LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mille kohta nad ei pärinud, oli naise aluspesu värv.”

      Wallander reageeris otsekohe.

      „See oli kohatu,” ütles ta.

      Martinson laiutas vabandavalt käsi.

      „Ma püüan kokkuvõtet teha,” ütles Wallander. „Loo algust me teame, nii et selle jätan vahele. Kuid me oleme niisiis Louise Åkerblomi üles leidnud. Ta on tapetud lasuga otsaette. Peale selle ma kahtlustan, et tulistatud on väga lähedalt. Aga seda saame hiljem täpsemalt teada. Me ei tea, kas ta on langenud seksuaalkuriteo ohvriks. Samuti pole teada, kas teda on pekstud või vangistuses hoitud. Lisaks ei oska me vastata küsimusele, kus ta tapeti. Või millal. Aga kindel on see, et kui ta kaevu pandi, oli ta juba surnud. Oleme leidnud ka tema auto. Haiglast on vaja võimalikult kiiresti esialgne lahanguraport saada. See on eriti oluline ka siis, kui tegemist oli seksuaalkuriteoga. Sel juhul hakkame võimalikke teadaolevaid kurjategijaid kontrollima.”

      Wallander jõi enne jätkamist lonksu kohvi.

      „Mis puudutab motiivi ja kurjategijat, siis selles osas on meil esialgu ainult üks niidiots,” jätkas ta. „Masinist Stig Gustafson, kes naist lootusetute armuavaldustega jälitas ja tüli tekitas. Meil pole seni veel õnnestunud tema asukohta kindlaks teha. Sellest oskad sina, Svedberg, rohkem rääkida. Võid anda meile ka kokkuvõtte telefonile tulnud vihjetest. Uurimist komplitseerib veelgi maharaiutud must sõrm ja plahvatanud maja. Lihtsamaks ei tee asja ka Nybergi leitud keerulise raadiosaatja jäänused tulekahjupaigal, ning püstolipära sellisest relvast, mida enamasti kasutatakse Lõuna-Aafrikas, kui ma temast õigesti aru sain. Tegelikult on ju sõrm ja relv selle kaudu omavahel seotud. Aga see ei muuda midagi selgemaks. Ei selgita isegi, kas nende kahe juhtumi vahel on seos.”

      Wallander lõpetas ja vaatas Svedbergi poole, kes oma pidevalt sassis pabereid lehitses.

      „Kui vihjetest alustada,” ütles too, „siis panen ma kunagi kokku raamatu pealkirjaga „Rahvas, kes tahab politseid aidata”. Ma saan sellega veel rikkaks. Nagu tavaliselt, on tulnud sõimu, valesid, õnnistusi, ülestunnistusi, unistusi, hallutsinatsioone ja üks või teine asjalik vihje. Aga nii palju kui ma näen, on kahjuks ainult üks otseselt huvi pakkuv. Rydsgårdi mõisavalitseja väidab kindlalt, et nägi reede pärastlõunal Louise Åkerblomi sealt möödumas. Aeg klapib samuti. See tähendab, et me teame, millist teed mööda ta sõitis. Aga muus osas on kasutamiskõlblikku ootamatult vähe. Samas me ju teame, et parimad vihjed tulevad alles mõned päevad hiljem. Need tulevad tasakaalukatelt inimestelt, kes enne helistamist kõhklevad. Mis Stig Gustafsoni puudutab, siis pole meil õnnestunud välja selgitada, kuhu ta kolis. Aga tal peaks Malmös üks vallaline naissugulane olema. Kahjuks ei tea me tema eesnime. Võite lahkesti Gustafsoni nime Malmö telefonikataloogis lahti lüüa – seal on neid nii palju kui kulub. Meil tuleb lihtsalt tööd jätkata ja nimed omavahel ära jagada. See on kõik, mis mul öelda on.”

      Wallander istus hetke vaikides. Björk vaatas teda kannustavalt.

      „Võtame asja kokku,” ütles Wallander lõpuks. „Meil tuleb leida Stig Gustafson, see on peamine ülesanne. Kui meie ainus võimalus selleks on otsida üles tema sugulane Malmös, siis teeme seda. Iga inimene siin majas, kes telefonitoru jaksab tõsta, peab appi tulema. Ma hakkan ise helistama, kui olen haiglat tagant kiirustanud.”

      Siis pöördus ta Björki poole.

      „Me teeme terve õhtu tööd,” ütles ta. „Muud moodi ei mängi välja.”

      Björk noogutas nõusolevalt.

      „Tehke seda,” ütles ta. „Ma olen siin, kui midagi olulist peaks juhtuma.”

      Svedberg hakkas organiseerima masinist Stig Gustafsoni sugulase otsinguid Malmös, Wallander läks aga oma kabinetti. Enne haiglasse helistamist valis ta oma isa numbri. Läks tükk aega, enne kui vastati. Ta oletas, et isa oli olnud oma ateljees maalimas. Wallander kuulis kohe, et isa on pahas tujus.

