LITMIR.BIZ

Скачать книгу

valmis. Ma ei suudaks talle kauem kui sekund otsa vaadata. Ma ei suudaks talle andestada.

      Kui ma edasi läksin, keerlesid õhus lumehelbed. Korraga olid pilved varjutanud varakevadise päikese ja maailm minu ümber oli hall ja külm. Ainult need helbed… Ma seisatasin, et neid vaadata. Et neid oma käele püüda. Kui keegi minu poole ei vaadanud, siis ajasin ma salamahti keele suust välja, et tunda nende maitset. Et tunda, kuidas nad sulavad. Kuidas nad sulavad mu näol. Ma oleksin võinud varjamatult nutta, sest keegi ei oleks osanud kahtlustada, et piisad mu näol on tegelikult pisarad. Kuid neid ei olnud. Ma polnud juba aastaid nutnud. Keegi ei vajanud mu pisaraid. Maailm ei vajanud, ma ise ei vajanud. Pisaratega või ilma, kõik läks ikka nii, nagu minema pidi. Karma oli ju ometi olemas. Pidi olema. Ma teadsin, et inimesed on hüpiknukud. Pole vahet, kas nad rõõmustavad või kurvastavad – maailm ei peatu.

      Ma läksin esimesse baari ja võtsin ühe viski. Saatsin tööle sõnumi, et jõuan hiljem.

      Ja siis ma lihtsalt istusin seal, kesk ajavoolu. Ja ma ei suutnud meenutada, mida on mul eluga pistmist. Elul ei olnud mulle midagi anda. Nagu ka minul elule. Me olime tasa. Hale viik.

      Ainult surmaga võisin ma veel kaubelda. Ja seda ka mulle täiesti võõraste inimeste pärast. Ja ma andsin endast kõik, taibates, et sel pole nagunii mingit tähtsust. Laiemas plaanis. Pole oluline, kuidas me sureme, vaid kuidas me elame.

      Tegelikult pole elu ka tähtis, aga keegi ei tea seda. Keegi ei usu seda. Ja ma ei saa neid inimesi, kes elu ja surma vahel hinge vaaguvad, kuidagi ümber veenda. Ma ei saa öelda, et hei, tegelikult pole vahet. Elud tulevad ja lähevad. Nagu rongid. Mööda kindlaksmääratud rööpaid. Fantaasiale on vähe ruumi jäetud. Sama palju kui vedamisele. Loeb vaid see, kas sa sünnid kõrgemasse või madalamasse kasti. Teinekord ma mõtlen, et miks pole läänemaailmas narkareid lindpriideks tunnistatud. Kui palju jääks raha alles, kui kiirabi ei peaks neid tänavanurgal silmini mudas olevaid heidikuid turgutama. Ometigi ma tean vastust – sest narkariks saada pole raske, kuid paariaks sünnitakse. Ja läänemaailmas ei tunta karmavõlga, vaid kristlikku halastust. Olgugi et inimese elu pole sellegipoolest suuremat väärt.

      Mu viski hakkab otsa saama. Kaalun, kas võtta veel üks või muretseda takso. Järgmine viski tuleks vist odavam, kuid ma otsustan siiski takso võtta. Ma tõusen, maksan arve ja ostan R-kioskist ühe Orbiti. Õnneks pean ma täna ainult valves olema. Keegi ei saaks nagunii aru.

      Ikka veel sajab suuri lumeräitsakaid. Maa on muutunud juba valgeks, helbed sulavad aeglasemalt kui sajavad. Ma peaaegu libastun oma kingadega. Ma jätan endast maha jälje. Iga inimene, kes elab meie planeedil, jätab endast jälje. Mida planeet nende jälgedega küll viimaks peale hakkab?

      Osakonda jõudes tuleb Katriin mulle koridoris vastu. Ma naeratan rõõmsalt. Katriin on kõige ilusam ja kõige parem inimene, keda ma tean. Ma hoian teadlikult ja vist ka alateadlikult tema ligi. Ma tahan end veenda, et õnn on siiski maailmas olemas. Sest sellisel juhul olen ka mina olemas. Mina ja mu must maagia. Ma isegi ei tea, miks ma Katriinile meeldin. On ainult kaks võimalust – kas ta ei näe mind läbi või ta just näeb. Pole oluline, kumb variant on õige. Ma olen sellegipoolest temaga koos õnnelik.

      „Kas sa kohvi soovid?” küsib Katriin hetke pärast, pistes pea mu kabineti ukse vahelt sisse.

      „Jah.”

      Kui ma usuksin jumalat, siis ma arvaksin, et ma olen Katriini olemasolu ära teeninud. Kuid tegelikult on see vaid puhas õnn. Minu Trooja Helena.

      12

      Ma vaatan, kuidas ta riidesse paneb. Mitte liiga kiiresti, kuid mitte ka aeglaselt. Ma tean, et ta peab tunni aja pärast tööl olema. See on aeglane ruttamine, mõtlen ma. Mis vahva väljend.

      Sunnin oma mõtted jälle hetkesse tagasi. See on raske, sest nad uitavad kuskil mujal. Selleks, et olukorda vältida. Olgugi et ma tean, et mul pole kahju. Ma püüan mõelda, et see on talle hea. Sellest ei tule midagi välja. See on ilmselgelt minule hea. Minule lihtsam. Mitte end siduda. Mitte end avada. Mitte rääkida tõtt. Teha, mida tahan. Olla hull, kui tahan. Või kuidas Tiina ütleski – armastan, keda tahan, ja vihkan, keda tahan.

