LITMIR.BIZ

Скачать книгу

just eelseisval õhtul tahtis isand Stannis korraldada pidusöögi oma läänimeestele, oma aulikule abikaasale… ja punasele naisele, Melisandrele Asshaist.

      Ma pean puhkama, ütles meister Cressen endale. Kui pimedaks läheb, pean ma kogu oma jõu kokku võtma. Minu käed ei tohi väriseda ja minu vaprus kõikuma lüüa. See on kohutav tegu, kuid seda tuleb teha. Kui jumalad on olemas, andestavad nad mulle kindlasti. Ta oli viimasel ajal väga halvasti maganud. Väike uinak annab talle eelseisvaks katsumuseks reipust. Ta tuikus väsinult oma voodi juurde. Ent kui ta silmad kinni pani, nägi ta ikka veel komeedi valgust, punast ja lõõmavat, mis pakatas heledalt tema unenägude pimeduses. Võib-olla on see minu komeet, mõtles ta lõpuks uniselt, just enne seda, kui uni ta oma rüppe võttis. Vere märk, mis ennustab roima… jah…

      Kui ta ärkas, oli täiesti pimedaks läinud, tema magamiskamber kottpime ja kõik tema luud-liikmed valutasid. Cressen upitas ennast istukile, pea tuikamas. Kepi järele kobades ajas ta ennast taarudes jalule. Nii hilja, mõtles ta. Nad ei kutsunudki mind. Teda kutsuti alati pidusöögile, pandi istuma tähtsate külaliste lähedale, isand Stannise ligidusse. Tema silme ette kerkis tema isanda nägu – mitte selle mehe, kes ta nüüd oli, vaid selle poisi, kes ta kunagi oli olnud, seismas külmas varjus, sellal kui päike tema vanema venna peale paistis. Ükskõik mida ta ka tegi, oli Robert teinud seda juba varem … ja paremini. Vaene poiss… ma pean kiirustama, tema pärast.

      Meister leidis kristallid sealt, kuhu ta oli need jätnud, ja kraapis need pärgamendilt kokku. Cressenil polnud õõnsaid sõrmuseid, mida Lysi mürgitajad kuulu järgi eelistasid, kuid tema talaari avarate varrukate sisse oli õmmeldud terve hulk suuri ja väikeseid taskuid. Ta peitis kägistaja seemned ühte neist, lükkas ukse valla ja hõikas: „Pylos? Kus sa oled?” Vastust saamata hõikas ta uuesti ja valjemini: „Pylos, ma vajan abi.” Kuid vastust ei tulnud nüüdki. See oli kummaline; noore meistri kamber asus vaid pool trepikäänu madalamal, otse kuuldekauguses.

      Lõpuks oli Cressen sunnitud teenrid kohale hõikama. „Tehke ruttu,” käsutas ta neid. „Ma jäin liiga kauaks magama. Nad juba söövad… ja joovad nüüd… mind oleks tulnud üles ajada.” Mis oli meister Pylosega juhtunud? Cressen ei saanud sellest lihtsalt aru.

      Tal tuli taas pikast koridorist läbi minna. Suurte akende taga sahistas öine tuul, tulvil mere teravat hõngu. Lohekivi müüridel hubisesid tõrvikud ja Cressen nägi taamal väeleeris põlemas sadu toidulõkkeid, nagu oleks täheparv maa peale langenud. Ülal taevas lõõmas punaselt ja kurjaendeliselt komeet. Ma olen liiga vana ja tark, et selliseid asju karta, kinnitas meister endale.

      Suursaali sissekäik asetses kivist lohe suus. Selle ette jõudnud, käskis Cressen teenritel lahkuda. Oli targem üksinda sisse minna; ta ei tohtinud nõrk välja näha. Raskelt oma kepile toetudes tõusis Cressen viimastest astmetest üles ja komberdas sissekäigu hammaste alla. Kaks vahimeest avasid tema ees raske punase ukse, kust äkitselt pahvatas kära ja valgust. Cressen astus edasi lohe kurku.

      Üle nugade ja taldrikute klobina ja summutatud lauajutu kuulis ta, kuidas Ruudunägu laulis: „…varjud siis, löövad siis, löövad siis,” saateks lehmakellade tilin. Sedasama hirmuäratavat laulu oli ta laulnud sama päeva hommikul. „Ei enam kao need varjud siis, enam siis, enam siis.” Alumiste laudade ääres istusid tihedalt koos rüütlid, amburid ja rändsõdurite salgapealikud, kes murdsid musta leiva pätside küljest tükke ja kastsid neid oma kalasupi sisse. Siin ei kõlanud valju naeru ega rämedaid hõikeid, mis kärpisid teiste meeste pidusöökide väärikust; isand Stannis sellist asja ei lubanud.

      Cressen suundus poodiumi poole, kus istusid isandad kuninga seltsis. Ta pidi Ruudunäo ümber laia kaare tegema. Kellukeste helina saatel kepslev narr ei näinud ega kuulnud tema liginemist. Ühelt jalalt teisele kareldes taarus Ruudunägu äkitselt Cressenile otsa, nii et meistril kepp käest lendas. Nad prantsatasid koos kõrkjate sisse maha, käed-jalad läbisegi ning nende ümber rõkatas äkitselt vali naer. Kindlasti pakkusid nad koomilist vaatepilti.

