Kodutute küla IV: Läänetuul, taeva luud - Erik Tohvri

Скачать книгу

Iga kord, kui Annele heldimushoog peale tuli, tekitasid need mehe juures aina rohkem silma paistvad vanadusmärgid temas erilise nostalgia, mingi kurvameelse teadmise, et elu liigub ainult ühes suunas ja lõppjaam pole enam kaugel. Seevastu kui Eevald midagi seesugust tegi või rääkis, mis naisele vastukarva oli, ununes see tunne jalamaid; siis tekkis Annes midagi Metsiku Lääne kauboile omast, kes otsekohe on valmis püstoli haarama ja kas või huupi paugutama. Praegu aga pidas naine õigeks teemat vahetada.

      „Ega sa ei ole unustanud – täna on Raudiku mõisapargis jaanituli?”

      „Mina sinna küll ei lähe,” arvas mees vastumeelselt.

      „So-oh? Mitte et sina ei lähe, vaid meie mõlemad läheme! Kahekesi, ja kindlasti! Näe, Balti ketti sa ei tulnud, sa ei saanudki teada, mis tunne seal oli. Jumalik vabaduse tunne!”

      „Mina ei taha, kui palju võõrad on…”

      „Tohoo kurat! Sõjas käinud mees, kordoni ülem olnud, ja nüüd kardab inimesi! Kui sa kalatsehhis tööl käisid, miks sa seal kedagi ei kartnud?”

      Eevald sügas närviliselt lõuga. Mees teadis, et lõpuks peab ta nagunii naisele alla andma, aga otsustas veel ühe katse teha.

      „Nüüd teistmoodi on… Nüüd eestlased ise tahavad olla, aga mina venelane, ei kõlba nende hulgas. Parem kodus olen.”

      „Sina oled minu mees, ole siis juut või hiinlane, selge? Katsugu keegi minule või sinule sellepärast viltu vaadata või midagi öelda! Siis saavad kuulda, et Asuvälja Anne pole suu peale kukkunud… Ja veel – me võtame lipu kaasa, jaanitulel on alati lipp lehvinud,” rääkis Anne sedavõrd kindla ja vasturääkimist välistava tooniga, et Eevald lõi tüdinult käega. Siiski tuli mehele veel üks argument meelde.

      „Sina ütled, et meie sinuga mees ja naine… Meil ei ole ju seda paberit, tunnistust… Mina Morozov olen, sina Paat. Sina ei tahtnud Morozova olla.”

      „Ja sina ei tahtnud siis Paadi nime võtta, mäletad? Aga nüüd oleksid juba ammu Eevald Paat olnud, õige eesti mees!” andis Anne vastu, kuigi jututeema teda enam eriti ei huvitanud. Siis, kui Eevaldi tütar oli ühtäkki Siberist kohale ilmunud, Tallinna elama asunud ja perekonna loonud, oli Anne salamisi isegi õnne tänanud, et neil Eevaldiga abielutunnistust ei ole. Talle viirastus halb unenägu, kus Asuvälja on mingi juriidilise kombinatsiooni abil võõraste ja võõrkeelsete kätte läinud ning tema on kuskile hädisesse vaestemajja saadetud.

      „Õhtul kindlasti vihma sadama hakkab…” Mees sirutas end akna poole ja uuris taevast, mis oli tõesti pilvedest hall.

      Püüdis selle juurde isegi murelikku nägu teha, et näe – läheks küll, aga ilmataat ei luba…

      „Tead, vanamees – sadagu taevast kas või vene kirveid, aga meie sinuga läheme kindlasti jaanitulele! Ja sellest me enam ei räägi!” ütles Anne otsustavalt, marssis magamistuppa ja võttis kummutisahtlist sinimustvalge lipu, mida ta oli pööningul peitnud. Laotas lipu voodile ja silitas, nagu tahaks sellest kolmevärvilisest riidetükist endale hingetuge leida.

      3

      Raudiku mõisapargis olid õhtuseks jaanipeoks vajalikud ettevalmistused tehtud. Kunagisel kooli palliplatsil ja selle ümbruses oli rohi madalaks niidetud, paarimeetristest puudest lõkkepüramiid üles laotud ja isegi lipuvarras püsti pandud. Kogu peo korraldamise oli enda peale võtnud Peeter Varik, kellest oli Raudikul saanud kõigile tuntud ja asjalikkuse poolest hinnatud inimene. Remonditöökotta, kus ta töötas, oli kõigil siitkandi masinameestel aeg-ajalt asja – nii nendel, kes oma igapäevaleiva traktori- või autoroolis teenisid, kui ka neil, kelle isiklik sõiduk streikima hakkas või muidu kõpitsemist vajas.

      Noor mees Siim Kornel oli töökojas Peetri igapäevane käealune ning oli tema paremaks käeks olnud ka jaanipeo ettevalmistamisel; kui ettevõtmine Sooranna poodi riputatud kuulutuse kaudu laiemalt teatavaks sai, pakkusid oma abi ka mitmed ümbruskonna inimesed. Metsavaht Martin Veerik lubas tuua kas või terve traktorikoorma metsakuivi lõkkepuid.

