LITMIR.BIZ

Скачать книгу

taga puhkes niisuguseid kõiki haaravaid mõttevahetusi siiski harva, aga muidugi ei sarnanenud firma IAS ka kloostriga, kus vaid tõsimeeli töötatakse ja palvetatakse. Elu tahtis elamist ja pakilised päevauudised vajasid ülerääkimist, kuid need jutud aeti peamiselt kohvipauside ajal. Niisuguse paaritunniliste vahedega ja iseenesest meeldiva kohvitamise kombe oli tööandja Soomest kaasa toonud. Küllap oli sealpool ammu taibatud, et võimalus regulaarselt lõõgastuda ja mõtteid vahepeal mujale juhtida tuleb põhitööle ainult kasuks. Enamasti arutati nendel puhkepausidel põletavaid päevauudiseid, aga põigati mõnikord ka klatšimaigulistele kohalikele teemadele.

      „Marikal on uus kallim! Ilmselt jõukas kutt – täna hommikul tõi plika viimase mudeli Volvoga tööle,” võttis Rene Tukkum, hiljaaegu ülikooli lõpetanud noor ja vallaline insener, jututeema üles. Pikajuukseline ja süütute lambasilmadega Marika oli juhataja sekretär, kellele Rene oli edutult üritanud külge lüüa; see aga märgiti teiste poolt kohemaid ära.

      „Tähendab, et sina võid nüüd temast lõplikult suu puhtaks pühkida!” tähendas Mikk Saarend. „Sa mõtle vaid – sinul ju ei ole talle viimase mudeli Volvot pakkuda.”

      „Eks ma hoidsingi viimasel ajal madalat profiili – Matti hakkas mulle juba viltu vaatama, Marika on ikkagi tema sekretär ja silmarõõm,” oli Rene muiates nõus ja lisas siis rõhutatud paatosega: „Eks ma pidin ülemuse ees karjääri huvides taanduma.”

      Kas ja kui palju niisugustes aasimistes tõeteri leidus, seda ei teadnud täpselt keegi, kerge vastastikune nokkimine käis lihtsalt selle rutiinse töö juurde. Ülemuse, soomepäraselt toimitusjohtaja Matti Roponeni kohta ei olnud kellelgi midagi halba öelda, mees oli kõigiti tasakaalukas ja seni polnud kellegi peale häält tõstnud. Ehtsoomlasliku olemisega neljakümneaastase mehe pere elas endiselt Helsingis ja Matti sõitis pea igal nädalavahetusel üle mere koju. Ometi pani mehe niisugune eluviis nii mõnegi arvama, et küllap tal ka siinpool lahte keegi on – täisjõus mees vajab naise seltsi ikkagi tihedamini kui kord nädalas.

      „Asi nüüd, mille üle arutada,” oli Atko tõrjuvalt ühmanud, kui sellel teemal juttu tehti. „Igaüks teab ise, kuidas elab.”

      „Ja-jah… Sina justkui oleksid juba ära unustanud, et naise kallistamine on ikka üks äraütlemata mõnus asi,” oli Mikk Saarend kohemaid valmis aasima.

      „Mina ka ei kujuta ette, et Matti siin terve nädala paastu peab…” toetas Mikku ka Jüri Suurlepp, kes muidu oma arvamustega esile ei tikkunud. Noore naisemehena oli ta nii mõndagi uut avastanud ja pidas end nüüd perekonnaküsimustes teadjaks nagu esmaavastajad ikka.

      „Aga Jürike, sa vaid mõtle, kuidas niisugune enesetalitsemine inimest distsiplineerib ja iseloomu karastab!” pöördus Mikk sedamaid tema poole. „Ega Matti muidu nii rahulik ja mõõdukas ei oleks, aga tema on endale kõik rangelt tähtsusjärjekorda pannud! Naised on seal viimasel kohal, see on kindel. Ja pea meeles – ülemusest peab eeskuju võtma!”

      Atko muigas, aga rohkem mõttevahetust sel teemal ei arendatud. Meeste omavahelised jutud on üldse teistmoodi, tavaliselt puudub neis naistele omane, sageli kadedusemaiguline klatšiv alatoon ja alateadlik tahe mõnda sookaaslast halvustada, et sellega ennast paremana näidata. Meestevahelistes juttudes räägitakse konkreetsetest naistest harva ja oma abikaasast pea mitte kunagi, isegi mitte siis, kui too juhtub tõeline tulehark olema; vähegi arukas mees jätab selle enda teada. Ükski endast lugupidav mees ei alandu oma naist tagaselja kiruma, vaid kannatab ka suurt hingevalu vaikides. Üldse häbenevad mehed oma tunnetest teistele rääkida ja tõenäoliselt johtub see alateadlikust hirmust näida ebamehelikult õrnahingelise inimesena.

      Enamasti ei pääsetud IAS-i kohvipausidel ka tööasjade arutamisest. Tavaliselt aga süveneti kõigepealt värsketesse ajalehtedesse ja selleski olid igaühel oma eelistused. Atko Salundi alustas päevapoliitikasse puutuvast, Jüri Suurlepp avas spordilehekülje ja Mikk Saarend luges kõigepealt läbi naljanurga, et sealt mõni mahlakam anekdoot ilmekalt teistele ette kanda, olles ise alati valmis selle üle esimesena itsitama.

