Kõrbeoda - Peter V. Brett

Скачать книгу

ta kurku, et ta neelata saaks. Naine kuivatas ta suu oma siidrüü hõlmaga, paljastades ühe rinna. Mees imestas, kuidas ta võis seda naist praegugi ihaldada, aga just nõnda see oli.

      „Kas sa teadsid, et see niimoodi läheb,” küsis ta, „kui lasid mul Sharum Ka tappa?” Taas tegi ta katset käsi-jalgu liigutada, ja taas ei kuulanud need sõna.

      Inevera ohkas jälle. „Sa oled elanud vaid kakskümmend talve, mu arm, ning isegi sina mäletad aega, kui Krasias oli kümme tuhat dal’Sharum’it. Damaji vanimad liikmed mäletavad, kui neid oli kümme korda nii palju, ning muistsete ürikute järgi oli meid enne Naasmist miljoneid. Meie rahvas hukkub, Ahmann, kuna tal puudub juht. Tugev Sharum Ka, võimukas Andrah – sellest ei piisa. Vaja läheb Shar’Dama Ka’d, enne kui Nie pillutab viimasedki meist liivadele laiali.”

      Inevera vakatas, pöörates pilgu kõrvale, ning paistis järgmisi sõnu hoolega kaaluvat. „Tookord esimesel õhtul ei küsinud ma arbudelt, kas me näeme sinuga veel,” tunnistas ta. „Ma küsisin, kas Krasias leidub mõni mees, kes suudaks meid kurnatusest välja tuua ja uuesti hiilgusele juhtida, ning mulle vastati, et aastate pärast leian ma Labürindis nutmas ühe poisi.”

      „Mina olengi Päästja?” küsis Jardir, hääl kare ja uskmatu.

      Inevera kehitas õlgu. „Arbud ei valeta, kuid nende tõde pole ka lõplik. On olemas tulevik, kus inimesed peavad sind selleks ja ühinevad sinu toetuseks, ning tulevik, kus nad ühinevad kellegi teise toetuseks või ei ühine üldse.”

      „Mis kasu neist luudest siis on?” küsis Jardir. „Kui see on inevera, siis otsustab ju saatus.”

      „Saatust, nagu sina seda mõistad, pole olemas,” väitis Inevera, „kui välja arvata, et Sharak Ka, viimne lahing, on peagi tulekul. Me ei söanda lasta tulevikul omasoodu kujuneda. Ma hoidsin sul silma peal sestsaadik, kui sa hakkasid bidot kandma, mu kallis. Sina oled Krasia pääsemislootus ning ma kavatsen sind kõigiti aidata, isegi kui pean selleks teotama oma keha või koguni sind ennast.”

      Jardir vahtis teda pärani silmi. Käed-jalad vedasid teda endiselt alt, ja nüüd polnud tal ka sõnu. Inevera kummardus ja suudles pehmete jahedate huultega ta laupa. Naine tõusis, vaadates nukralt pealt, kuidas ta abituna põrandal rapsis.

      „Kõik, mis ma teen, on sinu ja Sharak Ka heaks,” lausus ta ning väljus toast.

      6. VALEPROHVET

Talv 333 pN

      „Chin’ide näol on tegu suurepäraste orjadega,” ütles Jayan. „Vähimgi nendest hindab oma elunatukest sedavõrd kõrgelt, et ei võta iialgi südant rindu ega hakka vastu. See on tõepoolest vägev vallutus, isa. Sinu aupaiste on piiritu.”

      Jardir raputas pead. „Nihutada paigalt paar liivatera ei ole veel tõelise jõu tundemärk, nii nagu päikese nägemine ei anna märku teravast pilgust. Nõrkade üle valitsemises pole mingit aupaistet.”

      „Siiski on see meie jaoks suur õnnistus,” ei jätnud Jayan. „Võit on täielik, ilma et see oleks meile midagi maksma läinud.”

      Toa teises otsas turtsatas Abban oma tillukese kirjutuslaua taga.

      „Kas sul on midagi lisada, khaffit?” nõudis Jayan.

      „Ei midagi, mu prints,” lausus Abban kähku, tõstes pilgu raamatupidamiselt. Ta tõusis ja kummardas sügavalt, toetudes kaamelikujulise peaga kargule. „See oli vaid köhatus.”

      „Ei, palun,” käis Jayan peale. „Räägi, mis sind nõnda lõbustas.”

      Abban piilus Jardiri poole, kes noogutas.

      „Dal’Sharum’eid ei pruukinud me küll kaotada, mu prints, aga maksma on see läinud igal juhul,” ütles Abban. „Toit, riided, peavari, veokulu. Säärase tohutu sõjaväe liikvel hoidmine on üüratult kallis. Teie isa käsutuses võivad olla kõigi kaheteistkümne hõimu rikkused ning Everami Kingitus pealekauba, kuid temagi varandus pole lõputu.”

