LITMIR.BIZ

      Võibolla tookord, 1975. aasta septembris, oleksin veel saanud mõndagi teada. Kui oleksin tõsisemalt üritanud. Mind need juured huvitasid küll, aga olin väsind ja sugulased ei jaganud seda huvi sugugi. Võibolla isegi vastupidi. Teadsin, et peaksin üles otsima tädi Irena, kes oli ju sinu täditütar, vanatädi Maria Kaplińska, hiljem Trąmpczyńska tütar. Aga sugulased hoiatasid, isegi andsid mõista, et parem on, kui ma temaga kontakti ei võta. Et Irena on veidrik ja vist enamgi veel, et temaga on raske, kui mitte võimatu suhelda. Emagi kurtis, kui õieti mäletan, et Irenaga oli olnud raske, teise õe, Halinaga hoopis lihtsam. Kirjavahetust pidasime, niipalju kui pidasime, Halinaga. Mäletan, et ta saatis Maarjale kord pakiga ilusa väikese kleidi. Mulle oli ta tellind Przekrój, mis oli tookord Poolas vist üks paremaid nädalalehti. Seda ma siis vahel ka lugesin. Przekrójs olid sageli Sławomir Mrożeki karikatuurid, näide sellest, et karikatuure võib edukalt teha ka inimene, kes joonistada ei oska. Olen pärast seda minagi paar korda proovinud …

      Aga tädi Halina, kellega oleks olnud kindlasti lihtsam suhelda, oli mõni aeg enne seda, kui ma Krakówisse jõudsin, raamatukogus, kus ta töötas, redelilt kukkunud ja mõned päevad hiljem teadvusele tulemata surnud. Irenat läksin sugulaste hoiatustele vaatamata siiski otsima. Leidsin ta korteri – Siemiradzkiego 19–2 – ja helistasin uksekella, ise ühtaegu lootes, et ta on ja ei ole kodus. Kas ta kodus oli, ma ei tea, ust igatahes ei tulnud keegi lahti tegema. Tookord tundsin sellest rohkem kergendust kui kahju ja teist korda ma seal ukse taga enam ei käinud. Ta ei kirjutand meile ka enam: võibolla oli tal tervis kehv või ei tahtnud ta enam kellegagi suhelda, ma ei tea. Sugulastega suhtlemisest, perekondlikust small talkist vanade tädidega oli mul kõrini ja nii kasutasin aega pigem suhtlemiseks nooremate inimestega, kelle pool Krakówis elasin, ja kirjanikkudega.

      Krakówis sain kokku Kornel Filipowicziga, keda ema oli tõlkinud, ja Stanisław Lemiga, keda olin ise tõlkinud. See tundus tookord huvitavam. Oligi huvitavam. Ainult et nüüd olen avastand, et tädi Irena käest oleksin saand kindlasti väga palju teada, oleksin näind fotosid ja dokumente, mis nüüd on võibolla igaveseks kadunud, saanud teada asju, mida võibolla enam kunagi ei saa. Narcyssa Żmichowska kirjavahetuse väljaandja Mieczysława Romankówna on just nendelt, Irena Kępińskalt ja Halina Trąmpczyńskalt saanud infot inimeste kohta, kes elasid „Tepperi palees“, Grabowskite suures majas Miodowa uulitsal.

      Aga üks su täditütardest elas tookord võibolla ka veel – Maria Gąsiorowska, Marychna. Kui ma muidugi kõigest õigesti aru sain. Ema ütles, et tema oli olnud sinu kõige armsam täditütar. Kui ma Zakopanes olin, istusime ühel õhtul koos vanade Mogilnickitega, Henryku ja Jadwigaga, kes end mulle samuti onu ja tädina esitlesid. Seltskonnas oli veel üks vanahärra, kes ütles, et ta tundis sind hästi, et olite koos isamaa eest verd valanud 1920. aastal. Tema oli siis, nagu aru sain, tädi Maria mees. Ma küsisin, kas saaksin tädiga kokku, aga vanahärra ütles, et see ei ole võimalik: tädi on nii haige, et ta ei saa kedagi vastu võtta. Ma küsisin vist veel kord. Et kas kuidagi ei ole võimalik, aga vastus oli ikka sama.

