LITMIR.BIZ

Скачать книгу

õhtusöögist kindlasti ilmajäänud.

      Võõras astus kööki ja tervitas sinna kogunenud inimesi, kergitades elegantselt oma suurt kübarat, mida varjutas mustjaskollane sulg. Ülem oli ta tervitusele vastanud ja mõlemad silmitsesid teineteist tükike aega vaikides.

      „Kapten,” lausus noor võõras, „ma olen protestantlik aadlimees ja ma rõõmustan, leides siit eest mõningaid usuvendi. Kui see on teile meelepärane, võime koos õhtust süüa.”

      Kaptenile olid võõra peen käitumine ja elegantne riietus hea mulje jätnud ja ta vastas, et see teeb talle au. Sellepeale tegi preili Miia, noor mustlanna, kellest me rääkisime, noormehele enda kõrvale pingil ruumi; ja et ta oli loomult teenistusvalmis, andis ta noormehele isegi oma klaasi, mille kapten otsekohe täitis.

      „Minu nimi on Dietrich Hornstein,” ütles kapten, lüües oma klaasi noormehe omaga kokku. „Te olete kahtlemata kuulnud kapten Dietrich Hornsteinist? Mina olin see, kes viis Kadunud Lapsed33 Dreux’34 lahingusse ja seejärel Arnay-le-Duci35 alla.”

      Võõras taipas, miks kapten temalt niiviisi kaudselt nime küsis, ja vastas:

      „Kahjuks ei saa ma teile öelda niisama kuulsat nime, kui on teie oma; ma räägin endast, sest minu isa nimi on hästi tuntud meie kodusõdades. Minu nimi on Bernard de Mergy.”

      „Kellele te seda nime ütlete!” hüüatas kapten ja täitis oma klaasi pilgeni. „Ma tundsin teie isa, härra Bernard de Mergy; ma tundsin teda esimestest sõdadest36 peale, nagu tuntakse oma head sõpra. Tema terviseks, härra Bernard!”

      Kapten tõstis oma klaasi ja ütles meestele midagi saksa keeles. Sel hetkel, kui klaas ta huuli puudutas, viskasid kõik ratsanikud kübarad õhkuja hõiskasid. Peremees arvas, et see on signaal tapatalguteks ja langes põlvili. Ka Bernard oli üllatunud erakordsest auavaldusest; siiski arvas ta, et peab vastama sellele germaanipärasele viisakusavaldusele kapteni terviseks joomisega.

      Pudelitest, mida oli juba enne tema saabumist jõudsalt rünnatud, selle uue toosti jaoks enam ei jätkunud.

      „Tõuse püsti, uskmatu,” ütles kapten, pöördudes ikka veel põlvili oleva peremehe poole. „Tõuse püsti ja mine too meile veini. Kas sa ei näe, et pudelid on tühjad?”

      Ja et seda tõestada, viskas kornet talle pudeli vastu pead. Peremees kiirustas keldrisse.

      „Ta on paadunud jõhkard,” ütles Mergy, „aga te oleks võinud talle teha rohkem halba, kui oleksite tahtnud, kui see pudel oleks teda tabanud.”

      „Hähh!” naeris kornet mürinal.

      „Papisti37 pea on kõvem kui pudel,” ütles Miia, „kuigi veel tühjem.”

      Kornet naeris veel valjemini ja kõik tema kaaslased järgisid tema eeskuju, ja isegi Mergy naeratas, pigem küll mustlanna kauni suu kui tema õela nalja pärast.

      Toodi veini, sellele järgnes söök, ja pärast lühikest vaikust sõnas kapten täis suuga:

      „Kas ma tundsin härra de Mergyd! Ta oli jalaväekolonel härra Printsi esimese ettevõtmise38 ajal. Me magasime kaks kuud järjest ühes majas Orleans’i piiramise ajal. Ja kuidas ta praegu ennast tunneb?”

      „Tänu Jumalale, küllalt hästi oma kõrge ea kohta. Ta on mulle palju rääkinud raiteritest ja toredatest rünnakutest, mis nad tegid Dreux’ lahingus.”

      „Ma tundsin ka tema vanemat poega… teie venda, kapten George’i. Ma tahan öelda, enne kui…”

      Mergy näis kimbatuses.

      „Ta oli kõva tapleja,” jätkas kapten, „aga kuramuse tulipea. Mui oli teie isast kahju, poja usust ärapööramine tegi talle vist suurt hingevalu.”

      Mergy punastas kuni juuksejuurteni. Ta pomises paar sõna venna vabandamiseks; aga võis hõlpsasti märgata, et tema otsus venna kohta oli palju rängem kui kaptenil.

