Peeglikillud - Erik Tohvri

Скачать книгу

püganud, kuid mis ilmselt toitevaese kruusa-moreenpinnase tõttu püsis ühtlaselt madalana. See rohupinnas võimaldas mul imetoredasti lõbutseda, sest minu kodujalanõudeks olid vanaema õmmeldud sussid, millel all õhukesest nahast tallad. Vallimäe rohuvaip lubas teha imelisi liulaskmisi – tarvitses vaid ülal maha kükitada ning hoolega tasakaalu hoida, liug tuli pikk ja sõit kiire. Samuti oli lõbus end mäest alla veeretada, kuid siin tuli valida paras kõrgus ja mitte eriti järsk nõlv, et veeremishoog liiga metsikuks ei kujuneks. Pärast veeretamist käis pea tükk aega kummaliselt ringi ja jalad ei tahtnud enam sõna kuulata.

      Praegu Rakverre sattudes ja Vallimäele tõustes häirib mind kõige rohkem, et linnapoolsel nõlval kasvavad puud on suureks kasvanud ja linnavaate varjanud. Varem oli piki seljandikuveert kulgeval jalgteel meeldiv jalutada, sest sealt oli näha terve linn nagu peopesal. Praegu võib all-linnale pilku heita ainult Vallimäe serval seisva vana tuuleveski juurest, mis tikkus minu lapsepõlves teatud aastaaegadel meie söögituppa paistvat pärastlõunapäikest varjutama. Veski tiivad olid juba tol ajal kadunud, lagunenud ukse kaudu pääsesime sinna küll sisse, kuid üles viiv trepp oli lõhutud ja veskikeres valitsev poolpimedus tekitas minus rohkem kõhedust kui avastamishuvi. Talvel, Vabariigi aastapäeval – 24. veebruaril, mis juhuslikult oli ka minu vanaema sünnipäev, kogunesid veski juurde kaitseliitlased ja korraldasid seal keskpäeval üle linna kostva püssisaluudi.

      Meie Pika tänava korter oli suur, mis võimaldas oma pere lahedalt ära mahutada. Mäletan, et korteri üür oli 32 krooni kuus, see aga oli Noorukese palgast ligi kolmandik. Võibolla olid vanaisa-vanaema juba korteri valikul lisasissetulekule mõelnud, sest sügise tulekul võeti meile kaasüürilised, või nagu vanaema ütles – kostilapsed. Need olid kaks koolipoistest venda, Paul ja Boris, perekonnanimega Brenner. Pärit olid nad maalt, kuskilt jõukamast talust ja küllap mängis kostikoha valikul oma osa ka see, et tegemist oli õpetaja perega. Võib arvata, et lisaks korralikele kommetele eeldati siin ka võimalust vajadusel järeleaitamistunde saada. Sellest ajast lisandus meie lõunalauda kaks kohta, kuu hiljem leiti üüriline ka seni tühjaks jäänud pööningutoale – keegi Ehanimeline gümnaasiumiõpilane, kes küll meie söögil ei olnud. Boris oli minust pea sama palju vanem kui Leevi, kuid ta käis teises koolis ja oli kuidagi haiglase olekuga. Mõlemad vennad olid tõsised poisid, Borisiga käisime vahel linna peal jalutamas, temast mõni aasta vanem Paul oli rohkem omaette nokitseja. Paar kuud ehitas ta kannatlikult õige keerulist lennukimudelit, balsapuuliistudest siidpaberiga kaetud biplaani, mis valmis saades oli oma kummimootori jõul suuteline meie suures toas ka tõelisi vigurlende sooritama. Siis aga juhtus katastroof ja saatuse tahtel mängisin mina selles otsustavat osa. Nimelt pidas Paul kõige turvalisemaks hoida oma õrna lennukit voodi all, minul meeldis aga tema voodi raudotsal turnida. Ja siis see juhtuski – mu kuueaastased jalad libisesid voodiotsa raudvarvalt ning ma kadusin hirmsa mürtsu ja raginaga voodi alla. Mis seal ragises, seda võite ise arvata ja Pauli nägu ma ei püüagi meenutada. Kas ja kuidas seda kaotust hüvitati, seda ma ei tea, igatahes elasin pikka aega süümepiinades. Küllap nende tõttu mäletan ka unenägu, milles Pauli mitmevärviline lennuk oli jälle terve ning lendas Vallimäelt alla meie hoovi, seal piloteerimiskunsti kõikide reeglite kohaselt otse trepi ette maandudes.

