Kõrbeoda - Peter V. Brett

Скачать книгу

sisse mingist uksest, kaugenes see kuhugi, ta oli kannatusest küll teadlik, kuid ei osalenud selles. Ta ei pigistanud enam hambaid kokku ning tarbetuks muutunud pulk kukkus maha.

      Valu kiuste rahunedes pöördus Jardir dama’ting’i vaatama. Naine tegutses külmaverelise osavusega, pomisedes Everamile palveid, sellal kui õmbles kinni lihaseid ja nahka. Ta tampis ravimtaimi pudruks, mida määris haava peale, ja sidus selle kinni puhta, paksus valges segus leotatud riidetükiga.

      Üllatava jõuga tõstis ta poisi laualt ning asetas kõvale narile. Naine kergitas ta huultele mingi neljakandilise pudeli ja Jardir jõi, tundes end otsekohe soojalt ja uimaselt.

      Dama’ting pöördus eemale, ent tütarlaps viivitas veel hetke. „Luud muutuvad tugevamaks, kui need on korra murtud,” sosistas ta lohutavalt, sellal kui Jardir unne vajus.

      Ärgates avastas ta tütarlapse istumas oma nari veerel. Tüdruk surus ta laubale niisket riidetükki. Selle jahedus oligi ta äratanud. Tema pilk libises üle tütarlapse katmata näo. Varem oli ta oma ema kauniks pidanud, aga selle tüdrukuga ei saanud ema võrreldagi.

      „Noor sõdalane ärkab,” lausus tütarlaps ja naeratas talle.

      „Sa räägid,” ütles Jardir kuivanud suuga. Tema käsivars oli kui valgesse kivisse tardunud; kuni ta magas, oli dama’ting’i mähis kõvastunud.

      „Olen ma siis loom, et ei peaks rääkida oskama?” küsis tüdruk.

      „Pidasin silmas, et sa räägid minuga,” täpsustas Jardir. „Olen kõigest nie’Sharum.” Ega ole veel pooltki sinu vääriline, lisas ta mõttes.

      Tütarlaps noogutas. „Ja mina olen nie’dama’ting. Peagi teenin ma välja ka loori, aga praegu ma seda ei kanna ning võin rääkida, kellega ise tahan.”

      Ta pani riidetüki käest ja tõstis poisi huultele aurava pudrukausi. „Küllap teid näljutatakse Kaji’sharaj’s. Söö. See aitab dama’ting’i kunstidel sind ravida.”

      Jardir kugistas sooja toidu kähku alla. „Mis su nimi on?” küsis ta, kui oli lõpetanud.

      Tüdruk naeratas, pühkides pehme riidetükiga ta suud. „Poisi kohta, kes on vaevalt bido kandmise eas, käitud sa söakalt.”

      „Palun vabandust,” ütles Jardir.

      Tütarlaps naeris. „Söakuse pärast ei maksa vabandust paluda. Everam ei armasta pelglikke. Minu nimi on Inevera.”

      „Nagu Everam tahab,” tõlkis Jardir. See oli Krasias levinud väljend. Inevera noogutas.

      „Ahmann,” tutvustas Jardir end, „Hoshkamini poeg.”

      Tüdruk noogutas, nagu oleks see mõni sünge uudis, kuid tema pilk oli lustakas.

      „Ta on tugev ja võib väljaõpet jätkata,” kuulutas dama’ting järgmisel päeval Qeranile, „aga ta peab korrapäraselt sööma, ja kui tema käsivars peaks uuesti viga saama, enne kui ma lahase ära võtan, siis vastutad sina.”

      Meister kummardas. „Kõik tehakse nii, nagu dama’ting käsib.” Jardirile anti kauss ja ta lubati järjekorras ette. Ükski teine poiss, koguni mitte Hasik, ei julgenud sellele vastu vaielda, ent Jardir tundis turjal nende nördinud pilke. Ta oleks põrnitsustele eelistanud söögi pärast kaklemist, kas või lahases käega, ent dama’ting’i käsk oli kindel. Kui ta vabatahtlikult ei söö, kallavad meistrid talle kördi kõhklematult vägisi kurku.

      „Saad sa terveks?” küsis Abban, kui nad oma tavapärases kohas einestasid.

      Jardir noogutas. „Korra murtud luud muutuvad paranedes tugevamaks.”

      „Omal nahal ma seda järele ei prooviks,” arvas Abban. Jardir kehitas õlgu. „Vähemalt algab homme vanakuu,” lisas Abban. „Pääsed mõneks päevaks koju.”

      Jardir silmitses lahast sügava piinlikkustundega. Ema ja õdede eest ei anna seda kuidagi varjata. Vaevalt kuu aega sharaj’s, ja juba oli ta neile häbi teinud.