      Ma ei tunne tema vastu enam midagi. Või ei julge tunda. Ma ei tea, kui aus olla. Ma ju teadsin juba alguses, kuidas see ükskord lõpeb. Juba seda alustades oli selge, et see ei vii kuhugi. Nagu kõik mu suhted. Ma ei saa neile seda teha. Ma ei saa anda neile lootust, et ma olen tüdruk, kellega nad ükskord võib-olla abielluvad, kellega lapsi saavad. Ja ma ei saa endale seda teha. Ma ei saa lasta endal ülepeakaela armuda, kui ma tean, et see ühel hetkel lõpeb. Peab lõppema. Võib-olla pani möödunud nädalavahetus sellele lõpliku punkti. Ma ei tundnud süümepiinu, et ma teda kõige labasemal kombel petsin. Kuidas ma oleksingi saanud tunda, kui ma olen teda kogu aeg petnud. Ma olen talle valetanud või siis rääkimata jätnud. Vahet pole. Kuigi samas ma tean, et olen teda vajanud. Ma olen neid kõiki vajanud. Selleks et peletada esmast üksindust. Selleks et panna end uskuma, et ma olen siiski tavaline inimene. Selleks et tunda inimlikku lähedust. Miks on mul küll tunne, et ma tajun viimasel ajal rohkem loomalikku lähedust?

      Ma tean, et kui ma kaua viivitan, siis lasen õige hetke mööda. Aga praegu pole vist ka päris õige hetk.

      Ma panen samuti kiiresti riidesse. Et ta ei näeks. Kuigi midagi polegi näha. Mu nahal pole löövet. Lihtsalt ma olen niiviisi harjunud. Ka kõige palavamal suvepäeval leian ma põhjuse pikkade käistega rõivaid kanda. Päike on mu suurim vaenlane. Päike… Neil kordadel, kui ma mõtisklen enda ja päikese muutunud suhte üle, tunnen ma enda peal varju. Surma varju. Teispoolsuse hingust. Mida aga soovite. Ma olen metafooride leidmisel andekas. Aga see ei too päikest tagasi mu ellu. Päikest, mida ma olen juba samuti vihkama õppinud. Hetkel, kui päike hakkas võtma rohkem energiat kui andis, meie suhe lõppes.

      Viimaks ta tuleb ja istub mu kõrvale. Ta teeb ikka enne lahkumist nii. Ma tunnen, kuidas miski mu sisikonnas kokku tõmbub, miski mind seest kõrvetab. Neetud… Ma tõmban oma käed ta pihkudest. Mu käed on külmad. Nagu jää. Aga mu süda ei ole jää. Mihkel töötab esimest aastat ühes advokaadibüroos, ta lõpetas õpingud cum laude ja teda tahtis mitu bürood. Tal on lennukad plaanid oma tuleviku osas. Kõigepealt paar aastat praktikat ja siis notarieksam. Minul ei ole nii suuri plaane. Seepärast ma tean, miks ma seda teen, kuid sellegipoolest tundub see rumal.

      Ta tõuseb ja silitab mu juukseid. „Ma pean nüüd lippama. Ole tubli.”

      Ma püüan olla. Ma pean olema. Ma hingan sügavalt sisse ja tõstan siis pilgu.

      „Mulle tundub, et see kõik ei vii kuhugi,” sõnan nii tungivalt, kui suudan.

      Ta on sel hetkel juba tõusnud ja minekule pöördunud. Ta on minu poole seljaga. Ma ei näe tema nägu ja ma ei tahagi näha. Ma ei taha näha seal ühtegi emotsiooni. Olgugi et ma üle kõige soovin, et see kõik oleks ka tema jaoks kergendus. Mitte et see minu jaoks oleks. Aga ikkagi.

      „Miks?” Ta pöördub ja vaatab mind oma siniste, peaaegu läbipaistvate silmadega.

      Ma ei saa talle öelda, miks. Ma ei saa talle öelda, et see tuleb teha läbi enne, kui see kõik muutub liiga tõsiseks. Enne kui ta kavatseb mind tutvustada oma vanematele, enne kui me hakkame oma lastele nimesid mõtlema. Siis võib olla juba hilja, sest mingeid lapsi ei tulegi…

      „Sest ma lihtsalt tunnen nii,” pomisen.

      Ta istub mu kõrvale ja võtab mul käest. „Äkki see tunne läheb üle?” küsib ta natuke ebakindlalt. Ta hääl väriseb. Õige pisut. Me olime plaaninud, õigemini tema oli plaaninud minna järgmisel nädalavahetusel Peipsi äärde. Tal on seal mingid vanaisalt saadud maad ja talu vist ka. Oh, miks ma seda varem ei öelnud?

      Ma raputan pead. Nüüd olen ka mina kurb, sest tegelikult ma ei taha seda. Aga see tunne on liiga sügaval, et talle üldse sõna anda. See on sinu enda pärast, korrutan ma mõttes. Ma pean olema tugev. Ja ma olen. See pole tegelikult esimene kord. Ja ilmselt ei jää ka viimaseks.

      Kui ta lahkub, ei tunne ma midagi. Ei rõõmu ega kurbust. Ainult tühjust. Tühjust, mis haigutab minus juba pikemat aega. Vahel tahaksin ma tunda, et see vaakum mu sees täituks millegi ebainimlikuga. Kurjaga, julmaga… Millegagi, millel pole nime,

Скачать книгу