LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ka ettenägelikud mehed. Vahetevahel tikkus koostöösse küll ka mõni tõrvatilk sattuma – kui Priit ehitusega seotud kõikvõimalike kulutuste vastu huvi tundis, muutusid mõlemad mehed tõrksaks ja andsid märku, et tegemist on nende rahaga, mille kulutamise kohta nad vähemusosanikule ei pea aru andma. Aga kui Priit peaosanikelt abi küsis, et vanas saeveskis tööjõuprobleemi lahendada – Harri Suurteele polnud ta kedagi abiks leidnud –, siis arvas Aru kui peaettevõtja:

      „Tead – see on sinu probleem! Ega me ühe-kahe mehe pärast ei hakka juba nüüd bussi ostma, see tuleb siis, kui kogu ettevõte käima läheb.”

      „Eks ma mõne mehe leiaksin ehk ka, aga kui ta kaugemalt oma autoga käima hakkab, tahab ka rohkem palka saada,” arvas Priit.

      „Eks sa siis maksa,” öeldi. „Ega me praegu kasumit ei saagi teenida, sa saed ju omaehituse tarbeks. Aga kuueelarvega pead välja tulema.”

      Juhatus – siis jällegi Aru ja Kaerlepp kui enamusosanikud – oli üleminekuperioodiks nimetatud aja kohta Priidule kuude viisi eelarve kokku pannud ja sellest tuli kinni pidada. Endise ainuomaniku jaoks oli üsna võõras ja harjumatu, kui ta pidi paberil sõrmega numbreid taga ajama ja kõik kulutused üle rehkendama, et miinustesse ei satuks. Võta siis mehi juurde ja maksa palka… Aga tegemist oli üleminekuperioodiga, ja see on alati raske aeg. Viisteist aastat tagasi oli terves Eesti riigis üleminekuperiood ja veelgi hullem olukord olnud, aga näe – välja tuldi ja nüüd ollakse juba kogu Euroopas tuntud. Pea siis Harinõmme uuenenud puidutööstus ei või samuti tuntuks saada ja omanikele, sealhulgas ka Priit Maasikale kuulsust tuua!

      Jälle viis Priit Kodivere alevikupoodi, kus rohkem rahvast liikus, kuulutuse. Nii, nagu Silvi talle omal ajal soovitanud oli – et vajatakse saeraami operaatorit –, ta küll ei kirjutanud, vaid nimetas otsitavat saeraamitööliseks. Aga kuulutuse lõppu lisas – palk ja võimalik transpordikompensatsioon kokkuleppel, selline sõnastus tundus asjalik olevat.

      Võibolla selle viimase lause tõttu oligi juba järgmisel päeval kaks helistajat. Ühe põlgas Priit küll kohe ära, sest mees elas kaugel ja nõudis oma autoga töölkäimiseks ennekuulmatult palju – nimelt riiklikult kehtestatud kilomeetrihinna kinnimaksmist. Teine helistaja oli leplikum, rehkendas vaid bensiinikulu, ja tema kutsus Priit Maasikas läbirääkimistele. Aga uue mehe tööleasumiseni pidi ta endiselt koos Harriga palke veeretama ja saetud prusse virna laduma. Selle toimingu juures kuuliski ta ühel hommikupoolikul selja tagant veidi kriiskavat häält:

      „Tere jõudu, töömehed!” Muldri Tilde oli märkamatult saelöövi sisenenud ja seisis nüüd, kilekott näpus, meeste juures.

      „Näh, Tilde… Kas sa tulid ennast jälle tööle pakkuma?”

      „Ei, ma käisin poes ja mõtlesin, et astun korraks sisse.”

      „Mina mõtlesin, et sa lugesid alevikus kuulutust,” muigas mees.

      „Pole ma alevikku saanudki, teed on veel viletsad, plekkvokiga ei saa edasi. Metsavahe pidi puha jääs olema,” teadis Tilde.

      „Eks ta on jah… Mis uudist sa siis räägid?”

      „Mis uudist… Eks üht-teist on kah! Aga tead, Priit – sina oled üks asjaline mees, ma tahtsin sinu käest nõu küsida!” Vibalik naine heitis seda öeldes pilgu Harri suunas, ilmselt polnud tema jutt teistele mõeldud. Alati avaliku olemisega Tilde juures oli see enneolematu, seni polnud ta ühestki oma jutust saladust teinud.

      „Tohoh… Oota natuke, me toome uue palgi sisse, siis on sutsuke aega!” Priit viipas Harrile ja mõlemad läksid rullikuid ees lükates välja. Tilde aga jalutas ukseni ja jäi uudishimulikult ehitajate tegevust silmitsema. Sellest, mis karkassi kujul hakkas oma lõplikke vorme kätte saama, pidi küll uhke hoone tulema, Priit Maasika vana kuuriga ei saanud võrreldagi. Nojah, uued ajad ja uued majad, nii see käib… Tilde mõte aga kaldus jälle selle juurde, mille pärast ta oli Priidu jutule tulnud. Ning kui nad mehega kontoripugerikku sisenesid ja omapead olid, pahvatas naine aega viitmata:

      „Tead, Priit, nad tahavad minu käest maad osta! Mis sa arvad, kas tasub müüa?”

