Voldemar - Andrus Kivirähk

Скачать книгу

Aga sa ise? Sina ise ju ka… astusid koos meiega.

      OSKAR: Mina? Mitte iialgi! Paul – mina ja mingis parteis! Kas sa siis ei tunne mind? Pealegi, ära unusta, et ma olen tegelikult surnud.

      PAUL: See läheb mul pidevalt meelest. Minu jaoks oled sa ikka nii elav. Oskar, sa oled alati olnud minu suur eeskuju. Sina oled sürrealist pealaest jalatallani. Ma olen alati sind imetlenud ja tahtnud olla sinu sarnane. Ikka mõtlen ma – aga mida ütleks selle kohta Oskar? Tead, ma olin omal ajal vist sinusse isegi armunud. Kas sa mäletad veel, kuidas sa tookord seal etendusel tahtsid rahva pihta tulistada?

      OSKAR: Mäletan.

      PAUL: Kui väga sa mind sel hetkel vaimustasid! Sa olid oma põlguses ja tülpimuses ebamaiselt kaunis. Sel päeval sündiski sürrealism.

      OSKAR: Sürrealism on sitt nagu kõik muugi, ainult natuke värvilisem. Sinu viga on selles, Paul, et sa võtad kõike liiga tõsiselt. Aga mitte miski ei vääri seda, ka mitte sürrealism.

      PAUL: Ma ei oska teisiti. Minu jaoks on see kogu mu elu.

      OSKAR: Ah, jäta. Sa muutud pidulikuks. Tegelikult on kõik palju lihtsam ja igavam. Kõik siin maailmas sünnib niisama, möödaminnes.

      Tõuseb, ringutab. Astub tagaseinal rippuva Mona Lisa maali juurde, silmitseb seda hetke mõtlikult. Suits hambus, joonistab ta Mona Lisale ette vuntsid ja mokahabeme.

      OSKAR: Adjöö, Paul!

      PAUL: Nägemiseni, Oskar!

      Oskar viskab sigareti minema, läheb koju, avab gaasikraanid ja hingab sügavalt sisse. Mattub suitsu.

      GEORG (peab loengut): Mu daamid ja härrad! Puhas peeretus väljub suuremaid takistusi kohtamata kehast päraku kaudu, tugevama või nõrgema mürtsu saatel. Seevastu paks ehk vabamüürlase peer soojeneb teel olles üles, laadib end mitmesuguste ette tulevate rasvaste ollustega, vajub viimaks kõhuõõne alaossa, vedelasse keskkonda ning lahkub viimaks kehast ilma suurema kärata, võttes aga kaasa kogu oma paksu ja vedela saagi ehk pasa. Puss ehk hääletu peer või ka naisterahva peer, rikub kõige rohkem õhku, ta imeb samuti keres ringi pööreldes endasse rasvaseid osakesi ja annab kehast väljudes endast märku armetu haisuga, mingit vahvat kärakat ta kuuldavale ei too. Liitpeerud väjuvad mitmes järgus ja mitme paugu saatel, nagu vuhiseks puhanguline tuul või nagu lastaks valanguna püssi. (Paul kargab saalis püsti.)

      PAUL: Ma protesteerin! See on ju möla! See on haiglane jamps! Sellel pole mitte mingit tegemist sürrealistliku loenguga, nagu kuulutusel kirjas oli! See inimene on petis! Ärge kuulake teda, ta ei taipa sürrealismist midagi!

      GEORG: Kallis Paul, mul on suur rõõm näha, et sinagi oled ostnud pileti minu suurepärasele ja kuulsusrikkale loengule! See oli kindlasti suur ohver, sinu kasinaid sissetulekuid silmas pidades. Ma palun, aplaus sellele tublile mehele, kes on üks minu talendi suuremaid austajaid!

      PAUL: Pea suu! Sa häbistad sürrealismi!

      GEORG: Kallis Paul, see pole absoluutselt võimalik, kuna mina olengi ainus sürrealist maailmas! See ongi meie põhiline erinevus – mina olen sürrealist, aga sina mitte. Daamid ja härrad, pidage meeles! Sürrealism – see olen mina!

      PAUL: Lurjus! Kuidas julged sina ennast sürrealismiks nimetada!

      Ründab Georgi kepiga. Politseinik võtab tal kraest kinni ja veab minema.

      Paul sööb Kiki ja Rätsep Ferdinandi pool liharulle.

      KIKI: Nii tore, et sa tulid! Kuidas su sõbrad elavad? Teised sürrealistid.

