LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oli kõik korras, oli ta täielikus teadmatuses oma tunnetest, mis temaga juhtuv temas tekitas.58 Kõige üllatavam oli see, et Elliot jutustas oma traagilisest elukäigust täiesti kiretult, omaenese mineviku kaotuste ja ebaõnne kõrvaltvaatajana, vähimagi kahetsuse või kurbusevärinata, pettumuse või vihata elu ebaõigluse üle. Tema enda tragöödia ei valmistanud talle valu, Damasio oli Ellioti jutust rohkem rööpast välja löödud kui mees ise.

      Emotsionaalse eneseteadvuse puudumise põhjustas Damasio arvates see, et koos kasvajaga eemaldati Elliotil ka osa prefrontaalsest sagarast. Tegelikult olid kirurgiliselt hävitatud mitmed sidemed emotsionaalse aju madalamate keskuste vahel, eriti mandelkeha ja sellega seotud juhteteede ning uuskoore mõtlemisvõime vahel. Elliot oli hakanud mõtlema nagu raal, ta oli võimeline tegema ära kõik otsustamiseks vajalikud sammud, kuid tal puudus võime tabada erinevate võimaluste väärtust. Iga valikuvõimalus oli neutraalne. Ning Damasiol tekkis kahtlus, et kas Ellioti probleemi keskmeks ei olegi just niisugune liiga kiretu mõtlemine: oma tunnete puudulik teadvustamine tegi Ellioti mõtlemise vildakaks.

      See puue ilmnes isegi kõige igapäevasemate otsuste puhul. Kui Damasio tahtis leppida Elliotiga kokku järgmise kohtumise aega, oli tulemuseks kõhkluste segadik: Elliot oskas leida poolt- ja vastuargumente igale pakutud kuupäevale ja kellaajale, kuid ta ei suutnud nende hulgast valida. Ratsionaalsuse seisukohalt olid kõik tema põhjendused esitatud kuupäevade poolt või vastu väga mõistlikud. Kuid Elliotil puudus vähimgi arusaam, mis tunde need ajad temas tekitasid. Kuna ta oma tundeid ei teadvustanud, puudusid tal ka eelistused.

      Üks Ellioti otsustusvõimetuse õppetund puudutab tunnete keskset rolli, kui me laveerime elu lõputute isiklike otsuste voolus. Kuigi tugevad tunded võivad meie mõtlemise segi lüüa, võivad hukutavad tagajärjed olla ka tunnete teadvustamatusel, eriti otsuste puhul, mis võivad meile saatuslikuks saada: milline elukutse valida, kas jääda kindlale töökohale või vahetada see riskantsema, kuid huvitavama vastu, kellega kohtamas käia ja kellega abielluda, kus elada, millist korterit üürida või millist maja osta, ja nii edasi ja nii edasi, läbi terve elu. Selliseid otsuseid ei saa teha ainult mõistusega, siin on vaja sisetunnet ja varasematest kogemustest omandatud emotsionaalset tarkust. Otsust, kellega abielluda või keda usaldada, isegi millist töökohta valida, ei saa teha ainult formaalse loogika alusel – need on valdkonnad, kus mõistus ilma tundeta on pime.

      Intuitiivsed signaalid, mis meid sellistel hetkedel juhivad, tulevad meie sisemusest, limbilisest ajust juhitud lainetuste kujul, mida Damasio nimetab „somaatilisteks markeriteks” – sõna otseses mõttes sisetundeks. Somaatiline marker on omamoodi automaatne alarm, mis tavaliselt juhib tähelepanu valitud tegevuskavas peituvale potentsiaalsele ohule. Enamasti juhivad need markerid meid kaugemale valikuvõimalusest, mille puhul kogemus ohtu haistab, kuigi nad võivad avada meie silmad ka ülisoodsa võimaluse suhtes. Sel hetkel me tavaliselt ei tea, missugune konkreetne kogemus negatiivse tunde tekitas; meil on vaja vaid signaali, et võimalik tegevuskava viib meid rappa. Kui selline sisetunne tekib, heidame valitud mõttesuuna momentaanselt kõrvale või järgime seda palju enesekindlamalt, vähendades sel kombel võimaluste hulka, et tekiks paremini hoomatav otsuste maatriks. Ühesõnaga: et teha mõistlikumaid isiklikke otsuseid, häälesta end oma tunnetele.

ALATEADVUSE SONDEERIMINE

      Ellioti emotsionaalne tühjus viitab sellel, et inimestel võib küll olla emotsioonide tajumiseks ulatuslik kogum võimeid, kuid neuroloogia loogika ütleb, et kui mingi juhtetee puudumine põhjustab vaegvõime, siis sama juhtetee funktsionaalne seisund (selle tugevus või nõrkus) määrab, mis tasemel see võime on. Mis puutub prefrontaalsete sagarate rolli emotsionaalse häälestumise puhul, siis on viiteid, et puhtalt neuroloogilistel põhjustel tabavad mõned meie hulgast hirmu- ja rõõmuvälgatusi paremini ning neil on seega kõrgem emotsionaalne eneseteadvus.

