ТОП просматриваемых книг сайта:
13 talvist hetke. Kristjan Sander
Читать онлайн.Название 13 talvist hetke
Год выпуска 2011
isbn 9789985323014
Автор произведения Kristjan Sander
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Mälestuseks jätan oma sigaretid,” ütles Agu. Zoja pööras ümber ja nägi, kuidas teine hüpitas peopesal suitsupakki, mille Mihkel oli minutiga suutnud riiuliservale unustada.
Zoja vaatas tänavale tagasi. Miks ta niimoodi ära läks? Ilmselgelt oli millegi peale pahane. Aga üldiselt on siiski nii, et mina joon veini, kellega tahan… Ja selle Agu pärast pole tal küll vähimatki põhjust närveerida. Peaks talle helistama, kui ta koju jõuab, mingi kahekümne minuti pärast. Kodu poole ta läks… Aga üleüldse, võtku rahulikumalt. Tüdruk rüüpas klaasipõhja ära, istus muusikakeskuse ja Agu vahele tagasi ning valas endale tilga juurde.
Võtku rahulikumalt jah.
Teine hetk
Kui nad Laurit üles sikutasid, tegi ta silmad lahti ja sisistas midagi läbi hammaste. Valu oli ta teadvusele toonud. „Situ või siidi,” kirus onu Roma.
„Ära muretse, valu kannatad ära, haav on kriimustus. Silm peas, põsk kasvab külge tagasi,” kostis miilitsasinel. Mihkel tuletas ta nime meelde. Õige jah, Teodor. Poiss tõstis Laurit kätest ja nägi, et sõrmenukid on tätoveeritud.
Üleval olid teised kanderaami kohale toonud. „Nad… on õppinud… vastu laskma,” pressis Lauri läbi hammaste. „Valge… Luik.”
Onu Roma kummardus haavatu kohale. „Kas sa nägid midagi?”
„Valget udu ja lumepöörist. Muud midagi…”
„Nad pole kunagi varem vastu lasknud,” ütles Teodor Mihklile. „Nad ei tunneta üldse meie kohalolugi, neil arvatavasti pole ühtegi meelt, mis selles maailmas toimiks. Põrutasid pimesi oma pidemed tühjaks. Aga seegi on uuendus.”
„Misasjad nad on?”
Teodor laiutas käsi. „Kes teab? Me ei tea sedagi, kas nad mõistuslikud on. Vast ikka on, aga pole kindel. Liiguvad arusaamatute füüsikaseaduste järgi, nende ilmumisega kaasneb alati temperatuuri langus. Arvatakse, et lumepilve keskel võib isegi hapnik vedelaks muutuda. Nad on siia uue jääaja toonud.”
„Soojust saab edasi kanda, mitte külma. Külm on soojuse puudumine.”
„Me arvame, et nad kannavadki soojust edasi. Oma maailma, kus on külm ja pime. Nad varastavad meie universumist energiat ja millegipärast just sellelt planeedilt. Keegi ei tea, miks, võibolla on neile ikkagi atmosfääri koostis ka millegipärast oluline. See kõik on teooria. Homme võibolla tuleb keegi uute faktidega välja.”
„Aga mida automaat neile teeb?”
„Nende käitumise järgi otsustades tapab millegipärast… Miinidest näiteks aga libisevad üle, ükski ei plahvata.” Teodor vaatas huviga Mihklit. „Mispärast sa üldse tagasi tulid?”
Mihkel kehitas õlgu. „Tuju oli sitt. Ja ma tahtsin teada, kas ma ei hakka hulluks minema…”
„Lõpetage filosofeerimine,” hõikas onu Roma. „Viime Lauri alla. Ta ei tohi püsti tõusta, enne kui nad ta üle vaatavad.”
„Kuhu alla?”
„Peremeeste juurde,” vastas keegi, kelle nime poiss ei teadnud. „Mõned on varjendites alles.”
Mihkel ja viimati kõnelenu kandsid eneste vahel haavatut, teised hargnesid nende ümber, relvi laskevalmis hoides. Mindi üle tühermaa, mida mööda olid tulnud luiged. Lumepind nende teel näis lausa sametiselt puutumatu. Valgest vaibast varjatud maapind aga oli ebatasane ning tuli olla ettevaatlik, et mitte kukkuda. Kibe külm näpistas läbi kasuka.
„Kas neilt mingeid soojemaid riideid saaks?” küsis Mihkel.
Onu Roma käis kanderaami kõrval ja vaatas tema poole. „Midagi leiame, aga mitte nende käest.”
