Valge emalõvi - Henning Mankell

Скачать книгу

alanud uus ajajärk. Ajajärk, milles ta end iialgi koduselt ei tunneks. Ta lamas pimeduses ärkvel ja püüdis ette kujutada, milliseks kujuneb tulevik. Aga pimedus oli läbitungimatu ja vahel tundis ta rahutust. Nagu kauges unenäos nägi ta ennast koos Hans du Pleissi ja Werner van der Merwega Kensingtonis väikeses kohvikus istumas, ning kuulis iseenda häält, mis rääkis vastutusest buuride, seega nende endi tuleviku eest.

      Ta mõtles, et kusagil istuvad ka praegu noored mehed, noored buurid kohvilaua ümber ja räägivad, kuidas tulevikku kujundada ning kaitsta. Äravalitud rahvas ei alistu iialgi, ei loobu iialgi.

      Hoolimata rahutusest, mis teda pimedas magamistoas mõnikord tabas, suri Henning Klopper veendumusega, et tema järeltulijad ei käitu iialgi nii nagu seersant George Stratton 1878. aasta aprillipäeval Gongqo jõe ääres.

      Buurid ei alistu kunagi.

      Ystadi naine

1

      Kinnisvaramaakler Louise Åkerblom astus Skurupi hoiupangast välja reede, 24. aprilli pärastlõunal veidi pärast kella kolme. Ta jäi hetkeks kõnniteele seisma, tõmbas kopsud värsket õhku täis ja mõtles samal ajal, mida järgmisena teha. Kõige parema meelega oleks ta kohe oma tööpäeva lõpetanud ja otse koju Ystadi sõitnud. Samas oli ta ühele hommikupoolikul helistanud lesele lubanud läbi sõita maja juurest, mida naine müüa tahtis. Ta püüdis selgusele jõuda, kui kaua see aega võiks võtta. Võib-olla tunnikese, otsustas ta siis. Vähe usutav, et kauem. Siis pidi ta veel leiba ostma. Tavaliselt küpsetas tema mees Robert leiba kodus, aga sel nädalal polnud tal aega olnud. Naine läks üle väljaku ja keeras vasakule pagaritöökoja suunas. Vanaaegne kell hakkas kõlisema, kui ta ukse avas. Ta oli poes ainuke klient ja leti taga seisnud Elsa Person meenutas hiljem, et Louise Åkerblom näis olevat heas tujus ning rääkis lõpuks ometi kätte jõudnud kevadest.

      Ta ostis rukkileiba ja otsustas peret üllatada napooleonikookidega. Siis läks ta tagasi panga juurde, mille taha ta auto oli parkinud. Teel kohtas ta Malmöst pärit noorpaari, kellele ta äsja maja oli müünud. Nad olid kõik koos pangas käinud, lõpliku lepingu sõlminud, müüjale raha maksnud ning kirjutanud alla ostu-müügi dokumentidele ja laenupaberitele. Ta rõõmustas koos noortega, et need majaomanikeks said. Kuid samal ajal oli ta ka mures. Saavad nad laenuprotsentide maksmisega hakkama? Ajad olid rasked, keegi ei saanud end oma töökohal kindlana tunda. Mis juhtub, kui mees töötuks jääb? Kindluse mõttes oli Louise nende majandusliku seisukorra väga hoolikalt üle vaadanud. Erinevalt paljudest teistest noortest polnud nad endale kaela tõmmanud läbimõtlemata väikelaene. Ja noor abielunaine näis olevat kokkuhoidlikku tüüpi. Küllap nad oma majaostuga hakkama saavad. Vastasel korral näeb ta sama maja õige pea taas müügis. Võib-olla hakkaks seda müüma tema ise või Robert. Polnud enam sugugi haruldane, et kõigest mõne aasta jooksul vahendas ta sama maja müüki kaks või isegi kolm korda.

      Ta keeras autoukse lahti ja valis autotelefonil Ystadi kontori numbri. Aga Robert oli juba koju läinud. Ta kuulas mehe häält telefonivastajas, mis teatas, et Åkerblomide kinnisvarabüroo on nädalavahetuseks suletud, kuid avatakse taas esmaspäeva hommikul kell kaheksa.

      Algul teda üllatas, et Robert nii vara koju oli läinud. Kuid siis meenus talle, et mees pidi pärastlõunal nende audiitoriga kokku saama. Ta ütles telefonivastajasse: „No tere, ma vaatan ainult Krageholmis ühe maja üle, siis sõidan Ystadi, kell on veerand neli, viieks olen kodus,” ja pani autotelefoni oma kohale tagasi. Võis ju juhtuda, et Robert läheb pärast audiitoriga kohtumist kontorisse tagasi.

      Ta tõmbas istmel lebava plastmassmapi lähemale ja võttis välja lese kirjelduse järgi joonistatud kaardi. Maja asus kõrvaltee ääres, Krageholmi ja Vollsjö vahel. Kohalesõit, maja ja krundi ülevaatamine ning koju Ystadi sõitmine võtaks umbes tunni.

      Siis hakkas ta oma otsuses kahtlema. See võib oodata, mõtles ta. Sõidan koju mööda mereäärset teed, teen väikese peatuse ja vaatan selle asemel hoopis merd. Ma olen täna ühe maja juba müünud. Sellest aitab.