      „Ah, ma näen, see teeb teile haiget,” ütles kapten. „Jätame selle jutu. See on kaotus meie usule ja kõva võit kuningale, kes kuulu järgi pidada teda õige austusväärselt kohtlema.”

      „Te tulete Pariisist,” ütles Mergy, püüdes jututeemat vahetada. „Kas härra Admiral on kohale jõudnud? Te muidugi nägite teda? Kuidas ta ennast praegu tunneb?”

      „Ta tuli õukonnaga Blois’st, kui meie lahkusime. Ta tunneb ennast suurepäraselt; terve nagu purikas ja uljust täis. See kallis mehepoeg võib veel kakskümmend kodusõda maha pidada. Tema Majesteet kohtleb teda nii lugupidavalt, et kõik papistid lähevad kadedusest lõhki.”

      „Tõsi mis tõsi! Kuningas ei suuda teda kunagi küllalt hinnata.”

      „Eile ma nägin kuningat Louvre’i trepil, ta surus Admirali kätt. Härra de Guise’il, kes tuli tema kannul, oli hale nägu peas nagu peksasaanud penil. Kas teate, millele mina mõtlesin? Mul oli tunne, nagu näeksin ma meest, kes näitab laadal lõvi; ta laseb tal käppa anda nagu koeral; ja kuigi Gilles39 ei tee teist nägugi ja teeskleb kenasti, ei unusta ta kunagi, et käpal tema pihus on jubedad küünised. Jaa, vannun oma habeme juures, paistis nii, nagu oleks kuningas tundnud Admirali küüniseid.”

      „Admiralil on pikk käsi,” ütles kornet. (See oli omamoodi kõnekäänd protestantlikus armees.)

      „Ta on väga ilus mees oma ea kohta,” tähendas preili Miia. „Mina võtaks parem tema armukeseks kui mõne noore papisti,” lausus preili Trudchen, korneti sõbranna.

      „Tema on usu tugisammas,” ütles Mergy, soovides ka oma osa kiidulaulule lisada.

      „Jah, aga ajab kuradi moodi distsipliini taga.” tähendas kapten pead vangutades. Kornet pilgutas tähendusrikkalt silma ja tema jäme nägu kõverdus grimassiks, mida ta ise pidas naeratuseks.

      „Ma ei oleks oodanud kuulda teiesuguselt vanalt sõdurilt etteheiteid härra Admirali range distsipliini nõudmise kohta oma armees,” sõnas Mergy.

      „Ja muidugi, distsipliini on tarvis, aga peab arvesse võtma ka kõike seda vaeva, mis sõduril tuleb läbi teha, ja ei tohi talle keelata natuke lusti pidada, kui selleks juhus peaks avanema. Häh! Igal inimesel omad vead; ja kuigi ta lasi mind üles puua, joome härra Admirali terviseks.”

      „Admiral laskis teid üles puua!” hüüatas Mergy. „Te olete õige uljas ühe ülespoodu kohta.”

      „Jaa, püha müristus! Ta lasi mind üles puua; aga ma ei pea viha ja joome tema terviseks.”

      Enne kui Mergy oleks jõudnud midagi edasi küsida, oli kapten kõik klaasid täis kallanud, oma mütsi peast võtnud ja käskinud kõigil oma meestel karjuda kolm korda „hurraa”. Kui klaasid olid tühjad ja kära vaibunud, küsis Mergy:

      „Miks teid üles poodi, kapten?”

      „Tühja-tähja pärast: sai üks armetu Saintonge’i klooster rüüstatud ja siis kogemata maha põletatud.”

      „Jah, aga kõik mungad ei olnud välja tulnud,” ütles kornet ja naeris täiest kõrist oma nalja peale.

      „Mis tähtsust sel on, kas see pätikari põleb natuke varem või hiljem? Ja siiski läks Admiral, kas te usute seda, härra de Mergy, ta läks marru; ta lasi mind kinni võtta ja tema ülemkohtunik pani mulle pikema jututa käpa peale. Siis kõik aadlimehed ja härrad, kes tema juures olid, isegi härra de La Nõue, kes teatavasti ei suhtu kuigi hellalt sõdurisse (kui kord kõrisse kargab, enam lahti ei lase, nagu öeldakse), ja kõik kaptenid palusid mulle andeks anda; tema aga ütles kindlalt ei. Pagana hundikõht! Küll ta oli marus, vihaga neelas oma hambaorgi alla. Te ju tunnete ütlemist ‘Jumal kaitsku meid härra de Montmorency40 paternostrite ja härra Admirali hambaorkide eest!’

Скачать книгу