      Vanakuuks nimetati kolme päeva kuu loomise aegu, mil Nie vägi oli juttude järgi kõige tugevam. Hannu Pash’i poisid veetsid selle ajavahemiku kodus pere juures, et isadele meenuks poegi nähes, mille nimel nad ikkagi öösiti võitlevad.

      Kuid Jardiri isa oli surnud ning Jardir kahtles, kas ta üldse suudaks isa südame uhkusega täita. Tema ema Kajivah ei maininud vigastust, kui ta koju tuli, aga Jardiri nooremad õed polnud nii peenetundelised.

      Teiste nie’Sharum’ite hulgas oli Jardir harjunud ära eluga üksnes bido ja sandaalide väel. Ümbritsetuna õdedest, keda kõiki pealaest jalatallani kattis pruun rüü, mis jättis nähtavale üksnes käed ja näo, tundis ta end alasti ning ei saanud oma lahast kuidagi varjata.

      „Mis su käsivarrega juhtus?” küsis noorim õde Hanya kohe, kui ta saabus.

      „Murdsin selle harjutuste käigus,” ütles Jardir.

      „Kuidas?” küsis Imisandre, vanim õde, kellega Jardir oli kõige lähedasem. Ta pani käe Jardiri teisele käsivarrele.

      Tema kaastundlik puudutus, mis kunagi mõjus Jardirile palsamina, kasvatas poisi häbi nüüd kümnekordseks. Jardir tõmbas käe ära. „Ma murdsin selle, kui harjutasin sharusahk’i. Tühiasi.”

      „Kui mitut poissi selleks vaja läks?” jätkas Hanya ning Jardirile meenus, kuidas ta oli kord andnud basaaril peksa kahele vanemale poisile, kes Hanyat norisid. „Vean kihla, et vähemalt kümmet.”

      Jardir põrnitses pahaselt. „Ühtainsat,” nähvas ta.

      Hoshvah, keskmine õde, vangutas pead. „Too oli vist küll kümme jalga pikk.” Jardir tahtis kisendada.

      „Aitab venna tüütamisest!” lausus Kajivah. „Katke talle laua äärde koht ja jätke ta rahule.”

      Hanya võttis Jardiri sandaalid, sellal kui Imisandre tõmbas laua otsas lagedale pingi. Patju polnud, kuid ta laotas puidule puhta riidetüki, et vend võiks istuda. Kuu aega sharaj’ põrandal istunud poisile paistis seegi luksusena. Hoshvah kiirustas juba täksitud savikaussidega, kuhu Kajivah auravast potist rooga tõstis.

      Enamikul õhtutel sõi Jardiri pere vaid lihtsat kuskussi, ent Kajivah hoidis annetatud toitu kokku ning vanakuu aegu oli sellesse alati segatud juurvilju ja maitseaineid. Seekord, esimesel vanakuul, mil Hannu Pash’i alustanud Jardir koju pääses, leidus tema kausis koguni paar vintsket, tundmatut päritolu liharäbalat. Nii külluslikku toitu polnud Jardir ammu näinud ja see kõneles emaarmastusest, kuid Jardiril nappis isu, eriti kui ta märkas, et ema ja õdede kaussides lihatükikesi pole. Et ema mitte solvata, sundis ta end toitu neelama, aga tõsiasi, et ta sõi vasaku käega, pani teda veelgi rohkem häbenema.

      Pärast sööki palvetas pere üheskoos, kuni Sharik Hora tornidest kõlas videvikku kuulutav hõik. Evejah’ seadus nõudis, et kui see hõik Sharik Hora tornidest kostab, peavad kõik naised ja lapsed minema maa alla.

      Isegi Kajivah’ kehval plonnidest pugerikul oli loitsumärkidega kaitstud kelder, mille luuki sai riivistada ja mis oli ühendatud Linnaalusega, tohutu koobaste võrgustikuga, kuhu deemonite linnatungi korral pääses kõikjalt Kõrbeodast.

      „Minge alla,” käskis Kajivah tütreid. „Tahan teie vennaga omavahel rääkida.” Tüdrukud kuuletusid ning Kajivah kutsus Jardiri viipega toanurka, kus rippusid poisi isa kilp ja oda.

      Nagu ikka, näisid relvad teda hukkamõistvalt silmitsevat. Lahas valmistas Jardirile küll kibedat tuska, aga üks asi rõhus teda veelgi enam. Ta vaatas emale otsa.

      „Dama Khevat ütles, et isa ei surnud auväärselt,” lausus Jardir.

      „Sel juhul tundis dama Khevat sinu isa minust kehvemini,” vastas Kajivah. „Ta kõneles ainult tõtt ega tõstnud kunagi vihas minu vastu kätt, ehkki ma sünnitasin talle ühtejärge kolm tütart. Ta tegi mulle lapsi ja tõi meile liha lauale.” Ema vaatas Jardirile silma. „Need asjad pole alagai’de tapmisest vähem auväärsed. Korda

Скачать книгу