LITMIR.BIZ

      SAATEKS

      Tahan eeldatavale lugejale sissejuhatuseks öelda, et antud kirjatüki näol pole tegemist mitte õpetussõnade kogumiku, vaid pigem isiklike fragmentaarsete mälestustega, mis kogunenud nende ridade autori mällu enam kui neljakümneaastase kalastajakarjääri vältel. Jantsa kalaraamat pole mitte aabits, vaid lugemik, mitte käsiraamat, vaid arvamuste ja muljete üpris kaootiline kogumik. Seega ei pretendeeri see raamat mingile absoluutsele tõele ning selleks on mitu põhjust.

      Kõigepealt juba see, et kalapüügiga seonduvate üksikasjade hulk on sedavõrd määratu, et ükski inimene pole võimeline neid ühte väikesesse raamatusse koondama. Niisamuti on igal kalamehel ja – naisel oma arvamused, kogemused ja meetodid. Neid kõiki ühe mütsi alla viia ei ole võimalik ja see pole ka vajalik. Nimelt on kalapüük selline harrastus, mille ainsaks raudreegliks on see, et siin polegi mingeid reegleid. Nii ei näe Jantsa enesel olevat mitte vähimatki õigust öelda, et ühes või teises situatsioonis peab tegema või toimima just niimoodi, aga mitte kuidagi teisiti.

      Mõnel, kes selle igavavõitu sissejuhatusega juba siiamaani on jõudnud, tekib nüüd ehk küsimus, miks on raamatul sihuke pealkiri? Ning veel: miks raamatu autor end sedasi nimetab?

      Põhjus on tegelikult väga lihtne. Nimelt on Internetis päris mitmeid eestikeelseid kalastajatele mõeldud lehekülgi, mille foorumites ja jututubades kalastajad kogemusi vahetavad või siis niisama arutlevad. Jantsa on minu kasutajanimeks neist suurimas, mis ilmub arvutiekraanile siis, kui toksida otsinguisse sõna kalale.ee. Kokku on meid seal enam kui veerandsada tuhat liiget, pluss veel teadmata hulk niisuguseid kõrvaltkiibitsejaid, kes pole endid kasutajaliikmeks registreerinud. Seega võib meie seltskonda nimetada praeguse Eestimaa üheks kõige võimsamaks massiliikumiseks, sest kui palju on meil selliseid parteisid või erakondi, kes võiksid uhkustada nii suure liikmete arvuga?

      Siit ka põhjus, miks ma seda raamatut üldse kirjutama olen hakanud. Meie rahvarohkes foorumis kostab alalõpmata küsimus: miks on eestikeelset kalastamisteemalist kirjandust meie raamatulettidel nii vähe? Võiks ju olla palju rohkem. Seda enam, et õigupoolest muutub iga ilmunud kalastamisest pajatav raamat juba õige pea defitsiidiks. Lausa rariteediks, mille eest need, keda on tabanud hirmus ja parandamatu kalastamisepideemia, on nõus maksma ja maksavadki lausa üüratuid summasid.

      Tekkis tahtmine seda lünka täita. Tekkis soov aidata omalt poolt kaasa sellele, et meie kalameestel ja – naistel, alates pisikestest kuni kulupeadeni välja, oleks puhkehetkil võimalik lugeda-sirvida midagi niisugust, mis seondub nende hobiga.

      Niisamuti võib nii mõnelgi nüüd tekkida küsimus, et kust ma võtsin selle väheke ehk lapsikuna näiva nime – Jantsa?

      Umbes nelikümmend ja veel enamgi aastat tagasi, kui olin veel päris pisike, oli meie ülekoridori naabriks keskealine meesterahvas, keda ma hüüdsin onu Ruudiks. Väiksena käisin alalõpmata tema pool. Ta oli kodune inimene ning leidis minu jaoks alati aega, tal oli tahtmist ja oskust mind ära kuulata, igasugu keerulisena näivaid asju lihtsaks seletada ja vajaduse korral ka nõu anda. Ma sain temaga nii hästi läbi, et hüüdsin teda mõttes isegi vanaisaks ja õigupoolest pole selles midagi imelikku, sest ma pole oma kumbagi pärisvanaisa näinud. Mõlemad olid ammu enne minu sündimist surnud. Seepärast kiindusingi tollesse vanamehesse – või mis vanamehesse, tegu oli keskealise inimesega, kes mulle, lapsele, lihtsalt tundus vanamehena. Vaat seesama hea inimene hakkaski mind esmakordselt Jantsaks hüüdma.

      Hiljem läksid meie teed lahku. Me kolisime sealt majast ära.

      Aga umbes kolmkümmend viis aastat hiljem, kui liitusin kalastajate Internetileheküljega ning hakkasin otsima sobivat kasutajanime, tuli mulle meelde lapsepõlve hea haldjas ja iseäranis hüüdnimi, mille ta oli mulle andnud. Ma võtsin selle oma kasutajanimeks ning nüüd, kui olen selle nime all juba aastaid üpris tihedalt lävinud väga-väga paljude kalameeste ja – naistega paljudest maailma nurkadest – õigupoolest üle kogu meie planeedi, sest meie leheküljel on aktiivseid kasutajaid Islandist kuni Austraaliani – on mul peaaegu alati tunne, nagu oleksin sattunud omamoodi ajamasinasse. Tunne, nagu poleks seda vahepealset aastatejada olnudki. Kui keegi nimetab mind Jantsaks, on see nagu hääl lapsepõlvest.

