Ühte seotud - Sylvia Day

Скачать книгу

nina tema kaela vastu. „Ma armastan sind.”

      „Ma tean.” Gideon kallutas pea tagasi, tehes mulle liibumiseks ruumi.

      „Ma ei ole seksisõltlane.”

      „Ma ei näe põhjust, miks see oleks probleem, kui sa seda oleksid. Jumal teab, et sinuga armatsemine on mu lemmiktegevus. Tegelikult, kui sa tahad, et ma sinu eest rohkem hoolitsen, siis olen valmis minema nii kaugele, et lisan seksi sinuga oma päevakavasse.”

      „Oh, issand!” Ma näksasin Gideoni hammastega ja ta hakkas vaikselt naerma.

      Gideon tõmbas mu juuksed ümber rusika kokku ja sikutas mu pea tahapoole. Tema pilk mu näol oli pehme ja tõsine. „Sa ei ole endast väljas meie uskumatu seksuaalelu pärast. See on midagi muud.”

      Ohates tunnistasin: „Ma ei tea, mis see on. Ma olen lihtsalt… endast ära.”

      KOHENDADES mind oma süles tõmbas Gideon mind lähemale, oma sooja embusse. Me sobisime nii ideaalselt kokku, minu kurvid tema voolitud lihastega. „Kas sulle meeldib see korter?”

      „Ma armastan seda.”

      „Väga hea.” Gideoni häälest kostis rahulolu. „On selge, et see on näide – viidud äärmusse.”

      Mu süda hüppas väheke. „Sellest, milline meie kodu võiks olla?”

      „Me alustame muidugi täiesti algusest. Kõik tuleb uus.”

      Mind liigutas Gideoni teadaanne. Siiski pidin ütlema: „See kõik oli väga riskantne. Siia kolimine, sisse ja välja käimine. Mind ajab närvi ainuüksi sellele mõtlemine.”

      „Paberite järgi elab siin keegi. Nii et loomulikult pidi ta mööbli sisse tassima, tulema ja minema. Ta siseneb garaaži kaudu nagu kõik teised autodega üürnikud. Kui mängin teda, olen riides veidi teistmoodi, kasutan treppe ja kontrollin turvade tööd, nii et ma tean, kuidas neile otsajooksmist vältida.”

      Plaanimine, mis selle kõigega oli kaasnenud, oli minu jaoks üle mõistuse, kuid seejuures sai Gideon praktiseerida, kuidas jäljetult Nathanile läheneda. „Kõik see vaev ja kulutused. Minu pärast. Ma ei oska… ma ei tea, mida öelda.”

      „Ütle, et sa kavatsed minuga kokku kolida.”

      Ma nautisin rõõmusööstu, mille tema sõnad mulle tõid. „Kas sul on mõtteis mingi ajastus selle uue alguse jaoks?”

      „Niipea, kui meil kõik korda saab.” Gideoni käsi pigistas õrnalt mu reit.

      Panin oma käe tema omale. Nii palju asju seisis vastu meie kooselule: piinavad traumad meie minevikust; mu isa, kellele ei meeldinud rikkad kutid ja kes arvas, et Gideon on petis; ja mina, sest mulle meeldis mu korter ja ma uskusin, et uues linnas sisse elamine tähendab nii palju kui võimalik omal käel tegutsemist.

      Kuid ma hüppasin enda jaoks suurima küsimuse külge. „Aga Cary?”

      „Katusekorteri külge on ehitatud külalistekorter.”

      Gideonist kiiresti eemale tõmbudes jäin talle otsa vahtima. „Sa teeksid seda Cary jaoks?”

      „Ei, teeksin seda sinu jaoks.”

      „Gideon, ma…” Jäin vait, sest mul polnud sõnu. Ma tundsin aukartust. Miski mu sees liigutas.

      „Nii et sa ei ole ärritunud korteri pärast,” ütles Gideon. „Sul on midagi muud meeles.”

      Otsustasin Bretti viimaseks jätta. „Mul on laupäeval tüdrukute õhtu.”

      Gideon vaikis. Võib-olla keegi, kes ei tundnud teda nii hästi kui mina, poleks kinni püüdnud seda peent, teravat valvsust, kuid mina tabasin selle. „Mida see tüdrukute õhtu täpselt sisaldab?”

      „Tantsimist. Joomist. Nagu ikka.”

      „Kas see on meestejaht?”

      „Ei.” Lakkusin oma kuivi huuli, olles hüpnotiseeritud muutusest Gideonis. Ta oli keeranud intiimselt vallatult intensiivselt keskendunuks. „Me oleme kõik koos. Vähemalt ma arvan nii. Ma ei ole kindel Megumi toakaaslase osas, kuid Megumil on kutt ja sa tead, et Shawnal on tema kokk.”