      Siiski juhtus harva, et mobiiltelefon kellegi taskus häälitsema ei hakanud ja meest tagasi töölaua taha ei kutsunud – iga klienti oli vaja arvestada ja mis tahes telefonikõne võis tuua enneolematult soodsa pakkumise nii firmale kui ka neile, kes tellimusega tegelema hakkasid Nii laguneski istujate ring enamasti enne, kui kohv otsa sai, ja enamasti siirduti pooleni joodud kohvitassidega jälle oma arvutite taha.

      5

      Septembri lõpuks oli koolitöö, mis Karmen Salundile pärast pikka suvevaheaega alati omajagu vaheldust tõi – klass oli vahetunud, õpilased uued ning kõikide iseloomu oli vaja tundma õppida ja meelde jätta –, jällegi igapäevarutiini voolusängi vajunud, muutunud lihtsalt kohustuseks. Pealegi kummitas Karmenit endiselt see tundmatu rahutus, mis naise enesetunde veelgi ebakindlamaks muutis.

      „Evika tegi õigesti, et ametit vahetas… Temale pakub töö vähemalt mingit vaheldust, ta suhtleb erinevate inimestega, aga minul on kogu aeg üks ja seesama! Võta aga jälle uued mudilased ja hakka neile tähti õpetama. Vead nad kolmanda klassini välja ning alustad jälle otsast peale…” Mõnel tülpimushetkel niiviisi mõeldes tundis Karmen isegi omamoodi kadedust, aga kohe sosistas mingi rahustav hääl: kooli koristajad teevad veelgi rutiinsemat tööd, nühivad päevast päeva klassiruumide ja koridoride põrandaid, see on ju veelgi tüütum, aga nemad ei nurise. Kas mina olen siis nendest viletsam? Ei ole, mina olen õpetaja, keda kunagi maa soolaks nimetati. Ikkagi intelligent! püüdis ta enesekriitiliselt muiata, tundmata sellest ometi rahuldust. Karmenit hakkas üha enam kummitama tunne, nagu oleks ta oma teed kõndides mingi seina või müürini jõudmas, mis enam edasiminekut ei võimalda. Ning nõudis päris suurt tahtepingutust endale sisendada, et katki pole midagi, kõik need tunded käivad inimese normaalse vananemise juurde.

      Niisugused enesetunde upitamise seansid hakkasid Karmen Salundil aina tihedamini korduma, sest nende mõju jäi lühiajaliseks. Nimetu rahutus oli varsti tagasi ja sisendas, et tervisega on midagi pahasti – päris kindlasti on tegemist mõne hingehaigusega, millele arstiteadus on ammugi üsna hirmutava nime andnud.

      „Ma peaksin…” Mõte oli sedavõrd ehmatav, et naine ei julgenudki seda korraga sõnastada, aga jätkas ennast vapraks sundides siiski. „Ma peaksin ikkagi psühhiaatri juurde minema… Kuidagi niiviisi vaikselt, eraviisil, et sellest keegi teada ei saa! Miks mul ometi ei ole ühtegi tuttavat, kes mõnda niisugust hingetohtrit tunneb?”

      Karmen lasi mõttel ringi käia, tuletas meelde kõik kunagised kooliõed ja kolleegid, aga tema teada polnud ühelgi neist mõni sugulane meditsiini õppinud, psühhiaatriast hoopiski rääkimata.

      Või võtta julgus kokku ja minna tavalises korras – panna end järjekorda, mis eriarstide puhul võib vahel olla mitme kuu pikkune … Ei, see oleks peaaegu võrdne avalikustamisega, et õpetaja Karmen Salundil on vaimsed häired! Kuigi räägitakse, et tänapäeval vajavad paljud psühhiaatrite abi, on see ikkagi väga diskreetne teema, eriti kooliõpetaja puhul, otsustas naine ja jättis mõtte sinnapaika.

      Psüühikal on inimese tasakaalus hoidmisel oluline osa, aga õnneks ei ole eriti palju neid, kes üldse sellele mõtlevad. Tugeva iseloomuga inimesed suudavad oma mõttetegevust juhtida ja tekkivad hirmud maandada, aga Karmeni katsed ennast vaimujõuga rahulikuks sundida panid ta kummalisse sundseisu, mis andis hoopis vastupidise tulemuse. Niisugune enesetöötlemine ähvardas naise mõnikord täiesti paanikasse ajada, tekitas kummalise hirmu, et tema olukorras enam väljapääsu ei olegi. Varem oli aidanud mõtteid mujale juhtida huvitav raamat, aga viimasel ajal oli naine ehmatusega avastanud, et lehekülge pöörates ei mäleta ta äsjaloetust midagi, mõtted olid kogu aeg omapead ringi tormanud.

      Arvuti taga istuda ja ajakirjandusportaalides surfata oli huvitavam, sest seal vaheldusid teemad kiiresti. Pealegi nõudis arvutihiire ja – nuppude käsitsemine omaette tähelepanu, kõiki liigutusi tuli mõttega jälgida. Internet pakkus kõike võimalikku – seal sai tunda mitmesuguseid avastamisrõõme, aga leidus ka ootamatusi, mis mõnikord vägagi räigeks osutusid. Kord juhtus ta süütult ahvatleva reklaami soovitusi järgides pornomaailma, mis lausa lõputuna tundus; nähtu šokeeris naist

Скачать книгу