LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on tõsi, aga ma ei tunne ennast isegi.

      Piinan pruuti ja kannatan, ent olen lootusetult ta mõju all. Kui aus olla, ega ainult mina süüdi pole, et meie vahel on lahkhelid. Tema ei taha vaidlusi, tema sõna peab igal juhul peale jääma, aga see, et meie vahel puudub suurepärane klapp, mis oleks praegu igati loomulik, teeb närviliseks. Oi, kuidas see ärritab ja paneb tõmblema!

      Üldse ei tulnud mul öösel und, sest ikka libisesid mõtted Mailale. Muretsesin roosid ja otsustasin hommikul talle raudteejaama vastu minna. Kujutelmas hoidsin ta keha oma käte vahel ja hellitasin seda, kuidas vaid oskasin. Pidasin aru, mismoodi edaspidi käituda. Üritan rõhuasetuse armastatuga panna eelkõige vastastikustele tunnetele. Vaidlustesse temaga ma enam ei lasku ja püüan loomulik olla.

      Täna hommikul olingi raudteejaamas. Mailal oli aga sõbranna Ülle käevangus, kes lõi mu plaanid sassi. Äkki on pruudil samasoolisi armastav kaaslane? Viimati on mõrsjagi veres tung niisuguse armatsemise järele kui ta sõbrannal?

      Veidi aega nende järel kõndinud, võtsin väljavalitu kandekoti enese kanda. Ega eriti ei vaielnud me seekord küll ja Maila suhtumine minusse oli kena. Lahkudes lehvitas ta nagu kevadel meie armumise päevadel.

      Ühiselamus magasin veidi, pea laual. Ma pole enam nii närvis kui eile õhtul, sest tegelikult pole ju minu ja Maila vahel midagi sandisti. Homme õhtul olen temakese pool ja püüan jälgida, et see mul üle poole tunni aega ei võtaks. Selle aja sees jõuame õrnutsedagi, kui olud lubavad.

      Ma ei mõista, miks ma nii loksutatud olen, kui mind miski Mailaga kohtamisel riivab. Eriti tähtis on just lahkumishetk, aga piisab põgusast suudlusest, et ennast seitsmendas taevas tunda, kuigi pisikesed ütlemised võivad ju alati ette tulla. Kui näen, et meie jutt kiiva kisub, tuleb kohe teemat vahetada.

      Mis praegu minu ja Maila vahel toimub, on arusaamatus. Julm arusaamatus! Veel natuke aega enne Jõgevalt lahkumist polnud meie vahekorras katki midagi, nüüd on aga kõigele kriips peale tõmmatud.

      Mind kummitavad ta laused: „Mina ei saa õppida, kui sinamind pidevalt näpid. Ära kraabi mu kintsu ja ära pigista mu tissi!”

      Kas meie suhtest kujuneb selline traagika nagu ühe mu tuttava ämma ja selle venna vahel?.. Pidev pinge valitses nende vahel ja teineteise ületrumpamine oli sagedane, kuni õe närvid üles ütlesid ja ta vabatahtlikult elust lahkus.

      Enesetapp pole vaid närvihaige temp. Kallis, miks tahad musurma? Ütlesin ju, et sinuta ei suuda ma elada.

      Rasketes, kohati ülirasketes tingimustes kulgenud armuromaan on liiga palju mu jõudu kulutanud. Kui ma öösel magada ei saa, pole minust järgmisel päeval millekski asja. Isegi alasti neidude nägemine jätab mu ükskõikseks. Kogesin seda täna, kui sattusin uimase pea tõttu ühiselamu tüdrukute duširuumi. Üks neiu seebitas oma ülakeha, teine aga mõnules, silmad poolpilukil, duši all. Eriti ilusad olid seebitaja rinnad, mis võbelesid liigutuste rütmis. Tegin, et ruttu minekut sain. Õppimisele tuleb valu anda – ehk aitab Mailast vähem mõelda. Saksa ja tänapäeva eesti keele pean käsile võtma. Pealegi ei anna mõtted, et pean teaduslikus töös midagi saavutama, rahu.

* * *

      Surmamõtted on peas. Ma ei jaksa loengulgi jahmuse peaga istuda, saati siis veel õppida. Ma ei suuda midagi asjalikku mõelda, sest olen kohutavalt väsinud. Mu pea on väga uimane ja peaksin magama, aga und ei ole. Olen lausa haige. Võimatu on teha kahenädalast vaheaega Mailaga kohtumistes, nagu ta soovib. Vähemalt korra ööpäeva jooksul tahan teda enese vastu suruda. Oleme harjunud viimasel ajal iga päev kohtuma ja see kosutab mu hinge, kui oleme kas või natuke aega koos veetnud – muidu olen ärevuses, sest teadmatus sünnitab hirmutavaid mõtteid.

      Maila, ole inimene ja ära nõua minult võimatut! Pean sinu poole tulema, sinuga rääkima, sest ma ei suuda praeguses seisundis midagi mõistlikku teha. Sinuta tahan ma surra! Sa oled minust väsinud, mina sinust samuti, kuid ma ei jaksa sinuta elada. Kui kellegagi räägin, siis tundub, et räägin sinuga.

