LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ÜTLES PIGI, et hea küll, ta hangib endale telefoniseksi kliente ja teenib sel viisil nii palju raha, et me saame hakkama. Veerandtund ja sajaline. Ja võtab kliente ainult omal valikul ja nii palju, kui välja kannatada suudab. Otsustab ise. Ta teadis, mismoodi toimida, kus reklaamida, mida telefonis rääkida. Ta tundis kõiki nõkse – kui klient tahab, et mängitaks dildoga, lülitatakse elektriline hambahari sisse, ja kui klient tahab kuulda tupe lirtsumist, pannakse sõrm suhu ja hõõrutakse igemeid, millest minu imestuseks sündis tõesti häirivalt tõepärane heli.

      Esimene klient küsis kohe püksikuid.

      Panime jalamaid perefirma püsti. Nõudlus oli nii suur, et Pigi lõpetas telefoniseksi ja keskendus Susanna Päiväperho asjade ajamisele. Läks pööraselt kiireks, sest me polnud Susanna Päiväperho tegevuseks õigupoolest kuidagi valmistunud, ehkki tellimusi oli juba kümneid ootamas, enne kui jõudsin meie ettevõtte Susannaks nimetada. Tuli mõtelda toodetele ja hindadele, avada uus liin, hankida töötelefon, uurida postimaksu ja reklaamikanalite kohta.

      Olime oma ala pioneerid. Nüüd saab samu kaupu igalt teiselt võrguleheküljelt ja sinna vupsab pidevalt uusi kuulutustekülgi juurde. Aga meie olime esimesed ja sattusime otse spermasoonele, mis oli oodanud meie teenust ja Pigi hääle koorepisaraid. Telefonid läksid kohe pärast Susanna Päiväperho esimese reklaami avaldamist umbe. Saatsime selle kuulutuse Teksti-TV-sse. „Hei, mees, 25-aastane tudengineiu ootab märgades püksikutes, et võiks need just sinule saata.”

      Susanna esimene kuulutus oli ekraanil ainult viis minutit, aga lisaks maakuulamisele ja muule tühjale lobisemisele jõudis ka paar tõelist tellimust tulla. Sama juhtus ka järgmise ja kolmanda kuulutusega. Varieerisime kuulutust ja saatsime selle iga paari tunni järel uuesti Teksti-TV-sse. „Mees, kas tahaksid osta kantud alukaid? Olen 25-aastane kauni kehaga tudengineiu.”

      Lisasime oma kuulutuse kõikvõimalikesse tutvumisveergudesse, kõikjale, kus oldi nõus seda avaldama ja kus kuulutamine oli tasuta või vähemasti vastuvõetavalt odav. Teksti-TV- s tasus avaldada, sest televisioon jõudis ka nendeni, kelleni ajalehed ja nett ei jõudnud. Ja see oli midagi uut. Kahjuks hakkasid moderaatorid meie tekste tsenseerima ja muutsid kuulutamise vähehaaval üha võimatumaks, kuigi avaldasid samal ajal teateid, milles maksujõulised härrasmehed otsisid noori tüdrukuid.

      Muidugi oli helistajate seas neid, kes arvasid, et pildid on tasuta. Et seal on tõesti keegi kaunis Susanna, kes paneb igale poole kuulutusi, et puhtalt kiima pärast oma alastifotosid üle Soome laiali laotada. Suurem osa jagas meie teenuse kaubandusliku külje siiski ära.

      Siis oli veel neid, kes ei olnud kunagi Susanna-sugustest teenusepakkujatest kuulnud.

      On see mingi nali? Kes tahaks kantud aluspükse? Mis siis, kui ma sulle oma vanad sokid saadaksin?

      Vastik!

      Haiglane!

      Hullud olete või! Saad sa aru ka, naine, et sa vajad abi?

      Jaapanlastele vist meeldivad niisugused asjad?

      Kuid ahhetajate hulk kadus, kui leidsime õiged kohad kuulutuste avaldamiseks.

      Püksikusõprade järel ilmusid ka muust aluspesust huvitatud inimesed, kes soovisid sukkpükse ja rinnahoidjaid.

      Pigi teadis, et on olemas tampooniturg, aga üllatusin siiski, kui neid küsima hakati.

      Kui esimesed transseksuaalid ühendust võtsid, korjasin nad oma hoole alla, sest Pigi ei taibanud naiste riietest midagi.

      Aluspüksid kliendi maitse järgi 100 marka.

      Rinnahoidja olenevalt soovist 50–100 marka.

      Sukkpüksid, kui kvaliteet pole oluline, 100 marka.

      Tampoonid koos soovitud lisanditega 50 marka.

      Kõikidele toodetele lisandub saatmiskulu, mis oleneb kättetoimetamise viisist.

