Kõik me tunneme - Andreas Weber

Скачать книгу

Need nädalad Eestimaal tegid pojale selgeks, kui väga kuuluvad kokku sise- ja välismaailm. Nad näitasid talle, kui sügavalt valdab see, mida olend tunneb, tema füüsilist väljanägemist ja mõjutab seda, ükskõik, kas olendit on teadvusega õnnistatud või mitte. Iga elamuse juurde kuulus raasuke rõõmu või kannatusi – ja iga tunde juurde teatud füüsiline kogemus.

      Õhtul pärast esimesi ettekandeid olime süüdanud randa veel päikesesoojade kivirahnude vahele lõkke. Istusime oma leigete Saku õlle purkidega rändrahnudel ja hingasime sisse puusuitsu ning kõduneva adru lõhna. Igal pool ümberringi lebasid ümmargused kivid nagu reaalsuse valvepostid tinase vee piiril, mis kusagil kauguses atmosfääriga ühte sulas. Pilliroos leierdas rästas-roolind oma kägisevat laulu.

      Valgus ei tahtnud ega tahtnud kustuda. Kell oli juba palju, kümme, üksteist, ja ikka veel valitses piimjas päevavalgus. Tõusin, võtsin uue õllepurgi näppu ja lonkisin piki randa. Hingematvas vaikuses ei liikunud tuuleõhkugi. Milline paik Euroopa lõunaosas võiks võistelda sellise hämarusega? Ainult et valgus oli siin üha liikumises, oli pidev kujunemine, mis tõotas soovide täitumist ja seda siis muudkui edasi lükkas. Venelased olid seda õhulisust armastanud, kui Baltikum veel nende okupeeritud alade hulka kuulus. Eesti NSV – see oli kuurordis viibimise ootamatu vabadus, need olid lõputud suveööd, palju õlut, ehk koguni uus armuafäär. „Ah, pruugib mul vaid kuulda teie balti aktsenti,” ütles üks Leningradi taksojuht ilma igasuguse lüüasaanud okupandi kibeduseta mu tuttavale Eesti naiskirjanikule, „kui mu mõtted lähevad juba imelisele kuurordiajale, Baltikumi randadele, kõikidele nendele ilusatele päevadele.” Eesti, see oli nõukogude Aadria, suvemaa, tulvil võimalusi, lootusi ja nukrust.

      Kõndisin sel õhtul, mil valgus ei tahtnud lahkuda, kaugele. Enne kui otsa ümber pöörasin, uitasin veel tüki maad läbi vana tammesalu, mis rannikut ääristas. Puud moodustasid lehvikukujulistest kuplitest valgusküllase saali, kasvades nii suurte vahemaadega, et nende all lokkas õitsev aas. See oli muinasjutumaastik, mis minu ees avanes, Andaluusia dehesa Balti mere ääres. Siin segunesid aastaajad, ajastud ja kliimaregioonid, justkui sammuksin ma üle ookeani ääres asuva Alpi aasa.

      Teeservas kasvas kõrge metsporgand. Mingi juhuse läbi oli tema õiesarikas maha löödud, nii et seda hoidis kinni ainult tilluke riba. Ent õied olid vigastatud kohast jälle elegantselt ülespoole kaardunud. Mu mõtted läksid vägisi Goethele. Kirjanikul ja loodusteadlasel, kelle mõtetele ka Uexküll innukalt tugines, oli elu fenomeni mõistmiseks oma valem: tema silmis oli iga olend „aja kuju”. Erinevalt näiteks kalju murenenud pealispinnast olid organismi nahas näha mitte ainult liikumatult välja kannatatud muutuste tagajärjed, vaid samal ajal ka see, kuidas elu oli sellistele kokkupõrgetele reageerinud. Metsporgandi vars väändus ümber vigastuse uuesti päikese poole. See oli žest, mis mõjus nagu vehkleja liikumine stroboskoobiefektiga, mitu ajaliselt üksteisele järgnevat silmapilku üheainsa pildiseeriana. See tundus mulle kui kujundiks tardunud igatsus olla.

      Taim, mõtlesin ma metsalagendikul, ei ole ainult kõikide talle toimet avaldanud mõjude aktuaalne tulemus – kõik need kogemused on temas veel olevik. Kui uus koor kasvab ümber vigastuse, mille on löönud hooletult kinnitatud okastraat, siis ilmneb lõppeks eeskätt üks asi – kuidas suutis taim selle haavaga edasi elada. Elusolendid moodustavad oma vigastuste ümber armid ja konserveerivad paranemises sellega kokkupõrke valu. Nad ümbritsevad mineviku nagu tuuma. Nende kehad on see minevik. Neis omandab kuju midagi mitteainelist.

      Mul käis peast läbi mõte, et kui elu füüsikat saab piisavalt igakülgselt väljendada ainult hingelise sfääri mõistetes, siis peavad selle jäljed ilmnema ka füüsikalise reaalsusena. Kui olendite avaldumisvorm on subjektiivsus ja alles selle vajadused reguleerivad ainete voolamist läbi raku, siis peab olendi substants seda subjektiivsust järjekindlalt väljendama ning seega otsekui hinge kujutama. Kui selline idee peaks tõeks osutuma, ei oleks loodus enam tumm kuliss, vaid tulvil väljendusjõudu. Siis oleks olendite tunnetus nende füüsilises osaluses ilmselge.