      Võib-olla sõltub psühholoogilise enesevaatluse anne samast juhteteest. Mõned meie hulgast on juba loomu poolest enam häälestatud emotsionaalse mõistuse spetsiaalsele sümbolistlikule kõneviisile: südame keeles leiame metafoore ja võrdlusi, poeesiat, laule ja mõistujutte. Nagu ka unenägusid ja müüte, mille vabad assotsiatsioonid määravad emotsionaalse mõistuse loogikale alludes narratiivi edenemise. Need, kellele on looduse poolt antud võime paremini häälestuda oma südame häälele – emotsioonide keelele, on ka osavamad edastama selle teateid kas siis kirjaniku, laululooja või psühhoterapeudina. Selline sisemine häälestus peaks tegema meid andekamaks, et sõnastada „alateadvuse tarkust” – meie unenägudes ja fantaasias kogetud tähendusi, meie sügavamaid tahtmisi kehastavaid sümboleid.

      Eneseteadvus on fundamentaalne psühholoogiline intuitsioon, just seda võimet püüab psühhoanalüüs eelkõige tugevdada. Tegelikult ongi Howard Gardneril intrapsüühilise intelligentsuse eeskujuks psüühikasaladuste dünaamika suur kaardistaja Sigmund Freud. Nagu Freud selgitas, on tundeelu enamasti alateadlik, meie sees liigutavad tunded ei ületa sageli teadvuse künnist. Seda psühholoogilist aksioomi kinnitavad empiiriliselt näiteks alateadlike emotsioonidega tehtud katsete tulemused, nagu see silmapaistev avastus, et inimestel on kindlad eelistused asjade suhtes, mida nad oma teada ei ole varem näinud. Iga emotsioon võib olla alateadlik, ja sageli ongi.

      On tüüpiline, et emotsiooni psühholoogilised alged tekivad enne, kui me jõuame tundest teadlikuks saada. Näiteks kui näidata madusid kartvale inimesele mao pilti, registreerivad nende nahale kinnitatud detektorid ärevuse märgina tekkivat higi, kuigi nad ise ütlevad, et ei tunne hirmu. Higi tekib ka siis, kui mao pilti näidatakse nii kiiresti, et nad ei jõua teadvustada, mida neile täpselt näidati, rääkimata sellest, et oleks aega ärevusse sattuda. Kui emotsioonid jätkavad sel kombel liigutamist, saavad nad lõpuks nii tugevaks, et murravad teadvusesse välja. Seega on emotsioonidel kaks tasandit: teadlik ja alateadlik. Hetkel, mil emotsioon teadvusesse jõuab, tähendab see, et otsmikukoor on ta registreerinud.59

      Teadvustamata tunded võivad olulisel määral mõjutada meie taju või reaktsioone, isegi kui meil pole nende tegutsemisest aimu. Võtame inimese, keda on ärritanud samal päeval varem aset leidnud ebameeldiv vahejuhtum ja kes on seejärel tundide kaupa pahur, solvub, kuigi keegi teda solvata ei taha, ja kargab teistele põhjuseta turja. Ta ei tarvitse oma ärritusest teadlik ollagi ning võib üllatuda, kui tema tähelepanu sellele juhtida, kuid ärritus podiseb kusagil tema teadvusest väljaspool ikkagi edasi ning sunnib teda tõredalt reageerima. Kui see reaktsioon on aga teadvustunud, uuskoores registreerunud, saab inimene asju ümber hinnata, otsustada varasema tundetaaga kõrvale heita ning muuta oma hoiakut ja tuju. Sel kombel on emotsionaalne eneseteadvus emotsionaalse intelligentsuse järgmise põhioskuse, võime raputada endalt paha tuju, üks alustalasid.

      5

      KIRE ORJAD

      … tal sina oled märgitud kui mees,

      kes kannatades kõike ei kannata,

      sest hoopide ja armu eest ühtviisi

      Fortunat tänad… Näita mulle meest,

      kes kirgesid ei orja – teda tahan

      ma hinges kanda, hinge hingeski,

      nii nagu ma kannan sind.

HAMLET SÕBER HORATIOLE

      Enesekontrolli, võimet olla vastu tundetormidele, mida saatuselöögid põhjustavad, ja mitte olla „kire ori”, on peetud vooruseks juba Platoni aegadest peale. Vanadel kreeklastel oli selle jaoks termin sophrosyne, mis tähendas „hoolikust ja intelligentsust oma elu elamisel; mõõdukat tasakaalu ja tarkust”, nagu tõlgib seda kreeka keele uurija Page DuBois. Roomlased ja varakristlased nimetasid seda temperantiaks, tasakaalustatuseks, ülevoolavate tunnete ohjeldamiseks. Eesmärgiks on tasakaal, mitte emotsioonide mahasurumine: igal tundel on oma väärtus ja tähendus. Elu ilma kirgedeta oleks tuhm neutraalsuse tühermaa, ära lõigatud ja eraldatud elu enese rikkusest. Kuid nagu märkis Aristoteles, peab emotsioon olema asjakohane, asjaoludele vastav tunne. Kui emotsioonid on liiga summutatud, on tulemuseks igavus ja kaugus; kui aga kontrolli alt väljas, liiga äärmuslikud ja pealetükkivad, muutuvad nad patoloogiliseks, nagu see on halvava depressiooni, taltsutamatu ärevuse, leegitseva raevu ja maniakaalse erutuse

Скачать книгу