LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ütlema, et olen selle üle väga rõõmus.” Per Åkeson oli prokurör, kellega Wallanderil oli aastate jooksul kõige parem kontakt tekkinud. Nad olid maha pidanud mitmeid tuliseid vaidlusi, kuidas uurimismaterjale tuleks tõlgendada. Wallanderit oli mõnikord ärritanud, et Per Åkeson keeldus mõnda vahistamist piisavalt põhjendatuks tunnistamast. Kuid üldjoontes oli neil olnud tööst alati ühesugune arusaam.

      Kummalegi ei meeldinud, kui käimasolevat juurdlust lohakalt läbi viidi.

      „Ma pean ütlema, et see on veel harjumatu tunne,” vastas Wallander.

      „Käisid visad kuuldused, et sa lähed invaliidsuspensionile,” ütles Per Åkeson. „Keegi peaks Björkile ütlema, et ta kuulduste levitamisele oma asutuses piiri paneks.”

      „See polnud kuuldus,” vastas Wallander. „Ma otsustasingi tegelikult töölt ära minna.”

      „Kas tohib küsida, miks sa meelt muutsid?”

      „Juhtus üks asi,” vastas Wallander põiklevalt.

      Ta kuulis, kuidas Per Åkeson jutule järge ootas. Kuid ta ei öelnud rohkem midagi.

      „Mul on hea meel, et sa tagasi oled,” ütles Per Åkeson, kui Wallander oli juba küllalt vaikinud. „Pealegi olen kindel, et seda öeldes räägin ka oma kolleegide nimel.”

      Wallander hakkas ennast kogu tema suhtes üles näidatud sõbralikkuse pärast juba ebamugavalt tundma, seda enam, et tal oli seda nii raske uskuda.

      Lilleaas ja soo, mõtles ta. Inimene elab terve elu, üks jalg lilleaasal, teine soos.

      „Ma oletan, et sa võtad advokaat Torstenssoni surma uurimise üle,” ütles Per Åkeson. „Võib-olla peaksime päeval kokku saama ja oma positsioonid selgeks arutama.”

      „Ma ei võta üle,” vastas Wallander. „Ma osalen selles, see oli mu soov. Aga ma eeldan, et uurimist hakkab juhtima keegi teine.”

      „Sellesse ma ei sekku,” ütles Per Åkeson. „Mul on lihtsalt hea meel sinu tagasituleku üle. Oled jõudnud end juba kõigega kurssi viia?”

      „Mitte eriti.”

      „Selle järgi, mis ma seni teada olen saanud, pole nähtavasti veel midagi otsustavat selgunud?”

      „Björk usub, et uurimine venib pikaks.”

      „Mida sina arvad?”

      Wallander mõtles enne vastamist kiiresti järele.

      „Esialgu veel mitte midagi.”

      „Elame ajal, kus ebakindlus muutub aina märgatavamaks,” ütles Per Åkeson. „Sagenevad erinevad ähvardused, vahel anonüümkirjade näol. Varem avatud ustega ametkonnad kindlustavad oma kontoreid nagu punkreid. Minu meelest on möödapääsmatu, et teil tuleb põhjalikult otsida tema klientide hulgast. See on üks mõeldav niidiots. Mõni võib olla rahulolematum, kui me arvatagi oskame.”

      „Me oleme sellega juba alustanud,” vastas Wallander.

      Nad leppisid prokuratuuris õhtupoolikuks kohtumise kokku ja lõpetasid kõne. Ta sundis end alustatud tööplaani juurde tagasi pöörduma. Keskendumine valmistas aga raskusi. Ta pani ärritatult pliiatsi käest ja läks kohvi tooma. Tagasi oma kabinetti läks ta kiirustades, sest parema meelega poleks ta tahtnud kellegagi kokku põrgata. Kell oli saanud veerand üheksa. Ta jõi kohvi ja mõtles, kui kaua võtab aega, kuni ta oma inimpelgusest lahti saab. Pool üheksa tõusis ta püsti, korjas oma paberid kokku ja läks nõupidamisruumi. Teel sinna torkas talle pähe, et viie või kuue päeva jooksul, mis Sten Torstenssoni surnuna leidmisest olid möödunud, oli ebatavaliselt vähe edusamme tehtud. Ühegi tapmisjuhtumi uurimine ei sarnanenud teisega. Aga tavaliselt alustasid uurijad alati ülima innuga.

      Miski on minu äraolekul muutunud, mõtles ta. Kuid mis?

      Kakskümmend minutit enne üheksat olid kõik kohal ja Björk lõi peopesad vastu lauaplaati nagu märku andes, et uurimisrühm oma tööd alustaks. Ta pöördus kohe Wallanderi poole.