      „Tere! Mina siin,” ütles ta.

      „Kes?” küsis isa.

      „Sa saad väga hästi aru, kes,” sõnas Wallander.

      „Ma olen su hääle ära unustanud,” ütles isa.

      Wallander surus maha soovi telefon hargile visata.

      „Ma teen tööd,” ütles ta. „Leidsin äsja ühest kaevust surnud naise. Tapetud naise. Ma ei jõua täna sinu juurde tulla. Ma loodan, et sa saad aru.”

      Tema suureks üllatuseks oli isa hääl järsku sõbralik.

      „Ma saan aru, et sa ei saa tulla,” ütles ta. „See paistab ebameeldiv lugu olema.”

      „Ongi,” vastas Wallander. „Ma tahtsin sulle ainult kena õhtut soovida. Ma püüan homme sinu juurde tulla.”

      „Tule, kui jõuad,” ütles isa. „Praegu ei olegi mul enam aega sinuga rääkida.”

      „Miks mitte?”

      „Ma ootan külalist.”

      Wallander kuulis, kuidas kõne katkes. Ta jäi istuma, telefonitoru käes.

      Külaline, mõtles ta. Gertrud Anderson käib tal järelikult ka siis külas, kui ta ei tööta?

      Ta raputas tükk aega pead.

      Varsti tuleb mul tema jaoks aega võtta, mõtles ta. See oleks täielik katastroof, kui ta abielluks.

      Ta tõusis ja läks Svedbergi kabinetti. Seal sai ta nimekirja telefoninumbritega, läks tagasi oma tuppa ja valis esimese numbri. Ta mõtles, et pärastlõuna jooksul tuleb jõuda võtta ühendust ka valveprokuröriga.

      Kell sai neli, ilma et neil oleks õnnestunud Stig Gustafsoni sugulast üles leida.

      Pool viis sai Wallander Per Åkesoni kodutelefonil kätte. Ta tegi juhtunust lühikese kokkuvõtte ja teatas, et hetkel keskendutakse Stig Gustafsoni leidmisele. Prokuröril polnud mingeid vastuväiteid. Ta palus Wallanderil õhtu jooksul uuesti helistada, kui midagi uut ilmneb.

      Veerand kuus tõi Wallander Svedbergi juurest kolmanda nimekirja. Otsingud olid endiselt edutud. Wallander oigas, mõeldes sellele, et on volbriõhtu. Paljud inimesed polnud koduski, vaid olid pühadeks ära sõitnud.

      Kahel esimesel numbril ei vastatud. Kolmas telefoninumber kuulus vanemale daamile, kes kindlalt eitas Stigi-nimelise sugulase olemasolu.

      Wallander avas akna ja tundis peavalu tekkimas. Siis läks ta telefoni juurde tagasi ja valis neljanda numbri. Telefon kutsus pikalt ja ta tahtis just kõne katkestada, kui lõpuks siiski vastati. Hääle järgi otsustades oli tegemist nooremapoolse naisega. Ta tutvustas end ja seletas, miks helistab.

      „Muidugi,” ütles naine, kelle nimi oli Monica. „Stig on minu poolvend. Ta on laevamasinist. Kas temaga on midagi juhtunud?”

      Wallander tundis, kuidas väsimus ja tujutus hetkega kadusid.

      „Ei,” ütles ta. „Aga meil oleks vaja temaga kohe ühendust saada. Äkki te teate, kus ta elab?”

      „Loomulikult tean,” vastas naine. „Lommas. Aga teda pole kodus.”

      „Kus ta siis on?”

      „Las Palmases. Ta tuleb homme tagasi. Lennuk peaks hommikul kell kümme Kopenhaagenis maanduma. Ma arvan, et ta sõitis Spiesi reisibüroo kaudu.”

      „Suurepärane,” ütles Wallander. „Oleksin tänulik, kui annaksite mulle ta aadressi ja telefoninumbri.”

      Ta sai, mis soovis, palus tülitamise pärast vabandust ja lõpetas kõne. Siis tormas ta Svedbergi juurde ja kutsus teel ka Martinsoni kaasa. Keegi ei teadnud, kus Björk võiks olla.

      „Sõidame ise Malmösse,” ütles Wallander. „Sealsed kolleegid aitavad. Valve kõikide laevade passikontrolli juurde. Selle peab Björk ära korraldama.”

      „Kas õde ütles, kui kaua ta ära on olnud?” küsis Martinson. „Kui ta ostis nädalase reisi, siis järelikult sõitis ta ära eelmisel laupäeval.”

      Nad vaatasid üksteisele otsa. Martinsoni tähelepaneku tähtsus oli

Скачать книгу