Jantsa kalaraamat - Jaan Tangsoo

Скачать книгу

onu Meinhard suri 1968. aastal. Sõja ajal politseipataljonlasena Valgevenemaal bandiite jahtides sai ta kuuli kõhtu, sellest arenes hiljem maovähk, millesse ta ka suri. Enne surma või õieti enne lõplikku voodissejäämist viibis ta tihtipeale meil. Kodus olid tal mingid perekondlikud probleemid ja nii oli ta siis vahel nädalate kaupa Tõrvas. Seda kõike – kuidas ta oli, kuidas luges, kus magas või kus söömise ajal laua taga istus, olen ma hiljem oma ema käest küll kuulnud, kuid ise ei mäleta ma tema külaskäikudest absoluutselt mitte midagi. Kõik onuga seonduv on otsekui ajust välja lõigatud. Ma ei mäleta isegi tema nägu. Kui ta mulle praegu näiteks tänaval vastu peaks tulema, jääks ta minu jaoks täiesti tundmatuks.

      Küll aga on minu mälus temast paar pildikest, kusjuures ülaltvaates: ma vaatan oma tollase kodu teise korruse aknal kõõludes, kuis mu onu, spinning peos, end kalale seab või sealt tuleb. Mitte mingisuguseid muid mälupilte, vähemalt selliseid, mida ma avada suudaksin, mul temast ei ole. Mitte ainsatki. Aeg, saatus, loodus, kõiksus, universum, tao, Taara – ükskõik kuidas seda meist kõrgemal seisvat ka nimetada, on pidanud vajalikuks näidata mulle minu mälus olevatest mälupiltidest just neid, kus mu onu esineb kalamehena.

      Taas küsimus – miks?

      TULE TAEVAS APPI!

      Kui olin kuue aastane, kolisime senisest korterist kahe linnajao vahel paiknevasse vanasse puumajja. Seal saime omale terve hulga uusi naabreid. Üks neist oli pikk ja kiitsakas iseteadva olekuga vanamees, kellest linnas üldiselt lugu ei peetud. Põhjusi selleks oli küllaga – 1930. aastatel oli ta alaealise tütarlapse vägistamise eest süüdimõistetuna puuri pistetud, 1940. aastal pääses aga sealt suure hurraaga välja, olles juba punaseks moondunud nagu paljud teisedki tollased krimkad ja paadialused.

      Edasi järgnes osavõtt küüditamistest. Sõja ajal laskurkorpus. Pärast sõda taas korduv osavõtt küüditamistest, mille eest teda tollased võimud hiljem premeerisid vabariikliku tähtsusega personaalpensionäri tiitliga ja nii edasi. Nii et põlislinlased teda igatahes ei armastanud – kui, siis ainult tollased politrukid, keda partorgideks ja pioneerijuhtideks hüüti. Aga inimeste arvates oli tal Kaini märk küljes.

      Mõni pööras teda kohates pilgu kõrvale. Mõni sisises endamisi. Aga oli ka säherdusi, kes väikesest napsist julgustatuna tema üle avalikult irvitasid. Näiteks linnasaunas, kus temalt alalõpmata küsiti:

      „Misjaoks sa, Juhan, siin lihtrahva saunas käid? Kas partei sulle siis sinu punase punase perse küürimiseks sauna ehitand polegi?”

      Niisiis oli tegemist suhteliselt ebameeldiva tüübiga. Oma elus teistele palju kurja teinud inimesega. Paadunud stalinistiga. Kuid ometi kinkis just toosama vanamees Jantsale oma ammendamatutena näivatest varudest esimese õngeridva ning peotäie kõiksugu kalastamisega seotud pudinaid: tamiile, konkse ja omatehtud õngekorke. Veel enamgi – ta võttis Jantsa endaga ka jõe äärde kalale kaasa ja just tema käe all sain ma oma esimesed õppetunnid õngitsemisest. Nimelt oli tema näol tegemist ühe kõige fanaatilisema kalamehega, keda ma oma elus üldse kohanud olen.

      Nüüdseks on too mees juba aastakümneid surnud, kuid talle mõeldes tekib minus alati kaksipidine küsimus: kes kurat ta lõppude lõpuks oli? Mäherdune oli tema tõeline loomus? Kas ta oli läbinisti tõbras, nagu arvasid ja arvavad seniajani paljud, või oli tõpralikkus lihtsalt üks tema halbadest külgedest paljude heade kõrval?

      Mõtisklemine selle inimese üle on teataval määral kujundanud mu tõekspidamisi ja mõttemaailma. Võib-olla just mälestus temast ongi andnud alust mu veendumusele, et kõiges on kõike. Et inimestes on nii head kui ka halba, kusjuures keegi meist pole ei läbinisti halb ega ka läbinisti hea.

      Selle vanamehe meeldetuletamine on mind elus isegi aidanud. Näiteks sellisel juhul, kui mul tekib tahtmine kellegi teise olemuse ja tegude kohta hinnangut anda. Ligimesele nii-öelda tempel otsa ette lüüa, kusjuures reeglina tõpratempel.