      PAUL: Ma ei tea. Mul pole enam sõpru.

      KIKI: Kuidas siis nii? Kuhu nad siis kadusid? Aleksander ja Georg?

      PAUL: Ma ei mäleta selliseid.

      KIKI: Aga Oskar?

      PAUL: Oskar… Ta sooritas veel ühe enesetapu. Seekord gaasiga. Pärast seda pole ma teda näinud. Tema oli kõige täiuslikum meie seas. Tema ise oligi sürrealism.

      KIKI: Ja nüüd elad sa siis üksi.

      PAUL: Jah.

      RÄTSEP FERDINAND: Võtke ometi veel liharulle! Sööge, ärge häbenege! Kiki on mulle teist jutustanud. Ma teie töid küll ei tunne, ja ega ma neist aru ei saakski. Jaa, ma tunnistan ausalt – mina ei mõika nendest kunstiasjadest mitte midagi. Ma olen lihtne mees. Minu arust on kõik pildid ühesugused ja raamatut mina üldse kätte võtta ei julgegi, määrin veel kalli asja ära. Jaa, jaa, kulla härra! Ma olen päris tume inimene, ja ma tean seda. Aga sellest pole midagi, mina pean teist ikka lugu. Mina pean kõikidest inimestest lugu, kes ausalt oma tööd teevad ja vargil ei käi. Vaat vargaid mina ei salli. Neil tuleks minu meelest käed otsast raiuda, nagu vanasti tehti.

      PAUL: Kuidas laps elab?

      KIKI: Väga hästi, Ferdinand õpetab talle oma ametit.

      RÄTSEP FERDINAND: Väga andekas väike noormees! Nõel ja niit on tema kätte otsekui loodud. Juba praegu oskab üksipäini vesti valmis õmmelda!

      KIKI: Ta on praegu poksitrennis. Ta jumaldab poksi. Kui ma oleksin teadnud, et sa tuled, siis ma oleksin palunud, et ta koju jääks, aga ma ei teadnud ju.

      PAUL: Ei, sellest pole midagi. Las ta poksib.

      RÄTSEP FERDINAND: Aga tõstke ometi juurde, teil on ju taldrik tühi. Nii häid liharulle ei saa te kusagilt.

      PAUL: Aitäh, mul on kõht täis. Liharullid olid tõesti suurepärased. Mul on nüüd aeg minna. (Tõuseb.)

      RÄTSEP FERDINAND (tõuseb samuti, sikutab Pauli käisest, sosistab): Kiki rääkis, et teil pidid näpud päris põhjas olema… Olge lahke, võtke vastu – seda pole palju, aga natuke siiski abiks. (Sokutab Paulile raha.)

      PAUL: Mis te nüüd!

      RÄTSEP FERDINAND: Ei, ei, ärge vaielge! Kiki ütles ka ja… Kunstnikke peab ikka toetama. Ma ju ütlesin, mina pean kõikidest ametimeestest lugu. Võtke, võtke! Ja kui teinekord on tarvis pükse paigata või midagi nii, siis tulge kohe minu juurde! Teen ilma rahata korda.

      PAUL: Seda küll, aga…

      RÄTSEP FERDINAND: No mis me nüüd vaidleme! Ma ei saa aru! Ega see varastatud raha pole, see on ausa tööga teenitud. Võtke!

      PAUL (võtab raha): Aitäh. (Läheb kiiresti ära.)

      Paul tuleb kohvikusse.

      KELNER: Tere härra Paul! Teile ikka seesama roheline kohv, mis alati?

      PAUL: Seesama.

      KELNER (toob kohvi): Ükspäev hakkasin mõtlema – juba kakskümmend aastat toon ma teile iga päev seda rohelist kohvi! Kuidas aeg lendab.

      PAUL: Seda küll.

      KELNER: Ma mäletan, kuidas ma kakskümmend aastat tagasi küsisin teie käest, mis asi on sürrealism. Olin ikka lollpea!

      PAUL: Kas te nüüd teate, mis asi see on?

      KELNER: No kes seda siis tänapäeval ei teaks! Lapsed kinkisid mulle jõuludeks isegi sellise T-särgi, mille peal on vuntsidega Mona Lisa pilt.

      PAUL: Ah nii.

      KELNER: Muide, teile on kiri. Mingid noormehed jätsid. (Lahkub.)

      PAUL: Tänan! (Avab kirja, loeb.) Härra, te olete pask. Ja teie sürrealism on vana koerasitt. (Loeb veel korra, siis puhkeb korraga valjusti naerma.)

      KELNER

Скачать книгу