LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ole. Auto jaoks on varjualune.”

      „Oleks võinud ikka garaaž olla …” nuriseti, aga kuidagi pealiskaudselt. Äkki ongi tegemist tõsise ostjaga? Esimesega?

      „See oleks boksi kalliks teinud. Vähemalt kolmsada tuhat otsa!” seletas Mart juba heatahtlikult.

      „Nojah … Aga mis see krempel praegu maksab?”

      „Boksi hind umbes kolm ja pool. Natuke ehk siia-sinna.”

      „Tähendab – enam-vähem … Peaaegu normaalne,” arvati. „Millal võiks vaatama tulla?”

      „Oleneb, mida te vaadata tahate. Majakarp saab jaanipäevaks püsti, projekti võite kohe näha.”

      „Mitu boksi reas on? Ja kui suured?”

      Jaa, sellel on vist tõsine huvi, seda meest ei või käest lasta!

      „Neli. Igaüks sada kakskümmend ruutu.”

      „Normaalne! Peaaegu võiks kandideerida, kuigi …”

      „Kuigi …” tahtis Mart aidata.

      „Eks ta üks põrsa kotis ostmine on! Ma pean veel mõtlema.”

      Lootusrikkana tundunud kõne lõppes äkki ja Mart oli pettunud. Näppis siiski telefoni ja tähendas helistaja numbri oma märkmikku.

      „Mine tea, võib-olla pean temaga ise kontakti võtma,” pomises ta omaette ja surus siis suu otsustavalt kokku. Iseendaga rääkimine pidi olema üks vananemise tunnustest, samamoodi kui juuste väljalangeminegi.

      4

      Buldooseri saha ees kerkis mullavall järjest kõrgemale. Suur erkkollane masin vappus, roomikute all paljastus kruusane kivirähk. Seda õhukese mullakihi all peituvat viljatut aluspinnast olid omaaegsed talumehed põldu kündes hoolega vältida püüdnud; kolhoositraktorid sellest muidugi ei hoolinud ja juba esimene sügavkünd oli siinsed põllud lapiti siiruviiruliseks muutnud. Nüüd aga tundsid ehitajad kindlat vundamendituge pakkuva aluspinna üle rõõmu, siin polnud vaja majaaluseid sügavalt täita ega ammugi mitte vaiu pinnasesse rammida, sest kruusa all oli kindel ja tugev paekiht.

      Buldooser jõudis kokkuaetud mullakuhilani, kus ekskavaator järjekordse kalluri saabumist ootas, ja peatus. Elmo Räni lülitas käigu välja, jättis mootori tühikäigupööretel müdisema ning hüppas maha. Võttis taskust sigaretipaki ja kõndis ekskavaatori juurde. Priiduga olid nad juba paar aastat koos töötanud ja nii nagu masinamehed ikka, kiiresti ühise keele leidnud.

      „Täna on ainult üks auto, jah?”

      „Paistab nii … Kallam ütles, et ka teine pidi tulema, aga pole näha,” venitas Priit vastuseks. „Aga mis see meie asi, töö seisab, palk jookseb!”

      „Just nagu nõukogude ajal!” Elmo muigas, pani käed tuulevarjuks kokku ja süütas sigareti.

      „Ega’s meie maailma muuda, meil on peaasi, et maksavad.”

      „Seda jah, muidugi.” Elmo tõmbas sigaretist sõõmu ja lasi suitsu pikkamisi välja.

      „Mis sa sitast vead, jäta maha!” noomis Priit.

      „Ega see pole nii lihtne, aastaid tõmmatud.”

      „Lori, pole seal keerulist midagi! Mina olin ka kakskümmend aastat tõmmanud, aga siis jätsin hoobilt maha. Mehel peab iseloomu olema ja ega kopsuvähki kärvata pole just kena, mis?”

      „Kesse siis kärvata tahaks …”

      „Just! Mõtle selle peale, mees!” Priit oli Elmost kümmekond aastat vanem ja tundis, et seisab õige asja eest. Patust pöördunud on kõige suuremad patuvastased.

      „Nojah …” Elmo vaatas uut jutuainet otsides ringi. „See Metsavälja on päris kena koht, siin võiks ise ka elada.”

      „Kes sind keelab … Kus sa praegu pesitsed, Lasnamäel vist?”

      „Noneh! Kiviküla elanik, ega seal midagi ilusat ei ole.” Nüüd arvas Elmo heaks sigaretikoni minema visata ja sülitas. Ise-olla-tahtmine poleks Priidu noomimise peale seda kohe teha lubanud, aga ilma selle ütlemiseta oleks ta sigareti rahumeeli lõpuni tõmmanud. Ent nüüd valdas meest tilluke rahuldus, nagu oleks ta tõesti teinud juba sammu sinnapoole, et suitsetamist maha jätta. „Eks see Lasnamäe on üks sitt koht küll, aga kus mul see raha, et hakata siia tahtma … Naine ja kaks marakratti ka!”