      Asome noogutas. „Evejah õpetab: Kui mehe kukkur on tühi, muutuvad ta võistlejad söakamaks.”

      Jayan naeris. „Kes julgeks isale vastu astuda? Pealegi, miks peaks Shar’-Dama Ka millegi eest maksma? Me oleme selle maa vallutanud. Võime võtta, mida hing ihaldab.”

      Abban noogutas. „Tõsi, kuid paljaksröövitud kaupmehel puudub raha, et varusid uuendada. Küünlategijalt võib võtta kõik küünlad, aga kui ei maksta kinni vähemalt nende valmistamise kulu, siis jäädakse pärast viimase küünla kustumist pimedusse.”

      Jayan turtsatas. „Küünlad on viletsate khaffit’ite jaoks, kes kummardavad pärgamendirulle. Sõdalastele pole neist öös mingit kasu.”

      „Olgu siis näiteks puit ja teras, millest tehakse odasid,” lausus Abban kannatlikult, justkui lapsega kõneldes. „Riie mundrite jaoks ja põletatud savi turviste tarbeks. Parknahk ja õli sadularakmete jaoks. Need asjad ei teki iseenesest, ning kui praegu kõik seemned ja kitsed kokku varastada, jääme aasta pärast tühja kõhuga.”

      „Sinu hääletoon ei meeldi mulle, seaõgija,” urises Jayan.

      „Vaiki ja kuula, mis ta räägib,” nähvas Jardir. „Khaffit kõneleb arukalt, mu poeg, ja sinust oleks tark see kõrva taha panna.”

      Jayan heitis isale jahmunud pilgu, ent kummardas kähku. „Muidugi, isa.” Tema silmad pildusid Abbani pihta pussnuge.

      Jardir vaatas Asome’i poole, kes oli vaikides kõrvalseisjaks jäänud. „Ja sina, mu poeg? Mida sina khaffit’i sõnade peale kostad?”

      „Selle vääritu jutus on iva,” tunnistas Asome. „Damaji’de hulgas panevad mõned endiselt sinu esiletõusu pahaks, ja kui nende hõimudel tuleks puudust kannatada, kasutaksid nad seda ettekäändena, et lahkhelisid külvata.”

      Jardir noogutas. „Ja kuidas sa selle küsimuse lahendaksid?”

      Asome kehitas õlgu. „Tapaksin ja asendaksin truudusetud Damaji’d, enne kui nad söakaks muutuvad.”

      „Lahkhelisid külvaks seegi,” tähendas Jardir. Ta heitis pilgu Abbanile.

      „Meie sõjaväge linnas koos hoida on liiga kulukas,” lausus Abban. „Niisiis tuleb see küladesse laiali paigutada.” Jardiri pojad vahtisid paksu kaupmeest rabatult.

      „Sõjavägi laiali saata? Mis lollus see olgu?” nõudis Jayan. „Isa, see khaffit on argpüks ja narr! Ma anun sind, luba mul ta tappa!”

      „Rumal poiss!” nähvas Jardir. „Kas sa arvad, et khaffit pole seda minuga juba arutanud?”

      Jayan silmitses teda jahmunult.

      „Ühel päeval, mu pojad,” ütles Jardir, vaadates Jayanile ja Asome’ile kordamööda otsa, „ma suren. Kui tahate sellele järgneva aja üle elada, siis tuleb teil tarka nõu kuulda võtta, kellelt see ka ei pärineks.”

      Jayan pöördus Abbani poole ja kummardas. Kummardus oli imepõgus, vaevalt noogutuse mõõtu, ning tema häbistatud pilk ähvardas paksu kaupmeest surmaga. „Palun, khaffit, jaga meiega oma tarkust.”

      Abban kummardas vastu, ehkki mitte nii sügavalt, kui kark oleks siiski võimaldanud. „Kuna osa viljaaitu on läinud, mu prints, ei suuda linn kogu Krasia rahvast ülal pidada, ilma et puudust kätte ei tuleks. Ent linna ümber leidub sadu külakesi nagu rattakodaraid rummu ümber. Me laseme rohumaade hertsogil nimekirjad koostada ning jaotame külad hõimude vahel ära.”

      „Enda käes hoidmiseks on see hiiglaslik maa-ala,” märkis Asome.

      Abban kehitas õlgu. „Meil pole ju vaja seda kellegi eest kaitsta. Ükski sõjavägi ei ohusta meid, ja nagu mu prints ütles, on chin’id suurepärased orjad. Mõistlikum on Shar’Dama Ka väeosad laiali paigutada, kuni neid jälle tarvis läheb, siis ei pea ta ise nende eest hoolitsema. Selle asemel saavad nad kõik maa-ala, kust toitu hankida ja makse korjata, küttides öösiti sealsamas ka alagai’sid. Nad võivad rajada rohumaade sharaj’sid,

Скачать книгу