Nullist üheni. Märkmed idufirmade kohta ehk kuidas ehitada tulevikku - Peter Mastersiga

Скачать книгу

India pere kõigist neist sadadest miljonitest hakkaks elama nii nagu Ameerika pered praegu –kasutades seejuures vaid tänapäevaseid seadmeid –, oleks tulemuseks keskkonnakatastroof. Kui levitada vanu rikkuse saavutamise viise üle kogu maailma, oleks tulemuseks hävitustöö, mitte rikkus. Maailmas, kus loodusressursse napib, ei ole üleilmastumine ilma uute tehnoloogiateta jätkusuutlik.

      Uus tehnoloogia ei ole kunagi olnud ajaloo iseenesestmõistetav osa. Meie esiisad elasid staatilises, n-ö nullsummaga ühiskonnas, kus edukus seisnes teistelt asjade äravõtmises. Uusi rikkuseallikaid loodi vaid haruharva ja pikas perspektiivis ei suudetud neid kunagi luua piisavalt, et säästa tavalist inimest üliraskest elust. Seejärel, pärast 10 000 aasta pikkust katkendlikku edasiliikumist primitiivse põllumajanduse ajastust keskaegsete vesiveskite ja 16. sajandi astrolaabide aega, avastas kaasaegne maailm end äkitselt kesk intensiivset tehnoloogia arengut, mis kestis alates 1760. aastate aurumootori saabumisest kuni umbes 1970. aastani. Tänu sellele perioodile on meie ühiskond rikkam, kui ükski varasem põlvkond oleks seda suutnud ette kujutada.

      Meie vanemate ja vanavanemate põlvkonna ettekujutuste kohta see tegelikult küll ei kehti, sest 1960. aastate lõpus elati arengu jätkumise lootuses. Oodati aega, mil kasutusele võetakse neljapäevane töönädal. Aega, mil energia on liiga odav, et selle kasutamist mõõta. Ning oodati puhkusereise kuule. See kõik jäi tulemata. Nutitelefonid, mis juhivad meie tähelepanu kõrvale kõigest ümbritsevast, tõmbavad tähelepanu eemale ka asjaolust, et meid ümbritsev on kummaliselt vana – vaid arvutid ja sidevahendid on eelmise sajandi keskpaigast alates murranguliselt täiustunud. See ei tähenda aga, et meie vanemad paremale tulevikule lootes eksisid – nende viga seisnes selles, et nad pidasid seda iseenesestmõistetavaks. Praegu on meie ülesanne ühtlasi loota paremale tulevikule ja ka luua uued tehnoloogiad, mis muudaksid 21. sajandi eelmisega võrreldes rahumeelsemaks ja õitsvamaks.

      Idufirmalik mõtlemine

      Uue tehnoloogia loojad kipuvad olema uuenduslikud algatused – idufirmad. Missioonitundest koondunud väikesed inimrühmad on need, kes on maailma paremaks muutnud – asjakohaseid näiteid võib tuua, alustades poliitika vallas Ameerika 1787. aasta põhiseaduse koostajatest, teaduse vallas Suurbritannia vanimast teadusühingust Kuninglikust Seltsist ja äris Fairchild Semiconductori nn kaheksast reeturist. Kõige lihtsam selgitus sellele nähtusele on negatiivne: suurtes organisatsioonides on raske uusi asju luua ning veelgi raskem on seda teha üksinda. Bürkokraatlikud hierarhiad toimivad aeglaselt ning sügavalt juurdunud huvid põrkuvad riskide ees tagasi. Organisatsioonides, mille talitlus on ebafunktsionaalne, on töö tegemise teesklemine olulisem karjääri edendamise strateegia kui tegelik töö tegemine (juhul, kui töötate sellises ettevõttes, vahetage kohe töökohta). Teises äärmuses on üksildane geenius, kes võib küll luua klassikalise kunsti- või kirjandusteose, ent kes ei suudaks kunagi luua tervet tööstusharu. Idufirmade tegevuse aluspõhimõte seisneb selles, et asja ära tegemiseks on vaja teistega koostööd teha, ent samas peab ettevõte jääma piisavalt väikseks, et see koostöö ka reaalselt võimalik oleks.

      Positiivses sõnastuses võiks öelda, et idufirma on suurim inimesterühm, keda on võimalik veenda osalema teistsuguse tuleviku loomise plaanis. Uue firma kõige olulisem tugevus seisneb uutmoodi mõtlemises – vahetusest tähtsamgi on see, et väiksus annab mõtetele ruumi. Käesolev raamat käsitlebki küsimusi, mida on vaja esitada ja millele on vaja vastata selleks, et uute asjade tegemise äris edu saavutada. Alljärgnev ei ole käsiraamat ega teadmistekogum, vaid hoopis mõtlemisülesanne. Sest just seda idufirma tegema peabki – seadma senised ideed kahtluse alla ja ärimudeli nullist alates uuesti läbi mõtlema.

      2

      PIDUTSE, NAGU OLEKS AASTA 1999

      MEIE VASTUVOOLULISELE KÜSIMUSELE „Millises olulises tões on väga vähesed teiega ühel meelel?“ on väga keeruline otse vastata. Võib-olla oleks lihtsam alustuseks küsida: „Milles on kõik ühel meelel?“ „Üksikisikutel esineb hullumeelsust harva, kuid rühmade, parteide ja ajastute puhul on see reegliks,“ kirjutas Nietzche (enne kui hulluks läks). Kui suudate märgata mõnd üldlevinud eksiarvamust, saate välja uurida, mis selle taga peidus on – vastuvooluline tõde.