      „Kurt,” ütles ta. „Sa oled poole pealt uurimisega liitunud ja näed asja selge pilguga. Kuidas me edasi tegutseme?”

      „See on küll vaevalt minu otsustada,” vastas Wallander. „Ma ei ole jõudnud ennast asjaga veel kurssigi viia.”

      „Teisest küljest oled jälle sina ainuke, kes on millegi kõlbulikuga lagedale tulnud,” väitis Martinson vastu. „Kui ma sind ikka õigesti tunnen, siis istusid sa eilse õhtu ja kavandasid jälitustööd. Või kuidas?”

      Wallander noogutas. Äkitselt ta mõistis, et tal poleks tegelikult midagi ka vastutuse enda peale võtmise vastu.

      „Ma püüdsin kokkuvõtet teha,” alustas ta. „Aga kõigepealt tahan ma rääkida ühest asjast, mis juhtus umbes nädal tagasi, kui ma Taanis olin. Ma oleksin pidanud seda juba eile tegema. Aga eile oli minu jaoks pehmelt öeldes tormiline päev.”

      Wallander rääkis oma imestunud kolleegidele Sten Torstenssoni külaskäigust Skagenisse. Ta keskendus, et mitte millestki üle libiseda ega detaile unustada.

      Siis jäi ruumis väga vaikseks. Lõpuks võttis sõna Björk, üritamatagi oma ärritust varjata.

      „Äärmiselt kummaline,” ütles ta. „Ma ei saa aru, millest see tuleb, et sina, Kurt, satud alati olukordadesse, mis meie tavapärastesse raamidesse ei mahu.”

      „Ma saatsin ta teie juurde,” kaitses end Wallander ja märkas, et hakkab vihaseks saama.

      „Selle üle pole praegu põhjust ägestuda,” jätkas Björk häirimatult. „Aga sa pead tunnistama, et see on ju natuke imelik. Puhtalt faktile tuginedes kinnitab see loomulikult seda, et meil tuleb Gustaf Torstenssoni autoõnnetuse toimik uuesti avada.”

      „Minu arvates on niihästi loomulik kui ka hädavajalik, et tegutseme kahel rindel,” ütles Wallander. „Eeldame ju siiski, et tapetud on kaks inimest, mitte üks. Pealegi on tegemist isa ja pojaga. Meil tuleb mõelda üheaegselt kahte mõtet. Lahendus võib peituda nende eraelus. Aga põhjus võib olla ka nende ühises advokaadibüroos ehk töös. See, et Sten Torstensson mind üles otsis ja isa ärevusest rääkis, võib viidata sellele, et võti peitub Gustaf Torstenssonis. Aga kindel see pole, muuhulgas selle pärast, et ta saatis proua Dunérile postkaardi Soomest, ehkki oli ise Taanis.”

      „See ütleb meile veel ühte asja,” sekkus ootamatult Ann-Britt Höglund.

      Wallander noogutas.

      „Sten Torstensson arvestas ka endale suunatud ohuga,” ütles ta. „Kas sa pead seda silmas?”

      „Jah,” ütles Ann-Britt Höglund. „Miks ta muidu oleks valejälje maha jätnud?”

      Martinson tõstis käe, andes märku, et tahab midagi öelda.

      „On vast kõige lihtsam, kui me jaguneme,” ütles ta. „Osa keskendub isale, osa pojale. Siis vaatame, kas leiame midagi, mis samas suunas viitaks.”

      „Täpselt minu mõte,” ütles Wallander. „Samal ajal ei saa ma lahti tundest, et kogu selles loos on midagi eripärast. Midagi, mida me peaksime juba praegu taipama.”

      „Kõik tapmisjuhtumid on ju eripärased,” väitis Svedberg vastu.

      „See on midagi muud,” ütles Wallander. „Mul on seda raske selgemini väljendada.”

      Björk manitses kokkuvõtet tegema.

      „Ma olen juba alustanud Gustaf Torstenssoni loos kaevamist, nii et sama hästi võin sellega ka jätkata,” ütles Wallander. „Kui kellelgi vastuväiteid pole?”

      „Siis tegelema meie Sten Torstenssoniga,” ütles Martinson. „Ma oletan, et sa töötad nagu tavaliselt alguses parema meelega omal käel?”

      „Mitte tingimata,” ütles Wallander. „Aga kui ma õigesti aru olen saanud, siis on Sten Torstenssoni puhul tunduvalt rohkem komplikatsioone. Isal oli vähem kliente. Tema elu näib läbipaistvam.”

      „Siis niiviisi teemegi,” ütles Björk ja lõi oma märkmiku plaksuga

Скачать книгу