      „Ma lõigun need paarimeetristeks, parajad lõkkeks püsti panna… Mis see mul mootorsaega tõmmata, tühiasi! Kui keegi tuleks vaid appi koormasse tõstma, ma toon need traktoriga ära,” oli mees lubanud ja Siimu abiga olidki puud kohale jõudnud. Vana Põiklik oli omalt poolt lubanud ankrutäie õlut teha.

      „Mis jaanipäev see ilma õlleta,” oli ta Peetrile väitnud. „Palju sest ühest ankrutäiest saab, aga eks ta läheb ikka asja eest!”

      „Poe-Maie lubas oma autoga ka mõne kasti õlut ja lastele limonaadi tuua, hakkab seda müütama, eks sellest saab lisa,” arvas Peeter.

      „Õlut võib, aga ärgu jumala eest viina toogu! See võtab meestel mõistuse peast, on seda tarvis!” hoiatas endine osakonnajuhataja ja Peeter Varik jäi temaga nõusse. Ta ei osanud isegi Põikliku pakutud prii koduõlut oluliseks pidada, sest tema meeles mõlkus tõeliselt isamaaline küla ühispidu – niisugune, mis siiamaani, kogu tema viiekümneaastase eluaja jooksul oli mõeldamatu olnud. Ning see, et peo korraldamisele nii palju poolehoidjaid ja kaasaaitajaid tekkis, oli rõõmus üllatus – näis, nagu oleksid siiamaani omaette nokitsenud ja eraldi hoidnud külainimesed äkki ärganud, et lõpuks ometi jälle tõelise rahvana koos tegutsema hakata.

      Muidugi levis teade Raudikul kavandatud jaanipeost ka kaugemale. Valmar Lepassaar, kes endiselt sovhoosi direktori postil troonis, helistas Peetrile ja küsis:

      „Ma kuulsin, et hakkate seal jaanipäeva pidama?”

      „Jaa, niisugune plaan on meil tõesti…” möönis Peeter sinna juurde mõeldes, et äkki oleks pidanud selleks direktorilt luba küsima. Aga Lepassaar oli leplikult häälestatud, ütles vaid kuidagi ebamäärasel toonil, mida oleks võinud ka hoiatusena võtta:

      „Nojah, vaadake siis, et te seal liiga… liiale ei lähe!” Ülemus lõpetas kõne ootamatult järsult ja Peeter ei saanudki aru, mis tal mõttes oli – kas ta oli peo heaks kiitnud või oleks parema meelega ära keelanud.

      Jaanipidu ei saa liiga vara alustada. Suvise pööripäeva aegu on päike hilisõhtuni taevas ja selle taevatule kõrval jääb mis tahes jaanilõke mannetuks. Mis kell alustada, selles asjas peeti töökojas terve ajurünnak maha, osavõtjateks peale Peetri ja Siimu ka Valdur Harakas ja Põiklik, kes oma autol nüüd pea iga päev Raudikule vuristas ja kepi najal töökotta lonkas. Lõpuks jõuti üksmeelele, et pidu alustatakse kell üheksa. Päike ripub siis küll veel kõrgel mere kohal, aga eks tuli süüdatakse hiljem.

      „Vanasti korraldas koolijuhataja Aavik õpilaste ettekandeid, loeti luuletusi ja lauldi… Ükskord mängiti terve näidend maha, alles siis pandi tõrvatünn posti otsas põlema,” seletas Põiklik kui kohalike kommete tundja.

      „Tõrvatünn! Meie võiksime ka tõrvatünni posti otsa ajada!” läks Siim Kornel õhinasse, aga teised laitsid selle mõtte maha. Polnud ju kumbagi, ei puutünni ega tõrvaseid laaste, millega seda täita.

      „Lõke on parem, sinna saab alati puid juurde panna,” ütles Põiklik ja nii ka jäi, Roomet oli nende hulgas kõige vanem ja tema hääl kõige kaalukam.

      Raudikul kavandatud pidu polnud Parkse sovhoosi juhtkonda siiski ükskõikseks jätnud. Lepassaar kutsus partorg Paumetsa oma kabinetti.

      „Ma arvan, et sina peaksid ka sinna minema. Võiksid neile kõnekese pidada ja manitseda, et nad liiga ülemeelikuks ei läheks,” ütles direktor. Pikka aega koos töötanud mehed olid enam-vähem ühise keele leidnud ja ammugi taibanud, et kummastki neist pole tõelist kommunisti saanud; punane riigikord nõudis kõigilt omajagu näitlejavõimeid, aga kinniste uste taga sai asju päris otsesõnu arutada.

      „Kõne? Mida kuradit ma neile räägin, praegune aeg on nii segane, et… Otse ei tohi midagi öelda, pärast on kuri karjas nii üht- kui teistpidi! Ütled palju, pannakse kuskil kirja, ütled vähe, hakkab rahvas otse näkku irvitama… Vaino Väljas tundub küll arusaaja olevat, aga neid väiksemaid juppjumalaid, nende meelsust ei tea keegi. Ja räägitakse, et Moskvas on Gorbale palju vastaseid tekkinud, kõik hoiavad hammastega oma vanast ametipostist kinni,” seletas Paumets nõutult. Tema püüdis

Скачать книгу