võinud kahekümnest uksest läbi jalutada, kui seal oleks mõni uks olnud. Alustame hobuse tähtsusest, oleks doktor Messerli võinud lausuda. Milline on sinu seos õhupallide ja lennukitega? Millise tähenduse sa omistaksid vaid tagurpidi sõitvatele Ameerika mägedele? Anna, miks seisid sa kirikus alasti? Kuid doktor ei puudutanud neid küsimusi ja esitas nende asemel selle ainsa, mida Anna soovis, et ta poleks teinud.

      “Sinu unenägudes on keegi Stephen. Kes ta on?”

      Psühhoanalüüs on kulukas ja täiesti ebatõhus, kui patsient valetab või jätab midagi ütlemata. Kuid analüüs ei ole tangid ja tõde pole hammas; seda ei saa jõuga välja rebida. Suu püsib lukus nii kaua, kui soovib. Tõde selgub siis, kui see avaldab end ise.

      Anna raputas pead, justkui lausudes Tal ei ole mingit tähtsust.

      LAUPÄEVA HOMMIKUL KELL 5:45 ärkas Anna ebaloomuliku karje peale. Ta viskus voodist välja ning tormas trepist üles, võttes kaks astet korraga. Karjujaks oli Polly Jean. Tal tuli esimene hammas. Kümnes kuu oli selle jaoks hilja; Victoril tuli esimene hammas viiendal kuul, Charlesil neljandal. Anna libistas pöidla Polly Jeani suhu ja kinnitas väikse valge mügariku olemasolu. Vastuseks röökis Polly metsikult. Anna võttis tütre käte vahele, kussutas ja kiigutas teda ning püüdis tagasi unne äiutada. Või vähemasti unelaadsesse seisundisse.

      Ärge arvake ekslikult, et kõik esineb vaid ühel kujul. Nii nagu tõel ja armastusel, on ka unel oma teisendid. Sügavaim uni on mõeldud üksnes lastele ja täielikele narridele. Kõik ülejäänud peavad igal ööl tasuma oma rahutut võlga.

      Taevas oli alles tume ja naabrus vaikne. Polly hälli kohal asuvast aknaruudust paistis vallakiriku tagasihoidlik torn. Benzid elasid sõna otseses mõttes varjus, mida heitis Dietlikoni Šveitsi reformeeritud kirik. Nad elasid selle varjus ka piltlikult. Oskar Benz, Bruno ja Daniela isa ning Ursula abikaasa, oli kolmekümne seitsme aastase ametiaja jooksul, mis lõppes vaid ta surma tõttu, olnud koguduse Pfarrer. Selle pastor.

      Kirikus käiakse Šveitsis kombe pärast, mitte innukusest. Isegi usku järgiv šveitsi kristlane ei uhkelda oma usuga. See on ameeriklaste veidrus. Šveitslaste usk näib pigem bürokraatlik. Sind ristitakse kirikus, laulatatakse kirikus, ülistatakse kirikus ja ongi kõik. Aga kui Anna käis koos Brunoga Gemeinde’s elamisloaks vajalikke dokumente esitamas, küsiti temalt siiski tema usuliste eelistuste kohta. Kirikuid rahastatakse maksudest ning raha jaotatakse vastavalt inimeste kuuluvusele.

      Kuigi enamik šveitsi kristlasi ei käi regulaarselt kirikus, on samamoodi nagu ka Ameerikas isegi kõige väiksemates linnakestes vähemalt üks Kirche. Dietlikonis on neid kolm: kogudus, mille pastoriks oli Oskar Benz, Anna ja Bruno majast poole kilomeetri kaugusel asuv katoliku kirik ja õigeusu kogudus, mis oli liikmete poolest nii hõre, et kirikul polnud alalist aadressi, vaid nad üürisid silmapaistmatut hoonet otse surnuaia vastas. Ursula käis pühapäeviti kirikus ja võttis mõnikord lapselapsed endaga kaasa. Bruno ja Anna jäid koju.

      Annal olid usust põgusad ja lünklikud teadmised. Anna nooruspõlves olid tema vanemad lühikest aega episkopaalkiriku kogudusse kuulunud. Nad olid peaaegu aasta otsa aeg-ajalt kirikus käinud, enne kui olid leidnud pühapäevahommikusteks vabadeks tundideks muid tegevusi (Anna ema jaoks oli selleks hiline hommikusöök sõbrannadega ja isa jaoks golf). Nad ei olnud otseselt usu vastu – neil puudus selleks kirg. Nad lihtsalt ei hoolinud piisavalt, et jätkata. Niisiis piirdus Anna religioosne kujunemine usu kultuuriliste ilmingutega, milleks olid jõululaps Jeesus ja tema kingitused, lihavõtetel üles tõusnud Kristus ja tema šokolaadijänesed ning ema raamaturiiulist haaratud “Ogalindude” eksemplar.

      Anna ei olnud usuliste tõekspidamiste vastu. Ta kiitis need heaks teoorias, kui just mitte praktikas. Kuigi ta ei olnud kindel, kas usub jumalasse, tahtis ta seda teha. Ta lootis, et usub. Vähemalt mõnikord. Teinekord tekitas usk temas kabuhirmu. Jumala ees ei ole saladusi. Ma pole kindel, et see mulle meeldib. Tegelikult oli ta päris kindel, et ei meeldinud.

      Kuid läbi Zürichi kesklinna jalutades võib niiviisi tunda end igaüks – Altstadt on täis ajalooliselt tähendusrikkaid kirikuid. Jumala silm valvab sind igal sammul. Fraumünster on kuulus Chagalli kujundatud vitraažide poolest. Püha Peetruse kiriku torni kellaplaat on üks Euroopa suurimaid. Wasserkirche ehitati paika, kus surmati märtritena Zürichi kaitsepühakud Felix ja Regula. Ning hall muljetavaldav Grossmünster on püstitatud täpselt sellele kohale, kuhu needsamad märtrid viisid legendi järgi oma pead, enne kui nad oma hinged lõplikult surmale üle andsid.

      Felix ja Regula. Õnn ja kord. Zürichile nii omane kanda oma pead ise mäest üles! mõtles Anna. Täiesti Šveitsi-pärane viis surra – pragmaatiliselt ja õigesti!

      Pragmaatiline, õige, tõhus, ettemääratud. Just see teoloogia häiris Annat kõige enam. Anna ei tundnud süümepiinu, kui selle ärevuse šveitslaste süüks arvas. See oli nende endi omaksvõetud John Calvin, kes väitis, et patustel on võimatu teadlikult jumalat järgida. Calvin jutlustas kõige langemist ning kadumist. Ta nimetas meid kõlvatuse orjadeks, kes on jumalike kapriiside suhtes abitud. Me ei saa enda vabastamiseks midagi teha. Iga hinge saatus on ette määratud. Igavik on ette nähtud. Palvetamine on mõttetu. Oled ostnud pileti, aga loterii tulemused on paika pandud. Mis kasu on siis muretsemisest, kui midagi pole võimalik ette võtta? Lihtsalt nii oligi. Polnud mingit kasu. Kui kriis end taas ilmutas, tuletas Anna endale meelde, et ühel või teisel viisil pole see oluline. Tema tulevik oli kas eelnevalt otsustatud või puudus üldsegi. Ta ei saanud selle muutmiseks midagi teha. Seetõttu ei muretsenud ta kunagi eriti pikalt.