Seelikukütt - Mati Soonik

Скачать книгу

keegi tuleb?”

      „Oled sina ikka tagasihoidlik! Selle peale ei tulekski,” siristas ta naeratades.

      Juba olid me huuled koos, kallistasime tugevasti teineteist ja teiste jaoks meil silmi enam polnud. Meil oli ka õnne – me ei märganud kedagi kalmistul. Ei ole vahvamat kaunitari maamunal kui Maila! Meie armastus on kordumatu ja igavene. Ma ei kujuta ettegi, et mu naiseks võiks olla keegi teine kui Maila ja ma ei rabele enam närviliselt.

      Ühe päeva pärast olen abielus ja mu peamine soov on temakesega kohtuda. Praegu igatsen tulevase abikaasa järele, kes läks poodi süüa ostma. Emale, kes on endiselt mulle väga lähedane inimene, kinkisin kiiktooli, et tal oleks mõnus selles tukkuda ja mind enese poole oodata.

      Eksamite ajal elasin ülikooli profülaktooriumis, kus ka Maila käis vahetevahel. Sain oma kaalu korda, sest suurest armastusest ja tormamisest langes see lausa kaheksakümne kiloni.

      Ma isegi luuletan, sest jõin Mailaga ühel õhtul liiga palju kohvi ja mul ei tulnud öö läbi und, aga mõtetes riimusid mul sõnad. Järgmisel hommikul üritasin peas värsse sepitseda ja neid ka pabe rile panna. Suutsin kahesalmilise armastusluuletuse valmis kirju tada, ent edaspidi olen veel mitmeid luulekatsetusi teinud. Kas nad ka midagi väärt on – seda otsustavad asjatundjad. Muu tegevuse peale värsisepitsemise on Maila varjutanud – peaasi, saaksin aga temaga ruttu-ruttu kokku.

* * *

      Toimusid tagasihoidlikud pulmad ja mu lühike poissmehe elu sai läbi. Mis sa teed ära – veidi aega sai ju viivitatud kah. Temake ilmus mu eluteele, pärast kõhklusi sulasime kokku ja meist tekkis liit, murdumatu kooselu. Mailal on omapärane ilu, hing ja mõistus ning kui nuriseksin ta välimuse üle, oleksin lollakas.

      Mu põhiline puudus temaga suhtlemisel on kohatine tähelepanematus, mis riivab teda ja meie vahel tekib lahkheli. Pean endale pähe raiuma, et ma ei ela enam üksi, sest mu kõrval on veel väga armas võluv inimene. Ta on õrn, tundlik ja ma ei tohi ta olemasolu hetkekski unustada. Praegu võtab mul väga palju aega just armuelu Mailaga, hiljem jääb selleks kindlasti järjest vähem aega, sest sügisel tuleb ju hakata koolis käima.

      Voodis kaasaga hullata on tõesti suurepärane, aga täna uurisin väga põhjalikult ta kõige peidetumaid kohti, mis tegi meid mõlemaid väga kirglikuks. Mailat pean hoidma, aga kui siiski pole meie vahel kõik hästi, tuleb arusaamatused kiiresti lahendada.

      Hiiumaal oli meil aega vaid teineteise jaoks ja pulmareis Musta mere äärde oli meile mõlemale kena vaheldus. Hadõšenskis kogusime jõudu nädal aega, millele järgnes üleminek mäeahelikust, mille kõrgus on 1850 meetrit. Ööbisime naridega suvemajas, aga järsku kuulsime, et meie lähedal armatseti. Kas tõesti usuti, et kõik naridel magavad?.. Keegi igatahes vallatlejatest välja ei teinud, kuigi meid oli suvemajas tervelt kaheksa inimest. Kui meie lähedal teineteist jälle vaid silitati, võtsin Maila käest kinni ja kutsusin ta suvemajast välja. Ta nõustus silmapilkselt, et kohe maja kõrval kirglikult vallatleda, sest olime eelnevalt väga erutunud.

      Väga romantiline on meenutada vaatepilti mäe tipult, kui puude ladvad ja kivid paistsid alt, kõrval kõrgus mäestik, aga pea kohal laius taevas. Näha mäestiku erilist maastikku ja taimestikku pakkus meile suurt vaheldust. Mäe jalamil on loodus meie omaga küllalt sarnane, sest sarapuud ja põldmarjad on kõikjal.

      Mägimatkal tüütas lihakonservide söömine ära, aga Ašees, kus põhiliselt päevitasime, tantsisime, ujusime ja targutasime, jäime toiduga rahule. Kuna lõunamaa kuumus väsitas, töötas mu pea kehvalt ja õiget töömeeleolu oli raske saavutada. Eriti öösel on seal raske hingata, ust pidi lausa lahti hoidma.

      Enne kojusõitu loksusime laevaga merel, kus tuul käis meil peadest läbi. Üks öö ja kaks päeva rappusime Adleri-Riia rongis, kus Maila enesetunne halvenes: oksendas ja kannatas kõhulahtisuse käes.

      Äkki saame lapse?.. Plaanis ta polnud, aga Mailal on mitmed tunnusmärgid, et ta on rase. Mis siis ikka, kuigi meie elu teeb titt keeruliseks, aga ehk on see nii paremgi?.. Veel ei saa tita sünnis kindel olla, aga tulija tuleb omal ajal, ootaja aeg läheb igavaks. Psühholoogiliselt pole mina ja Maila pere suurenemiseks valmis, kuid aega on selleks valmistuda.