      Hiljem rääkis keegi sugulastest, et tädi Maria olla õnnetu armastuse pärast (ta pidi olema küll vähemalt kuuekümnene?) tahtnud end tappa, hüpanud aknast alla, aga nii õnnetult, et murdis raskelt mõlemad jalad, aga jäi ellu ja pidi vaevlema hirmsates valudes. Rohkem ma temast ei teagi. Ei mäleta, kas ema temaga mõned kirjad vahetas. Lapsi tal vist ei olnud. Mis sai tema paberitest ja fotodest? Vahest temal oli mõni korralik foto vanaisa Zygmuntist ja tema õdedest-vendadest, minu vanaonudest ja vanatädidest. Aga ma ei tea, kelle käest seda peaks küsima. Nii tädi Maria-Marychna kui tema mees on kindlasti ammu surnud. Kazimierz Tetmajeri sugupuus on tädi surma-aastaks märgitud 1955. Midagi jälle ei klapi. Kas ei olnud vanahärra, keda ma Zakopanes kohtasin, tädi Maria mees või on Tetmajeri raamatus viga. See poleks ime, sest vigu on seal palju. Ema nimeks on pandud näiteks Nora Raudsepa asemel Nora Randsepühi … Aga Tetmajerid nagu Żeleńskidki on meile küllalt kaugelt sugulased, nii ei ole oodata, et nemad Kaplińskitest kõike täpselt teaksid.

      Ka onu Henryk on nüüd surnud; kui tädi Jadwiga veel elab, on ta väga vana; kui temaga viimati telefonis rääkisin, oli see üsna raske. Ta ei kuulnud mind hästi ja kordas ikka, et oli sind tunnud, et sa olid olnud tore inimene, võibolla ütles isegi tema, et džentelmen. Tema tütar Barbara Izdebska, Basia, ei teadnud tädi Mariast midagi. Kazimierz Tetmajeri monograafia järgi olla tema mees olnud kindral Halleri adjutant. Sinu surmakohaks antakse seal Rjazani kubermang. Veel üks versioon sinu surmast. Rjazan on Vjatkast väga kaugel…

      Otsekui oleks mingi jõud hoidnud mind eemal esivanematest, laskmata mul neist kuigipalju teada saada … Oleksin ebausklik, usuksin sellesse salajõusse kindlasti. Aga on realistlikumaid seletusi. Kui Frank ja Ewa olid surnud ja liikumine vaibumas, korjasid viimased aktivistid perekondadest kokku käsikirjad ja isegi Ewa pildid. Ilmselt kardeti, et materjalid võivad edaspidi avalikuks saada ja suurt avalikkust on frankistid alati vältinud. Tegu oli ju salasektiga: teistmoodi ei oleks frankistid ja Türgi dönmed, formaalselt muhamedlasteks hakand Sabbatai Zvi pooldajad, üldse eksisteerida saanud. Nad pidid väliselt olema kristlased või muslimid, oma usku tuli neil hoida salajas. Eriti katoliiklikus Poolas, kus frankistidel veel mitu põlve hiljem silm peal peeti ja neile mõnel hetkel nende päritolu meelde tuletati. Nii ei tahtnud endised frankistid enamasti oma esivanematest palju rääkida ja võibolla teadagi.

      Siin on kokkusattumus mu eesti suguvõsaga: meie rahva mälus on üks suur murrukoht. Enamasti ei mäletata-teata inimesi ja sündmusi varasemast ajast kui XIX sajandi keskpaik. Nii tean ma üht-teist oma vanavanaisast, Juhan Raudsepast, ei tea aga midagi tema isast, oma vanaisa vanaisast, kelle nimi pidi olema Jaan nagu minulgi. Ainult seda, et tema vend Ants olla abiellunud Jakob Hurda tädiga. Aga Hurtadega on Raudsepad abiellund vist mitu korda, oleme natuke sugulased. Himmaste Hurdad olevat seda teadnud, mina olen puutund kokku ainult Liina Orlovaga, kes on ema poolt Himmaste Hurtasid.

      Nüüd kirjutan küll vist inimestest ja paikadest, mida sa võib-olla ei teadnudki. Kas käisite emaga kunagi Eostes, Soodlas? Ma usun, et ikka. Seda oleks tädi Aino teadnud, aga teda enam ei ole. Ema rääkis sulle kindlasti oma lapsepõlve suvedest Soodlas ja sealsetest naabritest ning sugulastest. Mida sa teadsid Jakob Hurdast? Kuipalju võis Hurt ja meie ärkamisaeg sind huvitada? Poola ja eesti ajalugu ning kultuur on nii erinevad. Ühel pool rahvas, kellel kunagi oli oma impeerium Läänemerest Musta mereni, kes vallutasid Moskva ja valitsesid Liivimaad, teisel pool rahvas, kes virgus ja end rahvaks kujundas alles saja viiekümne aasta eest, just XIX sajandi keskpaigast peale.

      Pole ime, et varasemat aega, pärisorjuse ja teoorjuse aega nii väga ei tahetagi mäletada. Nagu algaks meie kultuurilugu laulupidudega,

Скачать книгу