      „Nemad? Kes tahavad?”

      „Üks vallamees käis, maakorraldaja või kes ta oli… Tahab Kitsemäge ära osta ja sinna hakata maju ehitama. Elumaju!”

      Elumaju… Tähendab, Harinõmmele tuleb inimesi juurde, kindlasti ka nooremaid ja neid, kes tööd vajaksid… See on ju hea, oli Priidu esimene reaktsioon ja nii ta ütleski:

      „Kitsemägi on ilus koht tõesti! Ja mis sinul temaga teha, võiksid maha müüa küll.”

      „Nojah, seda minagi! Et saaks maja remondi raha, nii hõredaks ja viletsaks jäänud teine. Mis minul Kitsemäega teha, jah… Aga ma ei tea maa hinda, see asjamees oli kavala näoga ja ma kardan, et ta tahab mind alt tõmmata.”

      „Maa hinda…” kordas Priit. „Maa pead laskma ära hinnata, nüüd on igasugu maaklereid, kes sellega tegelevad ja õige hinna panevad. Aga eks hindamine, see maksab ka midagi.”

      „Mis see maa maksta võiks?” Tilde uuris teraselt rääkijat.

      „Ega mina täpselt ei tea, aga… Ma arvan, et Kitsemäest võiks oma viisteist krooni ruutmeetrist küsida küll.”

      „Viisteist!” kiljatas Tilde. „See vallamees pakkus viis krooni!”

      Priit hakkas muhelema, midagi niisugust oli ta arvanudki. Arenev turumajandus oli igasuguseid aferiste sünnitanud, eks ka Tilde juures käinu kuulus nende hulka. Et tuleb ja lollitab vaese ja rumala maainimese lihtsalt ära.

      „Saada see mees kuu peale! Ah et vallast ja maakorraldaja, seal pidi tõesti uus mees olema… Mis ta nimi on, kas ta ütles?” tundis Priit huvi. Vana maakorraldaja oli Kivistik, tema oli pensionile jäänud.

      „Ütles jah… See et… Oota, ma mõtlen!” Tilde kortsutas kulmu ja tõmbas suu kriipsuks kokku. „Ütles jah… Lemberg!” Meelde tuli!

      „Ei tea, ei tunne… Aga ma võin vallavanemale rääkida, et tema inimesed käivad külarahvast hullutamas. Ma ei usu, et see talle meeldiks.”

      „Ei, oota!” kohkus Tilde. „Siis ma äkki ei saagi maja remondiks raha! Mina kaevata küll ei taha, muidu oli nii viisakas mees ja…”

      „Ta pidigi viisakas olema, et sa teda uskuma jääksid.”

      „Ja lõpuks pakkus raha juurdegi! Ütles – kaheksa krooni!”

      „Kaheksa, aga kui võiksid saada kakskümmend krooni ruutmeetrist, mis siis?”

      „Kaks…kümmend?” lõi Tilde kahtlema. „Kas on inimesi, kes tühipalja maa eest nii palju maksavad? Kust see raha võetakse?”

      „On-on! Makstakse isegi kakssada, kui koht on seda väärt,” arvas Priit muheledes.

      „Aga kui mina ka küsiks kakssada?” Naise silmad läksid põlema. Kasuahnus on nagu nakkushaigus, tarvitseb vaid pisik külge saada ja see lööb sedamaid vohama.

      „Noh, Kitsemäest nii palju ei maksta. Aga kakskümmend võid küsida küll. Ja kui see mees nõus ei ole, otsid mõne teise ostja, neid on tänapäeval küllalt.”

      Harri põrutas rusikaga kontori uksele ja avas selle.

      „Peremees, palk saab läbi!”

      „Siis peab minema! Nii on lood, Tilde, ära vähemaga anna!”

      Mehed läksid oma teed, vibalik naine aga astus üsna mõtlikult värava poole, kulm kipras ja peas üsna kummaline mõte – küll oleks ikka hea, kui oleks järeltulijaid. Siis ei peaks kõike ise otsustama… Sest Muldri oli omal ajal üle valla tuntud talu olnud ja isa edaspidiseks suuri plaane teinud. Uue lauda sai ta valmis, uus elumaja jäigi ehitamata. Ja nüüd, ligi seitsekümmend aastat hiljem, tuleb temal, Matilde Männil, sündinud Saarikul, hakata oma isatalu tükiviisi müütama. Muldri lakkab olemast, vaid nimi jääb kuskile vallaraamatutesse…

      Aga kui ma ei müü, juhtub see pärast minu surma ikkagi! Mina aga võin veel kümme-viisteist aastat elada – ja miks peaksin ma seda nii vaeselt

Скачать книгу