      Ühe luuletuse kirjutasin ka lõunas, mida tuleb aga veel kõpitseda. Võib-olla saan mõne salmigi sellele juurde lisada? Ehk tekib peas mõne uue värsi mõte?.. Selle peab võimalikult kiiresti paberile panema – muidu lendab ei tea kuhu.

* * *

      Lapse saamise häire lõunas oli enneaegne ja kindlasti on nii parem. Ega titte pole lihtne hoida, rääkimata kasvatamisest. Paraku on mu abielumehe elu endiselt keeruline, sest tänasest päevast alates on jälle põhjust närveerida, et tita saame. Kui inimesehakatis ikka väga meie perre tulla tahab, küllap ta siis ka tuleb ja metsa tema eest ei page. Igal ööl on Maila mu süleluses – pole miskit imestada.

      Nüüd algab mul kool naisemehena. Maila on nii sobilik abikaasa, et paremat ja kohasemat ei oska tõesti tahta. Olen jõudnud suure rahuni ja see on hea, sest mind ei vii enam miski kergesti rivist välja. Maila kipub kergemini paanikasse sattuma kui mina.

      Oma tähelepanuga ja rahuga suudan ta üsna kergesti jälle õigesse sõiduvette suunata. Kui armas ta on, seda mõistan eriti selgesti, mil viibin temast eemal, sest mõttes olen alati temaga. Hirmuga mõtlesin Soome konverentsi peale, mis teadusliku töö seisukohalt oleks mulle kasu toonud. Välismaale jäi aga mul seegi kord minemata, kuna ma pole komsomolis. Ka Saksamaale ei saanud ma ju samal põhjusel. Võib-olla on paremgi, et Soome jäi minemata, sest vaja on õppida ja koolis käia, pealegi on kurb noor naine üksi Tartusse jätta.

      Ega midagi, võimalust mööda oleme koos ja naudime seda aega. Abielu suhtes võin tõesti õnnelik olla, kuna olen oma abikaasaga täiesti rahul. Eks ta koolitab mind viisakaks, kuigi läbi raskuste. Olen kangekaelne isane, keda on raske panna piisavalt sügavaid kummardusi tegema. Vahel lihtsalt lööb aga minus poissmehe veri välja ja siis võin ka üleannetusi teha. Eile tuli Maila ühiselamu tuppa purjus näitsik, kes ei teadnud, et Maila abikaasa olen. Kip-pus mind seal kaelustama, pani mu sõrmed oma lopsakatele rindadele ja muudkui naeris. Tagatipuks kutsus mind ennast saatma ja seda ma tegingi. Kuigi ta toas polnud kedagi peale meie, otsustasin ma lahkuda. Teadsin, et Maila mind ootab ja närveerib.

      Üks-kaks-kolm keeras krapsakas purjus neiu ukse lukku, kiskus enese alakeha paljaks ja läks mu püksiaugu kallale. Pärast seda oli mul raske ta voodil amelemisest loobuda. Maila käest sain suure peapesu, et ma ta ühiselamu kõige suuremat lipakat, nagu ta ütles, talle eelistasin.

      Pugesin selle taha, et arvasin selle näitsiku ta sõbranna olevat ja lisasin: „Kergemeelse neiu toas olime lausa viiekesi ja vaid viisakusest vestlesin nendega.”

      Lõpuks rahunes Maila mu kaisus maha. Oli ju laupäeva õhtu ja ka tema oli ainukesena oma toast koju sõitmata jätnud.

* * *

      Maila on ikka väga tubli, et mu koju ilma pikema jututa tapeeti panema tuli. Sulab üsna kenasti minu perekonda. Ta on hea inimene, miks ei peaks ta emalegi sobima.

      Ema tahab muidugi, et ma Tallinna tööle tuleksin, aga seda on raske korraldada, sest mul on ju naine Tartus õppimas. Probleeme tuli abieluga juurde, ent vahva on ikkagi. Väga suuri muresid pole, kui ühine elamispind välja arvata. Maila onu meid enda juurde ei võta, sest ta poeg tuli sõjaväest koju ja maja Suur-Kaare 5 müüdi ära.

      Naise poole minekuga tuleb jälgida, et ma hiljemaks ei jää, kui lubasin. Temake ootab, kuid mina koterdan ei tea kus ringi. See ei lähe – nii tulevad arusaamatused meie vahele!

      Maila kodus on vägagi head töötingimused ja ämmaga saanniivõrd hästi läbi, et lihtsalt vaimustav. Õnnestunud on mu abielu igati ja mingit põhjust pole mul nurisemiseks. Maila on ilus ja järjest ilusamaks läheb, aga vistrikke, mis teda häirivad, ei tohi üle tähtsustada. Veidi on ju neid minulgi, aga kunagi oli mul neid rohkem. Iseloom on Mailal kuldne, aga siiski kasvatame vastastikku teineteist.

      Täna tegeles mu naisuke oma kooliasjadega, kui võtsin ootamatult ta ümbert kinni.

      Mõtlesin: erutan teda ja küllap ta põlema süttib. Keegi ei sega meid ja see on meie olukorras kõige tähtsam.

      Temas toimuski muudatus mulle

Скачать книгу