      See ei tähenda muidugi seda, et teised organismid jagaksid ja väljendaksid meie tundeid. Seda arvata oleks naiivne. „Hinge” all ei pea ma silmas ei kristlikku ettekujutust Looja võrdkujuks olemisest ega psühholoogide teadvustamatust Sigmund Freudi vaimus. „Hing” tähendab seda, et organismi hoiab koos midagi sellist, mis ei tulene üksnes aatomite külgetõmbe- ja tõukejõududest, vaid murest oma edasielamise pärast. „Hing” tähendab kimbatust – ja just nimelt see tunne on meile tuttav. „Hing” tähendab sisemaailma ja see on see, mis meil on teiste olenditega ühine, olgu siis kui tahes vähesel määral. Kindlasti ei ole võõras sisemaailm täidetud inimlikest mõistetest ja tunnetest nagu edu ja kaotus, kurvastus ja võidurõõm. See aga, mida me teiste olenditega jagame, on hirm oma olemasolu pärast, mis moodustab iga „autonoomse toimija” olemise tuuma. Asi, milles me nendega sarnaneme, on haavatav väline külg, milles see sisemaailm väljendub.

      Tammesalu metsaüksinduses valdas mind mõte, et igatsus ei avaldu mitte ainult meie sees. See tuleb niisama käegakatsutavalt ilmsiks meie ees kõikide teiste olendite kujul. Kui elu füüsikat saab kõige paremini kirjeldada tundena, siis ometi on see tunne alati samaaegselt ühendatud ainega, millest organism koosneb. Tunne ilma mateeriata ei ole võimalik. See, mis meis tundena „seesmiselt” ilmneb, on midagi niisugust, mis meie kui kehaga „väliselt” juhtub, sest kogu elu on alati aine meelevallas.

      Seepärast loobub uus organismide füüsika igatahes koolibioloogia kangest tahtmisest seletada kõiki elusolendite saavutusi atomaarsete põhjuse-tagajärje-seadustega. Samal ajal hindab uus füüsika keha kui niisugust märksa rohkem kui varem. Sest see ei kujuta endast abstraktset struktuuri, mis organismi elusaavutusi krooniks, vaid moodustab justkui nulljoone igale tegelikkusele. Elu füüsika avastab seega otsustava faktorina individuaalse keha – ja mitte anonüümse anatoomilise masinavärgi. Kuna varjatud elutunnetus sõltub tundlikult korrastatud mateeriast, mis võib ka koost pudeneda, saab see tunnetus teinekord mateerias nähtavaks. Elamise soov sõltub mateeriast. Seeläbi küllastab see ainet huviga, tehes ainet niimoodi ilusaks. Elu subjektiivsus tuleb väljaspool möödapääsmatult nähtavale värvide, lõhnade, viiside ja puudutuste tulvana. Sellise vaatenurga kohaselt on iga elusolend nagu avatud raamat.

      Erinevalt sellest näeb mineviku bioloogia elu neutraalse masinavärgina, mida ei ole võimalik tema välise ilme põhjal mõista – mistõttu seda tuleb lahata. Sellise kujutluse puhul on lihalikkus mõttetu. Loov ökoloogia seevastu lepitab eluteadust sellega, mida me näeme ja mida armastame. Plakatlikult väljendudes: nii nagu minu vastas olev inimene oma näoga, saab kogu loodus minu mina silmis sinaks. On hämmastav, kui suurel määral on bioloogia elusolendite väljendusrikka iseloomu silmist kaotanud. Esteetikat bioloogiafakulteetide õppekavades ei kohta. Morfoloogia, vana Goethe-aegne teadus elavatest kujudest, elab oma tontlikku varjuelu tolmustes herbaariumides ja formaliini järgi lehkavates ladudes. Sealjuures on paljude bioloogiatudengite ajendiks just see – sügav lummatus elavatest loomadest ja taimedest. Loodus ilmutab end peaaegu kõikidele inimestele eeskätt vaimustuse allikana. Seda võib näha iga lapse pealt, kes lubatakse kevadel esimest korda aasale mängima. Otsekohe hakkab ta korjama raagusid ja lilleõisi, mardikaid ja ussikesi, ning sukeldub vähehaaval ülimalt elavasse maailma. Kuid ka teistele ajastutele ja rahvastele ei ole see kirg võõras, erinevalt sellest, mida sageli arvab akadeemiline teadus. Paljud teadlased peavad armastust looduse vastu Euroopa romantismiaja väljamõeldiseks. Kuid kas ei ole see romantika pigemini taastanud meie neitsilikku vahekorda elusate asjadega?

      Muistsetel rahvastel on peaaegu alati sügav aukartus loomade, taimede ja koguni kivide ees. Nii pajatavad Austraalia aborigeenid lugusid oma mütoloogiast looduse olendite ja paikade abiga. Loomise jõud kõneleb nendega olendite häälte ja nende enda ihu meelte kaudu. Püha jõudu tajuvad nad „nagu vee värsket sädelust”. See „tõmbab” inimesi ligi – drastiliselt ja füüsiliselt. Alguse maagiline vägi on loodusjõududes igal pool tuntav. Seepärast saab loomise aega sobivalt kujutada ainult reaalsete olendite ja maastike kujundite ning sümbolite abil. Isegi veel Euroopa keskajal, mil maised asjad tähendasid vähe, taevased tõotused kõike, oli loodus ilmutuslik: „Jumala teine raamat”, mille Looja oli elavate tähtedega kirjutanud igamehele loetavalt.

      Käibiv teadus suhtub asjasse

Скачать книгу