      Arvestasime, et saaksime 50 protsenti puhastulu. Telefoniarved lahutame kõikidest tuludest esimeses järjekorras, siis ülejäänud kulutused, postimaks, pakkematerjal, takjakinnisega kotikesed ja tooraine, näiteks püksikud. Tulu teeme pooleks.

      Majandusliku olukorra paranemise väljavaade mõjus meie tujule nagu šampanja. Uus talvetagi Pigile. Ja uued talvised jalanõud.

      Süüa!

      Minu telefon tehakse jälle lahti. Pääseme vabaks laenukeelust ja viivistest.

      Rummi!

      Pigile stereo ja video ja uusi plaate!

      Sigarette!

      Pärast neid arvutusi olid meie unenäod vahukooresed. Hommik oli võrratu, ja kuigi olin alasti, ei tundunud Pigi avatud aknast puhuv tuul külm ega pannud värisema, vaid oli värske nagu allikavesi.

      Pigi alustas raamatupidamisega.

      Mina varastasin töö jaoks telefoni ja avasin uue numbri.

      Kaevasime kappidest kogu äraviskamiseks mõeldud aluspesu välja ja sorteerisime ära.

      Esimeseks ja viimaseks põhjapanevaks probleemiks kujunes nõudmiseni postiaadress. See oli ainus variant, mille välja mõelda suutsime, sest ei tahtnud enda aadressi anda, oma nimedest rääkimata.

      Hämmastav küll, aga suurem osa tellijatest ütles, et on valmis sularaha nõudmiseni saatma, nagu ka oma aadressi, millele lubasime tooted toimetada.

      Käisin iga päev Susannale tulnud posti kontrollimas.

      Saime ainult kaks kirja. Raha leidus ümbrikutes kokku küll 800 marka, aga siiski oli kirju ainult kaks. Tellijaid oli olnud mitu korda rohkem.

      Šampanja lahtus meie peadest kiiresti.

      Ütlesin Pigile, et ei lähe enam kunagi postimajja küsima, kas on midagi Susanna Päiväperhole. Olin käinud ja korranud seda küsimust iga päev kahe nädala jooksul ja peaaegu alati ilmaaegu ning ei lähe enam postitöötajaid lõbustama.

      „Mõtle siis midagi paremat välja. Mida iganes, ainult et minu või sinu nime ja meie kodust aadressi kuhugi ei pane. Olgu, mis on.”

      Mina mõtlesingi. Helistasin oma sõbrale Petruskale ja asi sai korda. Me üürisime tema konto.

      Kuna Petruska oli mees, oli vaevalt tõenäoline, et mõni klient tema ukse taha ilmuks või fänniposti ja kohtamiskutseid saadaks. Kuna Petruska oli homo, polnud tal tüdrukut, kellele oleks pidanud midagi seletama hakkama, kui nii ikkagi juhtuks. Kui keegi ukse taha läheks või teda jälitama hakkaks, näeks ta üksnes kahte noort meest. Kuigi olime sõbrad, ei käinud me Petruska pool nii sageli, et võinuks arvata, nagu elaksin ma tema juures. Petruska pangakonto sobis meie tegevuseks täiuslikult. Pealegi käis Petruska tööl ning polnud seega kohustatud sotsiaalametile oma konto väljavõtteid esitama. Lisaks oli Petruska sama ametit pidanud, tema ei imestanud millegi üle.

      Nii sai Pigi üle tuhande marga maksvad sõjaväesaapad.

      Mina kulutasin esimesed tuhat marka üleüldse hilpudele.

      Siis läksime ehituna Kaisaniemisse peole ning meil polnud enam tarvis oma alkoholi kaasa võtta ja võisime juba varakult kodust lahkuda, sest nüüd oli meil raha sissepääsu eest tasumiseks, mida nõuti kella kaheni öösel. Minu silmad hiilgasid ja pildusid taas sädemeid nagu vastavatud vahuveinipudel ning Pigi naeris nagu meie esimesel kohtumisel ja ostis mulle roosimüüjalt terve korvitäie lilli. Mina istusin kaksiratsa Pigi süles näoga tema poole ja suudlesin ta kaela nii kaua, et särgikaelus sai märjaks. Ja me tantsisime aeglasi tantse ja Pigi käed mu puusadel libisesid mööda siidi ja mu kleit oli sile nagu hülge külg ja ma liikusin selles, nagu ümbritseks mind aina vesi ja hellitused ja Pigi ümises mu kõrva ihapisaraid. See oli ilus õhtu, ilus öö ja ilus hommik. Pigi oli nii rõõmus oma uute jalavarjude ja minu siidiste puusade üle, et tema rõõm süvendas minu rõõmu veelgi.

      Hommikul ärgates ei mõelnud ma, kuidas jaksan järgmisel hommikul voodist tõusta.

      Ja Pigi toimekus pani mind naeratama.

      Piilusin voodi servalt, kuidas Pigi üles tõusis, sigareti keeras ja raamatupidamisega

Скачать книгу