      Euroopa hakkab käärima

      Ühel pärastlõunal tuli Nooruke erutatuna koju, kutsus ema teise tuppa ning seal arutati midagi üsna pikalt ja põhjalikult. Siis jäime meie tädi Lindaga koju, vanad aga läksid linna. Seda juhtus haruharva, et vanaema-vanaisa koos väljas käisid, vaid mingi pidulikuma sündmuse puhul oli seda ette tulnud. Seekord oli aga tegemist hoopis muuga – mõne tunni pärast peatus meie trepi ees kraamikoorem ja sealt hakati korterisse kandma mööblit. Toolid, riiul, imelik kaheksa jalaga kirjutuslaud ja veel üht-teist, mis nad olid võileivahinna eest ostnud. Selgus, et Hitleri kutse peale oli kõiki sakslasi haaranud väljarändamiskihk; mööblit kaasa võtta ei lubatud ja lahkujad müüsid selle odavalt ära. Nii saigi vanaisa endale suurema kirjutuslaua, millel oli koguni seitse sahtlit, üht-teist jätkus ka teistesse tubadesse. Kuna pärast Pikale tänavale kolimist osteti majja ka diivan, tugitool ja diivanilaud, oli meie korter nüüd saanud palju esinduslikuma väljanägemise. Paraku aga tuli Euroopast vaid rahutukstegevaid uudiseid ning Nooruke hakkas üha murelikumal ilmel raadioaparaati kruttima. Sealt oli nüüd palju vähem muusikat kuulda kui varem, selle eest aga rohkesti võõrkeelset kõnet, raginaid ja imelikku undamist, millele mina ei osanud nime anda. Vanaisa rääkis midagi Saksamaast ja Poolast, siis aga prahvatas sõda valla hoopis lähedal, Karjala maakitsusel. Raadiosegamised läksid nii ägedaks, et Noorukesel oli uudistest arusaamisega raskusi. Siis meisterdas üks raadiomehaanik talle raamantenni, mis seisis puust ristjalal toapõrandal nagu jõulupuu ja mida sai vajalikku suunda pöörata. Mingil määral oli sellest vist abi, sest Nooruke ei väsinud seda keerutamast. Mäletan siiamaani, et saade, mida ta kõige rohkem otsis, algas mulle tollal täiesti arusaamatute sõnadega: „Slušaite, slušaite, govorit Finljandija!”

      See oli vene keeles ja seda keelt oli nüüd kuulda ka tänavatel, kui mõni baaside lepingu alusel sisse toodud Punaarmee väeosa linnast läbi marssis ja soldatid puhkepausi pidasid. Neid võõrapäraseid väikesekasvulisi mehi oli minul päris põnev vaadata, sest nad erinesid eesti sõduritest nagu päev ja öö. Kummalised teravatipulised mütsid peas, mis rahva poolt kohe „täitornideks” ristiti, sammusid nad jalgu hargitades nii tihedas rivis, et ettepoole polnud võimalik jalgu tõsta. Sageli laulsid marssijad võõrapäraseid laule, kusjuures mõni nendest saatis laulu kõrvulukustava vilega.

      Euroopa probleemid jäid minust esialgu kaugele, hoopis huvitavam oli, et meile asus elama vanaema vennatütar Helmi. Ta oli minust neliteist aastat vanem, seega nagu tädiseisuses, kuid Lindast ikkagi üheksa aastat noorem ja palju seltsivam. Huvitaval kombel oli ta meile kahelt poolt sugulane – pärast vanaema ja vanaisa abiellumist abiellus ka vanaema vend vanaisa õega. Kahjuks ei kestnud see abielu kaua – Helmi ema suri paar aastat pärast tütre sündimist. Isa abiellus uuesti, kuid mõne aasta pärast suri ka tema ja Helmi jäi sugulaste, peamiselt eespool mainitud üksikus põlves elava vanaema õe Alma kasvatada. Isa teisest abielust sündis talle poolvend Heino, kelle elukäigust olen juttu teinud romaanis „Kaksikelu”. Peale vanemate kaotuse määras Helmi saatuse ka asjaolu, et juba lapsena oli ta haigestunud tuberkuloosi. Kuigi tegemist oli haiguse kinnise vormiga, kus otsest teiste nakatamist polnud karta, püüdis ema kiivalt jälgida, et me Helmiga liialt ninapidi koos ei oleks, ka olid meie uuel pereliikmel omaette toidu- ja jooginõud. Kaubanduskool, kus Helmi õppima asus, paiknes samas Pikal tänaval, vaid veidi maad meist kiriku poole üle tänava. Kuna gümnaasiumiõpilane Eha oli ära kolinud, sai Helmi pööningutoa endale.

      Aeg läks omasoodu ja üha rohkem tuli jutuks ka minu koolisaatmine. Nooruke otsustas, et lähen kooli seitsmeaastaselt, kuigi tol ajal üldiselt alustati kooliteed kaheksaselt. Samuti arvas ta, et võiks mind panna kohe teise klassi, sest lugemisoskus oli mul ammugi omandatud, isegi terved virnad raamatuid läbi loetud, samuti matemaatikat jagasin päris hästi. Niisiis oli otsus tehtud, et minu koolitee algab 1. septembril 1940. Sinnani oli aga veel aega ja enne seda toimus veel mitmeid olulisi sündmusi.

      Vene sõjaväge ilmus linna järjest rohkem, kuigi baaside lepingu kohaselt jäi Rakvere suure idanaabri huviorbiidist kõrvale. Mäletan päeva, mil paar mustapäist väiksekasvulist soldatit meie hoovile sattusid ja jäid päikeses peesitama – nõjatusid pagari puuvirnale ja jälgisid hoolega õuel toimuvat. Hoovil aga elati tavalist elu – pagaripoiss lõhkus puid nagu ikka, leivavanker tuli värsketele leibadele järele, jooksvahaige vanatädi sättis oma tooli päikesepaistele, et liikmeid soojendada. Soldatid keerasid ajalehepaberist suitsud ette, pahvisid neid ja naeratasid abitult, kui me mänguhoos nendest mööda jooksime, aga hetkekski ei pannud nad käest ära väikesi imelikke püsse, mille all oli must ümar ketas. Leevi teadis, et need ei ole üldse püssid, vaid automaadid.

      „Noh, niisugused väikesed kuulipildujad!” seletas ta kärsitult, kui ma võõrast sõnast aru ei saanud.

      See aasta tõi muude hulgas kaasa ka peresisese uudise: Linda läks tööle! Lähedal asuvas puutöökojas oli vaja koristajat ja ühiselt otsustati, et ta võib selle koha võtta. Helmi oli aga koolivaheajaks saadetud Taagepera sanatooriumi.

      Raadio pajatas omasoodu sellest, mis toimub laias maailmas, sealhulgas

Скачать книгу