      Ta hakkas ümisema üht koraali, käivitas auto ja sõitis Skurupist välja. Aga Trellborgi viiva tee otsa juurde jõudes muutis ta uuesti meelt. Esmaspäeval ega teisipäeval pole tal aega lese maja vaatama minna. Naine võib-olla pettub ja annab maja mõnele teisele kinnisvarabüroole? Louise ei saa seda endale lubada. Ajad olid niigi karmid. Konkurents muutus üha teravamaks. Kellelgi pole võimalik pakutavast objektist kergekäeliselt loobuda, kui selle müümine just täiesti võimatu polnud.

      Ta ohkas ja keeras teisele poole. Rannaäärne tee ja meri võisid oodata. Aegajalt vaatas ta kaarti. Järgmisel nädalal ostab ta kaardihoidja, siis pole vaja õige tee kontrollimiseks nii palju pead keerata. Aga lese maja leidmine ei peaks väga raske olema, ehkki ta polnud lese kirjeldatud kõrvalteel kunagi sõitnud. Kuid ta tundis seda piirkonda läbi ja lõhki. Järgmisel aastal saab tema ja Roberti kinnisvarabüroo juba kümneaastaseks.

      Mõte oli jahmatav. Juba kümme aastat. Aeg oli läinud nii kiiresti, liigagi kiiresti. Selle kümne aasta jooksul oli ta sünnitanud kaks last ja koos Robertiga sihikindlalt ja palju tööd teinud, et büroole jalgu alla saada. Nüüd mõistis ta, et siis, kui nad alustasid, olid ajad olnud head. Praegu ei õnnestuks neil iialgi niimoodi turule tulla. Tuli rahul olla. Jumal oli tema ja ta perekonna vastu hea olnud. Ta otsustas uuesti Robertiga rääkida, kas neil oleks võimalik suurendada oma annetusi lastekaitseorganisatsioonile. Muidugi, mees kõhkleks, sest ta muretses raha pärast rohkem kui Louise. Aga lõpuks õnnestub tal ilmselt meest veenda; nii need asjad tavaliselt käisid.

      Äkki ta taipas, et oli valesti sõitnud ja pidas auto kinni. Perekonnast ja möödunud kümnest aastast mõeldes oli ta esimesest kõrvalteest mööda sõitnud. Ta naeris endamisi, raputas pead ja vaatas hoolikalt ringi, enne kui auto ringi pööras ja tuldud teed tagasi sõitis.

      Skåne maastik on ilus, mõtles ta. Ilus ja avar. Aga ka salapärane. Esmapilgul lauge maastik võis ootamatult muutuda sügavateks orgudeks, kus asusid eraldatud saarekestena majad ja talud. Ta ei lakanud iialgi üllatumast maastiku vaheldumise üle, kui ta maju vaadates või neid võimalikele ostjatele näidates ringi sõitis.

      Kohe pärast Erikslundi juhtis ta auto teepeenrale ja kontrollis lese antud teekirjeldust. Ta leidis, et on õigel teel. Ta pööras vasakule ja ootas väga ilusale Krageholmi teele jõudmist. See oli künklik ja lookles pehmelt läbi Krageholmi metsa, kus järv läbi lehtpuumetsa vasakul pool sillerdas. Ta oli sõitnud seda teed palju kordi ega tüdinenud sellest kunagi.

      Umbes seitsme kilomeetri pärast hakkas ta viimast kõrvalteed otsima. Lesk oli seda kirjeldanud kui kruusata traktoriteed, kuid täiesti sõidetavat. Ta pidurdas teeotsas, keeras paremale ja umbes kilomeetri pärast oleks vasakul pidanud maja olema.

      Kui ta oli kolm kilomeetrit sõitnud ja tee järsku otsa lõppes, sai ta aru, et oli kõigest hoolimata valesti tulnud.

      Silmapilguks tekkis kiusatus jätta maja sinnapaika ja selle asemel otse koju sõita. Aga ta heitis selle mõtte kõrvale ja pöördus tagasi Krageholmi teele. Umbes viissada meetrit põhja pool keeras ta uuesti paremale. Aga ka siin polnud ühtki kirjeldusega kokku sobinud maja. Ta ohkas, pööras auto ringi ja otsustas kuskil peatuse teha, et teed küsida. Äsja oli ta mööda sõitnud puudesalu taga paistnud majast.

      Ta peatus, jättis mootori seisma ja tuli autost välja. Õhus oli värske metsalõhn. Ta hakkas maja poole minema, see oli tüüpiline valgeks lubjatud pikk maja, nagu enamik Skåne vanu talumajasid. Siin oli alles vaid üks otsatiib. Keset õue seisis mustaks värvitud pumbaga kaev.

      Ta jäi kõhklevalt seisma. Maja paistis mahajäetuna. Ehk oli siiski kõige targem koju sõita ja loota, et lesk ei pahanda.

      Ma võin ju koputada, leidis ta. See ei maksa midagi.

      Enne majani jõudmist möödus ta suurest, punaseks värvitud küünist. Ta ei suutnud vastu panna kiusatusele poolavatud suurtest ustest sisse piiluda.

      Nähtu üllatas teda. Küüni all seisis kaks autot. Louise ei tundnud automarke eriti hästi. Kuid ta sai aru, et üks auto oli väga kallis Mercedes ja teine täpselt sama hinnaline BMW.

      Keegi on niisiis kodus, mõtles ta valgeks lubjatud maja poole edasi sammudes.

      Keegi,

Скачать книгу