      „Mõtle, kui hea oleks lastel siin elada! Värske õhk ja linnulaul, pole pätte ega joodikuid,” õrritas teine, ise oma juttu tõena võtmata. Elukohavahetus on tõsine asi, rääkimata rahast, mis uue eluaseme eest tuleb välja anda. Keegi ei taha oma kodu viletsama vastu vahetada, ikka tahetakse paremat, see aga tähendab raha, suurt raha. „Ja mis seal ikka – võtad pangalaenu ja ehitad siia maja. Noor mees, sul on terve elu veel ees, aega maksta küll!”

      „Sa loed nagu luuletust – noor mees, elu ees, mõte sees …”

      „Just! Näe, Anton tulebki!”

      Piki tolmavat maanteed lähenes hiigelsuur kallur ja hakkas mööda buldooseri kooritud teealust lähemale tagurdama, kuni manööverdas end ekskavaatori kopa haardeulatusse. Priit haaras hoobadest, raske masin reageeris kuulekalt ja esimene kopatäis mulda langes veokasti. Elmo jäi aga toimuvat silmitsema, nagu näeks seda tööd esimest korda, sest tema mõte oli hoopis mujale lipanud. Kui Priidu juttu tõepoolest tõsiselt võtta … Mis see maksma võiks minna, kui siia päriselt oma maja ehitama hakkaks?

      Enamik suuri plaane saab alguse tillukesest, sageli juhuslikult leitud, aga kangekaelselt juurduvast mõtteivast. Niisugune ivake hakkab inimese peas idanema, ajab võrseid ja lehti nagu iga soodsasse pinnasesse kukkunud seeme. Inimene tunneb end korraga nagu aednik, kes tärganud idu kastma ja väetama peab, et seemneterakesest kõigiti elujõuline, ilus ja varju pakkuv puu saaks. Ta hakkab selle puu lootustandvaid vilju üha selgemalt ette kujutama, kasvab kujutlusega kokku ning see muutub tema tulevikupildi lahutamatuks osaks.

      Midagi niisugust juhtus ka Elmo Räniga. Kolmetoaline korter Lasnamäe paneelmaja seitsmendal korrusel, mida ta seni oli oma küll mitte laitmatuks, kuid siiski mugavaks koduks pidanud, kahvatus tema mõtetes üha enam. Kui ta buldooseri õhtul töö lõppedes seisuplatsile parkis ja kojusõiduks oma päevinäinud, kuid seni sõnakuuleliku auto rooli taha istus, oli mõte oma tulevasest majast juba juured alla saanud. See ei andnud rahu ja oli mehe olekut sedavõrd muutnud, et õhtulauas märkas seda ka Lembe.

      „Mis sul on, mingi mure või?”

      „Kust sa seda …” ajas mees tagasi. Uue eluaseme hankimise plaanis olid veel kõik otsad lahti, sellepärast ei tahtnud ta sellest esialgu naisele rääkida. Lembe oli pärast Lauri sündimist koduseks jäänud, muidugi vaid ajutiselt. Tal oli kahe poisipõngerja kantseldamisega niigi muret küllalt, mis teda ilmaaegu häirida ja veel muresid lisada, kõigepealt muidugi rahamuresid.

      „Masin läks rikki või?” ei jätnud naine järele. Mees oli tõesti teistsugune kui tavaliselt.

      „Nöögib jah natuke,” haaras Elmo talle ulatatud nööriotsast kinni. Ei, praegu ei räägi ta Lembele midagi, enne on vaja üht ja teist välja uurida. Ka seda, kui palju võiks sellesama korteri müügist raha saada.

      Naine rahunes ja võttis Lauri põlvele. Poiss oli hiljuti aastaseks saanud ja tema söötmine omajagu tähelepanu vajav tegevus. Kolmene Leemet oskas juba ise pudrulusikaga hakkama saada, aga temalgi tuli söögilauas silm peal hoida.

      Ent mõte oma majast hakkas Elmot üha enam kiusama, tuli temaga isegi voodisse, puges tema ja Lembe vahele, ning sel õhtul jättis mees käe naise järele sirutamata. Uuest kodust tekkinud kujutluspilt muutus aina värvikamaks ja ahvatlevamaks. Algul umbmääraselt joonistunud maja väliskontuur võttis üha selgemad piirid, seejärel hakkas ta nende uut elamist kujutlema juba seestpoolt: suure aknaga valgusküllane elutuba, viimase sõna järgi sisustatud kööginurk, vannituba, kus on ka klaasist dušikabiin … või saun? Aga miks mitte ka mõlemad? Poiste tuba magamistoa kõrval … Ja veel – garaaž, või vähemalt katusealune auto jaoks, see tingimata. Sest nagunii tuleb kunagi

Скачать книгу