      Gideon oli järsku väga asjalik, kui ta ütles: „Ma teen mõned korraldused auto, juhi ja turvalisuse osas. Kui te piirdute minu klubide ringiga, jääb teie turvamees autosse. Kui tahate hargneda, tuleb ta koos sinuga sisse.”

      Pilgutasin üllatusest silmi ja ütlesin: „Okei.”

      Köögis hakkas ahju taimer piiksuma.

      Gideon tõusis istuvast asendist püsti, mina kätel, ühe võimsa graatsiline liigutusega. Ajasin silmad suureks. Veri hakkas soontes kohisema. Põimisin käsivarred talle kaela ümber ja lasksin tal end kööki kanda. „Mulle meeldib, et sa oled nii tugev.”

      „Sulle on lihtne muljet avaldada.” Ta asetas mind ühele baaripukile ja suudles mind kaua, enne kui ahju juurde läks.

      „Sa ise tegid süüa?” Ma ei tea, miks see mõte mind üllatas, aga nii see oli.

      „Ei. Arnoldo laskis valmis tehtud lasanje ja salati kohale tuua.”

      „Kõlab ahvatlevalt.” Teadsin staarkokk Arnoldo Ricci restoranis söömise põhjal, et sealne toit on tapvalt hea.

      Haarasin klaasi ja raiskasin imehead veini, kulistades selle julguse kogumiseks alla, mõeldes, et oli aeg Gideonile öelda seda, mida ta kuulda ei taha. Tegin otsustava sammu ja ütlesin: „Brett helistas mulle täna töö juurde.”

      Minuti või paar arvasin, et Gideon ei kuulnud mind. Ta libistas pajakinda kätte, avas ahjuukse ja tõmbas lasanje minu poole vaatamata välja. Alles siis, kui ta panni pliidi peale pani ja mulle otsa vaatas, teadsin kindlalt, et ükski sõna polnud talle kaduma läinud.

      Ta viskas kinda letile, haaras veinipudeli ja tuli otse minu juurde. Rahulikult võttis ta mu veiniklaasi ja valas selle uuesti täis, enne kui rääkima hakkas. „Eeldan, et ta tahab sind näha, kui järgmisel nädalal New Yorgis on.”

      Pidin end koguma, et jälle hingata ja vastata saaksin. „Sa teadsid, et ta tuleb tagasi!” kaeblesin ma.

      „Muidugi teadsin.”

      Kas see oli sellepärast, et Bretti bändil oli sõlmitud leping Vidal Recordsiga või sellepärast, et Gideon hoidis tal silma peal, ma ei teadnud. Mõlemad põhjused olid täiesti usutavad.

      „Kas te leppisite kohtumise kokku?” Gideoni hääl oli ühtlane ja vaikne. Ohtlikult.

      Ignoreerisin närvide võdinat kõhus ja vaatasin talle otsa. „Jah, et minna uue Six-Ninthsi muusikavideo esitlusele. Cary tuleb minuga kaasa.“

      Gideon noogutas, jättes mind ärevusse ja teadmatusse tema tunnete osas.

      Libistasin end pukilt maha ja astusin tema juurde. Ta pani mulle käed ümber ja toetas põse mu pealaele puhkama.

      „Ma ütlen talle ära,” pakkusin ma kiiresti. „Ma nagunii eriti ei taha sinna minna.”

      „See on okei.” Küljelt küljele kiikudes ja mind äiutades sosistas Gideon: „Ma murdsin su südame.”

      „Mitte sellepärast ei nõustunud ma minema!”

      Gideon tõstis käed ja tõmbas sõrmedega läbi mu juuste, kammides need otsmikult ja põskedelt kõrvale sellise õrnusega, mis tõi mulle pisarad silma. „Me ei saa lihtsalt niisama unustada viimaseid nädalaid, Eva. Ma lõikasin sulle sügava haava ja sa veritsed siiani.”

      Siis tabas ka mind, et ma ei olnud valmis korjama üles meie suhte tükikesi, nagu poleks midagi valesti läinud. Osa minust kandis vimma ja Gideon taipas seda.

      Rabelesin tema embusest välja. „Mida sa öelda tahad?”

      „Seda, et mul pole õigust sind jätta ja sulle haiget teha – ükskõik mis põhjusel – ja siis eeldada, et sa unustad, mida tundsid ja annad mulle üleöö andeks.”

      „Sa tapsid minu pärast inimese!”

      „Sa ei võlgne mulle midagi,”

Скачать книгу