„Kohal,” ütles keegi eestpoolt. Nad seisid keset valget lagedat välja. Kaks meest hakkasid sapöörilabidatega lund eemale kraapima. Mõne hetke pärast jõudsid nad rohelise plekini, teised astusid kõrvale ja Mihkel jälgis, kuidas lumes alt tuli välja kahe poolega lai luuk. See polnud lukus, vähese vaevanägemise järel hakkas jää luugipragudes ragisema ning neli meest hiivasid ühise jõupingutusega ühe luugipoole lahti. Teisega läks kergemini. Mihkel heitis pilgu alla ja nägi maapõue laskuvat kaldkäiku. Seal oleks mahtunud autoga sõitma.
Õhk käigus oli soojem ja lõhnas seisva vee järele. Teodor näitas taskulambiga valgust ja nad hakkasid laskuma. Viimased tõmbasid luugipooled endi järel metalse prahvatusega kinni. Koridori laes läikisid purukspekstud pirnipesad ning seinal seisis musta pulverisaatoriga kohmakalt maalitud tähtedega: „Kõik läksid rindele.” Maalased märgistasid territooriumit.
Onu Roma kontrollis midagi ja ütles: „Normis.”
„Misasi?” päris Mihkel.
„Kiirgus. All on reaktor.”
Keegi süütas teise taskulambi ja kaks valguskoonust hüplesid alasti betoonseintel. Kogu tunnel oli betoonist valatud, seintel, põrandal ja lael polnud mingisugust vahet. Saalungilaudade jäljed paistsid.
„Tegelikult jookseb siin ainult jahutusvesi… Päris reaktor on linna teises servas, selle ümber sulab seniajani lumi ära. Aga lähedale on parem mitte minna.”
Õhk muutus spetsiifilisest veevärgihõngust ning mingist orgaanilisest haisust paksuks. Tiivikud ventilatsiooniavades olid liikumatud. Nad läksid üha sügavamale, tunneli langemisnurk jäi kogu aeg muutumatuks ning Mihkel pidi tõrjuma paigalseismise illusiooni. Ta mõtles, kui sügaval nad juba on. Kümme meetrit? Kakskümmend?
„See punker tehti tuumasõja jaoks,” sõnas onu Roma.
„Kas siis lifti ei ole?”
„Ei tööta.”
Keegi eeskäijatest komistas millelegi ja näitas põrandale valgust.
„Vahi elukat,” kostis Mihklini. Kui ta kanderaamiga sinna jõudis, oli korjus jalaga seina äärde lükatud ja lamas selili, käpad lae poole, pea otsast näritud. Alguses ei saanud Mihkel aru, mis loomaga tegemist on, siis taipas. Seina ääres lamas kodukassi suuruse võhru jäänus.
„Mutant,” kommenteeris onu Roma. „Tavalised rotid ei armasta neid eriti. Aga ükskord saavutavad sellised siin ülekaalu. Mahuvad täpselt ventilatsioonikäikudesse, aeglasema ainevahetusega, kiiremad ja tugevamad.”
„Mis nad söövad?”
„Sa ei taha teada…”
Korjus haises vängelt. Mihkel tundis, kuidas sees keerab.
„Usu mind, näeb hullematki,” ägises kanderaamil Lauri.
Mõnekümne sammu järel katkes tunnel nagu noaga lõigatult. Otsasein läikis metalselt, see oli järjekordne luuk. Kuskil polnud jälgegi mingeist käepidemeist.
„Paneme ta maha,” ütles Mihkli kaaslane. Teised jäid kanderaami ümber ringis seisma.
„Lauri, ole siis tugev,” ütles onu Roma.
„Kas me jätame ta siia!?” Mõte pani Mihkli judisema.
„Peremehed ei luba meid kaugemale. Kardavad. Haavatud ravivad terveks, aga nood ei mäleta pärast midagi, mis nendega tehti.”
Mihkel vangutas pead. „Ja me tulime siia ju nende sõda pidama? Kas keegi neid üldse kunagi näinud on?”
„Tule siiapoole…” Onu Roma juhtis Mihkli luugi juurde. Otse selle kõrval oli seinas metalliga kaetud sõõrjas auk. Roma päästis lihtsa kinnise lahti ja luuk vajus hääletult väljapoole. Selle taga haigutas pimedus, näis, nagu oleks ruum täidetud mingisuguse tintmusta vedelikuga, mis teadmata põhjusel oma kohal püsis ega voolanud välja.
„Pane pea sisse. Julgelt…”
Mihkel vaatas jälestusega auku. Ta pistis näpud ettevaatlikult sisse, sõrmeotsad kadusid tumedasse ainesse kui lõigatult, kuid käsi tundis vaid sooja õhu puudutust. Poiss pigistas silmad kinni, tõmbas kopsud õhku täis