      Tänases kirjastamispraktikas – iseäranis anglosaksi maadelt pärinevates tõlketeostes – on saanud kombeks avaldada personaalset tänu kõikidele, kes raamatu ilmumisele kaasa on aidanud. Minul seda võimalust pole, sest nagu juba eespool mainitud, neid inimesi, kes raamatu valmimisele üht- või teistpidi, mõnikord iseendagi teadmata panuse on andnud, tuleb kokku enam kui veerandsada tuhat. Niisiis tuleb mul avaldada tänu pisut abstraktsemal moel.

      Ja ma teen seda nii, et et võtan kõikide kalale.ee liitunud meesterahvaste ja naiste ees mõttes oma soni maha ning soovin neile kõikidele: kivi kotti.

      VASTUSETA JÄÄV KÜSIMUS

      Mälestused varasest lapsepõlvest on nagu killud või fotod. Üks pilt siit ja teine sealt, aga tervikut pole. Pole ka pildirida, mälestuste seadmine mingisse ajalisse järgnevusse näib võimatuna. On ainult need kaootilised päikesepaistelised killud, aga kust nad pärinevad – eks mine ja võta kinni.

      Üheks mu elu esimeseks mälestuskilluks on kastemärjal rohul vonklevad elusad angerjad. Suured ja toredad, limased ja libedad mustseljad, kollaste kõhtudega elukad, keda ma arglikult puutuda püüdsin. Juba olin nimetissõrmega tonksamas, kui kala jällegi madujalt siuglema hakkas ning ma ehmunult käe ära tõmbasin.

      Mu isa oli ühe tuttava poole läinud – ta käis seal tihtipeale – ja ka minu kaasa võtnud. Vaat tolle isa tuttava õuel ma neid elukaid nägingi. Õue peremees oli just kalalt saabunud, istus majatrepil, tõmbas suitsu ja imetles oma jalge ees väänlevaid angerjaid.

      Muud ma nendest aegadest õieti ei mäleta, tõepoolest vaid üksikuid pildikesi siit-sealt, aga need üksikud pildid on detailsed. Nad on üksikasjadeni meeles. Näiteks too mälusse sööbinud pilt angerjast on sedavõrd ehe ja nii kindlalt mu mälus, et silmi kinni pannes näen ma täiesti selgelt isegi tikku angerjate kõrval rohus, kusjuures vägagi kummalist tikku, sest nagu ma hiljem kuulsin, olevat tol isa tuttaval olnud kombeks trepil istudes ja suitsu tõmmates vahel hambaid torkida ning sealjuures tikuots luuana haraliseks närida.

      Mispärast peab inimmälu sääraseid detaile mäletamisväärseks?

      Kes oskaks vastata?

      Hulk aastaid ei tulnud ma selle pealegi, et hakata mõtlema, kui vana ma võisin olla, kui neid angerjaid nägin? Kolmene või viiene? See teadmine ei näinud põrmugi tähtis olevat. Milleks mulle seda vaja?

      Aga mõned aastad tagasi, kõndides abikaasaga Helme kalmistul, silmasin ühtäkki sammalduma hakanud hauaplaati, millel oli tolle kunagise angerjaküti nimi. Olen sellest hauaplaadist möödunud lugematuid kordi, ilma et oleksin sealt miskit iseäralikku välja lugenud, kuid tol korral sain nagu puuga pähe. Nimelt oli mu pilk libisenud mehe surmadaatumile – 1965. Mina ise olen sündinud 1963. aastal. Niisiis pärineb minu angerjamälestus esimesest või teisest eluaastast. Ma ei ole küll päris veendunud, aga arvan, et see on minu elu esimene lapsepõlvemälestus. Vähemalt selline mälestus, mis mu mälus avaneb.

      Siinkohal võib lugejal tekkida küsimus, mida ma nimetan mälu avanemiseks? Nimelt tundub mulle, et absoluutselt kõik, mida me oma elus oleme näinud või läbi elanud, ladestub ajurakkudesse, kusjuures osa nendest mälestustest on just nagu uinunud olekus ning võivad kerkida meeltesse ja vaimusilma tänu mõnele väljastpoolt tulevale tõukele.

      Nii näiteks sirvisin ma mõned päevad tagasi oma maakodus üht ennemuistset väljaannet mesindusest. Muuhulgas oli seal juttu ka ühest mesinike igatalvisest toimingust. Nimelt vana ja kasutuskõlbmatuks muutunud kärjevaha ülessulatamisest. Ning ühtäkki tuli mu silme ette ammu unustatud pilt varasest lapsepõlvest, kus mu isa tegi sedasama tööd ja ma tema kõrval asjatades näpu sulavahasse pistsin ning seda sealt välja tõmmates tundsin, kuidas vaha hangudes mu näpuotsa ümber kõvaks hakkas tõmbuma. Jumala eest! Tundsin seda ka nüüd selgesti oma näpuotsal, kuigi ma polnud vähemalt nelikümmend aastat vaha sulatamisega kokku puutunud ega isegi sellele mõelnud. Olin selle täiesti unustanud, aga saades toda mesindusalast käsiraamatut lugedes tõuke, toimus meeltes mälupildi avanemine.

      Ma olen ajuti mõelnud, kuivõrd on esmane mälupilt angerjatest aidanud kaasa sellele, et minust on saanud kalamees?

Скачать книгу