      Võtame ühe lihtsa teesi: äriettevõtte eesmärk on raha teenida, mitte raha kaotada. See peaks iga mõtleva inimese jaoks endastmõistetav olema. 90ndate lõpus – ajal, mil mitte ükski kahjum ei olnud liiga suur selleks, et kirjeldada seda kui investeeringut veelgi uhkemasse ja säravamasse tulevikku – see paljude jaoks nii endastmõistetav ei olnud. Nn uue majanduse üldise tõekspidamise järgi peeti veebilehe külastusi autoriteetsemaks ja edumeelsemaks majandusnäitajaks kui midagi nii proosalist nagu kasum.

      Traditsioonilised seisukohad muutuvad meelevaldseks ja vääraks alles tagantjärele. Alati, kui mõni selline seisukoht kokku variseb, nimetame seda mulliks. Ent mullide tekitatud moonutused ei kao pärast mulli lõhkemist. 90. aastate internetimull oli pärast 1929. aasta krahhi suurim ning selle järel saadud õppetunnid kujundavad ja moonutavad peaaegu kõiki meie tänaseid arusaamu tehnoloogiast. Esimene samm mõtete selitamisel on seada küsimuse alla see, mida me arvame end mineviku kohta teadvat.

      90ndate lühiajalugu

      90ndatel on hea maine. Tavaliselt mäletame neid kui edukaid ja optimistlikke aastaid, mis lõppesid juhtumisi interneti buumi ja krahhiga. Ent paljud neist aastaist ei olnud sugugi nii rõõmsad, kui me nostalgiliselt mäletame. Oleme ammuilma unustanud aastakümne lõpus poolteist aastat kestnud tehnoloogiamaania üleilmse konteksti.

      90ndad algasid eufooriapuhanguga, kui 1989. aasta novembris langes Berliini müür. See eufooria jäi lühiajaliseks. 90ndate keskpaigaks valitses Ameerika Ühendriikides majanduslangus. Tehniliselt lõppes langus 1991. aasta märtsis, ent taastumine oli aeglane ja tööpuudus püsis tõusulainel kuni 1992. aasta juulini. Tootmine ei taastunudki kunagi enam täielikult. Üleminek teenusemajandusele oli veniv ja valulik.

      1992. aastast kuni 1994. aasta lõpuni valitses üleüldine madalseis. Kaabeltelevisiooni uudistesaadetes näidati pilte Muqdishos surnud ameerika sõduritest. Mure üleilmastumise ja USA konkurentsivõime pärast võimendus veelgi, kui inimesed hakkasid töökoha saamise nimel Mehhikosse suunduma. See pessimistlik tendents lükkas võimult Ameerika Ühendriikide toonase, 41. presidendi ja teenis Ross Perot’le arvamusküsitluste põhjal 20 % rahva häältest – nn kolmanda jõu kandidaadi parim tulemus pärast Theodore Roosevelti 1912. aasta saavutust. Ja ükskõik, mida kultuurisfääris valitsenud Nirvana, grunge ja heroiinilummus ka ei peegeldanud, ei olnud see igal juhul lootus ega ka kindlustunne.

      Ka Silicon Valleys valitses loidus. Näis, et pooljuhtide pärast peetava sõja võidab Jaapan. Internet ei olnud veel tuult tiibadesse saanud – osaliselt seetõttu, et selle kommertskasutus oli kuni 1992. aasta lõpuni piiratud, ja osaliselt seetõttu, et puudusid kasutajasõbralikud veebisirvijad. Kõnekas on see, et kui ma 1985. aastal Stanfordi läksin, oli populaarseim eriala majandus, mitte arvutiteadus. Enamikule ülikoolilinnakus viibijaile näis tehnoloogiasektor idiosünkraatiline või isegi provintslik.

      Internet muutis seda kõike. Veebisirvija Mosaic toodi ametlikult turule 1993. aasta novembris ja sellega tagati tavainimesele võimalus internetti pääseda. Mosaici ettevõttest sai peagi Netscape, mis tõi 1994. aasta lõpus välja oma veebisirvija Navigator. Navigatori kasutuselevõtt oli nii kiire (1995. aasta jaanuaris kuulus Navigatorile ligikaudu 20 % veebisirvijate turust, vähem kui 12 kuu pärast oli turuosakaal aga juba 80 %), et 1995. aasta augustis oli võimalik korraldada aktsiate esmane avalik pakkumine, ehkki ettevõte ei olnud veel kasumlik. Viie kuuga kerkis Netscape’i aktsiate hind 28 dollarilt 174-le. Ka teised tehnoloogiaettevõtted kasvasid jõudsalt. Yahoo! läks börsile 1996. aasta aprillis, ettevõtte väärtuseks hinnati siis 848 miljonit dollarit. Amazon läks sama teed 1997. aasta mais, olles väärt 438 miljonit dollarit. 1998. aasta kevadeks oli mõlema ettevõtte aktsiate väärtus enam kui neljakordistunud. Skeptikud küsisid, kuidas saavad internetiettevõtete tulud ja käive kerkida mitu korda rohkem kui teistel ettevõtetel. Oli lihtne järeldada, et turg on hulluks läinud.

      See järeldus oli mõistetav, ent ennatlik. 1996. aasta detsembris – enam kui kolm aastat enne mulli tegelikku lõhkemist – hoiatas USA Föderaalreservi

Скачать книгу