      Pastoi, Jantsa, ütlen ma siis endale! Pea meeles et kõiges on kõike. Kas sa siis ei mäleta enam, kuidas üks kuradi vägistaja ja kommunistivärdjas sulle õpetas, kuidas ussi konksu otsa seada või kuidas teha tamiilile niisugust sõlme, et konks kindlalt otsas püsiks? Kõnelemata juba sellest, et tolle vanamehe näpunäidete järgi, järgides tema nõuandeid haakimisel ja kala kaldaletirimisel, said sa kätte oma elu esimesed kalad?

      Ma ei tea, kuidas on teiste inimestega, aga minu mälus on too vanamehenuustik igatahes heasoovlik tüüp. Kummaline pilt, kas pole. Parempoolsete vaadetega Jantsa, sedavõrd parempoolsetega, et tema jaoks on liigpunased või õigemini vasakpoolsed isegi madissonid ja helmed, peab heaks inimeseks üht kuradi küüditajat…

      Tule taevas appi!

      Ju oli siis leedulase Dostauskase järeltulijal, keda me Dostojevskiks nimetame ja millegipärast vene kirjanikuks peame, ikkagi õigus, kui ta ütles et inimene on mõistatus.

      JANTSA KOLMAINSUS

      Ma olen täiesti veendunud, et inimese kujunemisel avaldab kui mitte määravat, siis vähemalt tuntavat mõju see looduslik keskkond, kus on möödunud tema lapsepõlv ja noorus.

      Kuuendast kolmekümnenda eluaastani oli minu koduks Tõrvas kahe linnaosa vahel paiknev vana talukoht, mida piiras kolmest küljest vesi. Ühele poole, tõsi, küll, kodust kilomeetri kaugusele jäi Õhne jõgi, teisel pool oli aga see-eest vaevu sajakonna meetri kaugusel Riiska järv. Järvest viib jõkke oja, mis voolas taluhoonetest mööda umbes viiekümne meetri kauguselt.

      Õhne oli küllaltki kalarikas jõgi ja pole ka ime, sest Tõrvast mõnekümne kilomeetri kaugusel Suislepa all suubub Õhne Võrtsjärve, kust kevadiste kudemisrännete ajal kõikvõimalike kalaliikide esindajad piki jõge ülespoole tõttasid, et endile sobivaid kudemispaiku leida. Jõe alamjooksul leidus teiste kalaliikide kõrval isegi koha. Seevastu keskjooks oli haugide, ahvenate, lutsude, forellide, linaskite, harjuste ning latikate päralt. Linnakeskmest umbes poole kilomeetri kaugusel teeb jõgi Tantsumäeks nimetatavas kohas mitmeid iseäralikke lookeid, seal on vanajõesonne ning see kant oli omal ajal suurte turbade pärusmaaks.

      Esimesel Eesti ajal ning veel hiljemgi, kuni möödunud sajandi kuuekümnendate aastate keskpaigani nabiti neid seal kinni päris suurel hulgal, kusjuures saagi hulka olla teinekord sattunud küllaltki aukartustäratava suurusega isendeid. Nende lemmikkohaks olevat olnud tollal Tantsumäe mändide all paiknenud kohvik-einelaua alune vanajõesonn, kus veel tänapäevalgi võib kõrgelt kaldaservalt alla vaadates päikesepaisteliste ilmadega näha ringi ujumas suuri kalu, kes näivad olevad jäänukid Õhne jõe omaaegsest arvukast turbapopulatsioonist.

      Paraku on praegusajal neid sealt alt august üpris võimatu kätte saada. Vette langenud ja põhja vajunud hiiglaslikud kuused, mis on sonnis aastakümneid ligunenud, moodustavad vees ja veepinna all säherduse poolmädanenud labürindi, et püük mis tahes varustusega on võimatu.

      1970. aastatel ja 1980. aastate alguses oli jões üpris arvukalt ka angerjaid, nende klaasmaime toodi tollal välismaalt Võrtsjärve ning pisut suuremaks kasvades vallutasid nad kõik ümbruskonna jõed, ojad ja järved.

      Suhteliselt kalarikkaks võib nimetada ka Riiska järve, mis minu tollase kodu õuele peaaegu kätte paistis. Kala on seal vanemate inimeste juttude järgi alati olnud. Iseasi, kuidas teda kätte saada. Järv on üpris sügav, kohati vägagi mudase põhjaga, järves on küllaga nii suuri kui ka väikesi kalu, neile kõigile leidub aga järve põhjamudas küllaga süüa – miks peakski kala siis ilmtingimata just õngesööta tahtma? Kõige nimetamisväärsemateks kalaliikideks, keda sealt järvest saada võib, on haug, linask, latikas ja karpkala. 1970. aastate alguses toodi järve lisaks olemasolevatele karpidele veel väikesi karpkalu. Järvel oli paar aastakest isegi püügikeeld ning nüüdseks moodustavad nende kalade järglased seal juba üsna rohkearvulise karbiparve.

      Järvest jõkke viiv, umbes pooleteise kilomeetri pikkune Riiska oja on aga aastasadu, kui mitte juba aastatuhandeid olnud kalade põhiliseks liiklusteeks, mille kaudu järvekalade populatsioon igal aastal täiendust saab.

      Kui ma olin laps, umbes kümne-kaheteistkümneaastane, siis polnud nendesamade kalade, iseäranis jõest järve siirduvate ahvenate pärast aega kooliski käia. Kalade ränne

Скачать книгу