      Ruudunägu oli pooleldi meistri peal siruli, kirju narrinägu otse Cresseni oma vastas. Sarvede ja kellukestega plekk-kiiver oli tal peast pudenenud. „Mere põhjas kukud sa üles,” kuulutas ta. „Ma tean, ma tean, oh-oh-oo.” Itsitades veeretas narr ennast meistri pealt maha, kargas püsti ja tegi paar tantsusammu.

      Püüdes halva mängu juurde head nägu teha, naeratas meister nõrgalt ja püüdis jalule tõusta, kuid tema puus tegi sellist valu, et ta lõi hetkeks kartma, et on selle jälle täiesti katki murdnud. Ta tundis, kuidas tugevad käed tal kaenla alt haarasid ja ta püsti tõstsid. „Tänan teid, ser,” pomises ta ja pöördus, et näha, kes rüütlitest talle appi oli tulnud…

      „Meister,” sõnas emand Melisandre, kelle madalas hääles kostis Nefriitmere muusikat. „Te peaksite ettevaatlikum olema.” Nagu alati, oli ta pealaest jalatallani punases – pikas avaras leekpunases voogavast siidist kleidis, millel olid villased käised ja mille pihikuosa sügavatest lõhikutest paistis veel tumedam verekarva alusriie. Kaelas kandis ta punasest kullast keed, mis oli rohkem pingul kui ükski meistrikee ja mida kaunistas üksainus suur rubiin. Tema juuksed ei olnud apelsini- ega maasikakarva nagu harilikult punapäistel inimestel, vaid need läikisid tõrvikute valgel nagu tume häilitud vask. Isegi tema silmad olid punased… kuid tema nahk oli sile ja valge, veatult lumivalge. Ta oli nõtke ja sire, pikem kui enamik rüütleid, täidlaste rindadega ja peene pihaga ja südamekujulise näoga. Meeste pilgud, mis talle langesid, jäid sinna pikalt püsima – ka meistri pilk. Paljud nimetasid teda ilusaks. Ta ei olnud ilus. Ta oli punane ja kohutav ja punane.

      „Ma… tänan teid, mu emand.”

      „Teie eas mees peab vaatama, kuhu ta astub,” ütles Melisandre lahkelt. „Öö on pime ja täis koledusi.”

      Cressen oli seda ütlust varem kuulnud, see oli üks naise usu palvetest. Tühi sellega, mul on oma usk. „Ainult lapsed kardavad pimedust,” vastas ta naisele. Kuid nende sõnade juures kuulis ta, kuidas Ruudunägu uuesti laulma hakkas. „Küll tantsu löövad varjud siis, löövad siis, löövad siis.”

      „Meil on siin üks mõistatus,” lausus Melisandre. „Tark narr ja rumal arukas mees,” Ta kummardas, korjas Ruudunäo mahakukkunud kiivri üles ja pani selle Cressenile pähe. Lehmakellad helisesid vaikselt, kui ämber üle meistri kõrvade vajus. „Kroon, mis sobib teie keega, isand meister,” kuulutas naine. Mehed ümberringi naersid.

      Cressen surus huuled kokku ja püüdis oma raevu talitseda. Naine pidas teda nõrgaks ja abituks, kuid küll ta veel ümber mõtleb, enne kui see õhtu läbi saab. Cressen võis küll olla vana, kuid ta oli endiselt Tsitadelli meister. „Ma ei vaja krooni, vaid tõde,” sõnas ta naisele, narrikiivrit peast võttes.

      „Selles maailmas leidub tõdesid, mida Muinaslinnas ei õpetata.” Melisandre pöördus temast ära, nii et punane siidkleit pöörlema lõi, ja läks tagasi poodiumil seisva laua juurde, kus istus kuningas Stannis oma kuningannaga. Cressen andis sarvedega plekkämbri Ruudunäole tagasi ja tahtis Melisandrele järgneda.

      Tema kohal istus meister Pylos.

      Vanamees ei mõistnud muud kui seista ja vahtida. „Meister Pylos,” ütles ta lõpuks. „Sa… sa ei äratanud mind.”

      „Tema Majesteet käskis, et ma teil puhata laseksin.” Pylosel jätkus vähemalt sündsust punastada. „Ta ütles mulle, et teid pole siin tarvis.”

      Cresseni pilk rändas üle vaikselt istuvate rüütlite ja kaptenite ja isandate. Eakal ja tusasel isand Celtigaril oli üll mantel, mida kaunistas granaatidega esile tõstetud punane krabimuster. Nägusa isand Velaryoni mantel oli mererohelisest siidist ja valgest kullast merihobu tema kurgu all sobis hästi tema pikkade heledate juustega. Isand Bar Emmon, töntsakas neljateistkümneaastane poiss kandis purpurset sametrüüd, mida palistas valge hülgenahk, ser Axell Florent jäi näotuks ka oma punakaspruunist riidest ja rebasenahast kuues, vagameelne isand Sunglass kandis kaelas ja randmel ja sõrmedes kuukive ja lüseeni kapten Salladhor Saan säras kui päike oma helepunases siidis, kullas ja kalliskivides. Ainult ser Davosel oli seljas lihtne pruun vammus ja roheline villane mantel

Скачать книгу