      Kuidas ma küll närveerin tuleviku pärast! Lihtsalt võimatu näib edaspidine elu olevat, kui Mailat enam mu kõrval pole. Närvisüsteem on mul tundlik – sellel mängida ei saa, sest ma pole puutükk. Mu kallima tundeelu ja mõistus pole tasakaalus, tal on esiplaanil mõistus, aga tundeelu on tagaplaanil. Ta arvab, et ei tunne mind ja kardab ennast ohvriks tuua, ent minuga kooselu pole enesesalgamine. Toimub hoopis suur armupidu, kus me suurte loojatena mõtleme tüdinematuseni välja uusi õrnutsemisvõimalusi.

      Ta sülitagu mulle näkku, alandagu mind kuidas oskab, lepin sellega. Kas sellest on kasu?.. Vajan teda, sest oleme tervikuks kokku sulanud ka siis, kui me teineteise kehasid ei hellita. Tunded tema suhtes on läinud liiga sügavale mu hinge, et priuh-prauh meie vahekorda lõpetada. Võin jääda põdema ja ei tarvitse kunagi sellest toibuda.

      Talle kirja saatmise ja temaga rääkimise peale ei saa ma enam kindel olla, kuna ta võib neid mitte millekski pidada. Ma ei tea, mis teha. Üritasin pinge alandamiseks ajalehte lugeda, aga sellest ei tulnud midagi välja. Raske on teksti süveneda, kui tahe selleks puudub.

      Olen õnnetu, maailma kõige õnnetum inimene. Õnne äärelt kukkusin kuristikku ja ma ei taha elada. Armastan praegu Mailat nii tugevasti, et sellest armupalangust jätkub meile kahele, aga tal tulevad edaspidi samuti tunded tuha alt välja ja kõik on meie vahel suurepärane. Ka tema januneb siis mu keha kokkupuute järele. Ma ei soovi teist tüdrukut enese kõrval näha ja ma ei suuda teda armastada. Ma ei taha teda kallistada ega suudelda. Maila kardab, et jäängi talumatult käituma ja väsitan teda üleliia. Kallis, anna mulle veel esinemisvõimalus, sest siirast inimest on kerge tundma õppida. Mu silma laud on rasked, aga teha oleks palju. Ma ei suuda sellega leppida, et me teineteisele võõraks jääme… Võtsin uued seisu kohad vastu. Hakkan enda eest võitlema, loobun loiust käitumisest pruudi suhtes ja muutun energiliseks. Kuidas see lõpeb?.. Raske arvata.

      Eile õhtul läksin armsama poole. Ta oli vannis, aga just vanni toaga on mu armurõõmud selles korteris seotud. Kui Maila onu ja ta naine telerist filmi või „Aktuaalset kaamerat” vaatasid, kadusin armastatuga vannituppa ja sulgesime ukse riiviga. Saime seal mure tult pool tundi armatseda, pesime vastastikku teineteist sooja veega ja käisime ka duši all. Säravi silmi väljusime vannitoast ja suundu sime tagasi telerit vaatama. Seekord palus pruudi onunaine mind oodata.

      Maila tuli vannitoast välja, mossitas mind nähes ja asus õppima. Eriti me ei rääkinud, kuigi istusin ta pool ligi tunni. Mõttes riietasin ta lahti, mida lihtsustas kerge kittelkleit ta seljas. Olen seda küllalt sageli aidanud tal lahti nööpida. Ka seekord polnud rinnahoidjat kleidi all. Prinkis rinnad kord vajusid hingamise rütmis, siis aga kerkisid. Suure jõuga hoidsin ennast tagasi, et neid mitte hellitada. Südamedaam saatma mind ei tulnud, aga nagu väga viga polnudki tema pool, kui välja arvata jahedus ta silmades.

      Täna hommikul kihutasin unisena jälle samasse paika tagasi, ent kohmitsesin liiga mõtlematult ta ukse taga. Ta kuulis seda ja saatis onunaise enne korterist väljumist kontrollima, kes seal on. Jooksin tänavale ja kui Maila oli veidi kodunt eemaldunud, lähenesin talle.

      Algul ütles ta mulle mõne täiesti sobiliku sõna, siis pahvatas: „Ma lähen väljasõidule!”

      „Kuhu? Kellega?” uurisin.

      „See pole sinu asi,” lausus ta nipsakalt.

      Pole sugugi võimatu, et ta tahab seal mulle kätte maksta ja andub kellelegi, mis häirib mind muidugi väga. Mitte kuidagi ei mahu mu pähe, et mingi mees armatseb Mailaga, kes isegi ei tarvitse armumängu nautida. Ta võib rõõmu tunda asjaolu üle, et teeb seda, mis mind häirib. Võib-olla aga ta luiskas mulle väljasõidust või äärmisel juhul teeb seda vaid sõbrannaga?

      Täna õhtul lähen jälle pruudi poole. Kas sellel on kehvad tagajärjed?.. Ei või üldse aimata, kuidas mind vastu võetakse, aga pole võimatu, et uks lüüakse mu nina ees kinni. Äkki lubatakse mind tuppa! Kõik võib oleneda minu jaoks ka sellest, kes uksel seisab. Maila onu ja onunaine vist ei aima, et meie vahekord on hukas.

      Laupäeval sõidan Jõgevale ja sealt edasi Tallinna. Kuidas küll see reis õnnestub?.. Praegu ei oska midagi tuleviku kohta öelda – niivõrd ähmane on see. Temake tundub mu vastu ükskõikne olevat, ent võib-olla hoopis

Скачать книгу