LITMIR.BIZ

Скачать книгу

all hulpides vestlust ja ta palus söör Todel kirjeldada, mida võib näha kuuvalgusesse kastetud vee all. Kalad eelistavad parema meelega videvikutunde ning pimeduse saabudes tuli ka tuhandeid vee-elanikke nende paadi kõrvale loksuma ja sulistama. Kuna söör Tode oli võlutud kass-hobune-mees, ei huvitanud teda eriti tavapärased liigid ja ta üritas enamasti juhtida juttu teemale, mida paremini tundis. „Öeldakse,” teatas ta oma kõige kurjakuulutavamal häälel, „et mida sügavamale sukeldud, seda suuremaks nad muutuvad. Mõned on lausa nii hiiglaslikud, et nende uimed võivad liigutada aega ennast.”

      „Merekoletised?”

      „Justament,” vastas söör Tode. „Mõningaid kutsutakse merelõvideks või hiidkalmaarideks või milleks iganes… teised on liiga hirmsad ja iidsed, et neil oleks üldse nime. Olen juhtumisi mõnevõrra ekspert koletiste küsimuses, sest oma eelmises elus kohtasin nii mitmeidki. Peamiselt küll maismaadraakoneid – kes on märksa raevukamad.” Siinkohal laskus söör Tode oma parimasse versiooni sellest, kuidas ta rüütliks löödi ja see hõlmas tulise, kolmepäise soodraakoni kõhust välja raiumist. (Ütlen versioon seepärast, et rüütli elulugu näis võtvat üha suuremaid ja mastaapsemaid mõõtmeid iga korraga, kui ta seda jutustas, ja seda jutustati tihti.)

      Tegelikult oligi söör Tode oma loo mõnes mõttes karjääriks muutnud. Rüütliks löömisele järgnenud kuude jooksul reisis ta hobusel mööda maad ja nautis kõrtsides ning võõrastemajades teatavat kuulsust. Ta tavatses rääkida kohalikele kõike oma vapratest seiklustest ja muutis oma staatuse võimalusel alati tasuta peavarjuks ning toiduks. Selline oli tema õnnelik elu enne kahetsusväärset kohtumist nõiaga. „Oleks ma vaid võtnud oma rändrüütlipõlve vähe tõsisemalt,” tunnistas ta ühel õhtul Peterile pärast eriti hirmutavat versiooni oma eluloost. „Mul ei avanenud kordagi võimalust päästa hädast mõnda daami ja arvasin alati, et teised rüütlid panid seda mulle salaja pahaks.”

      „Äkki leidub mõni daam seal, kuhu meie suundume,” pakkus Peter. „Või, veelgi parem, mõni võlur, kes kaotaks needuse.”

      „Kardan, et see on väheusutav. Kui olin noorem, ei saanud ma kännu otsa ka komistada ilma kübekest maagiat leidmata. Aga need ajad on ammu möödas. Nõiad on kõik kadunud… koos kõige muuga, millest tasus jutustada.” Vana rüütel pilgutas taeva poole silmi ja oli tänulik, et Peter ei näinud pisaraid ta kassilikes silmades.

      Peter rääkis samuti oma õnnetustest. Poiss jutustas sellest, kuidas ta avastati lahes hulpimas, kuidas ta veetis esimese aasta emakassi juures ja millised olid ta viletsad aastad hr Seamuse „äripartnerina”.

      „Taevale tänu, et sa ei pea enam selle jubeda selli pärast muretsema,” nentis söör Tode. „Oh, armas poiss, oleks vaid mina seal olnud, et sind oma hõlma alla võtta. Oleksid võinud olla mu paaž või tallipoiss. Oleks meil alles lõbus olnud.”

      Peterit liigutas see märkus, ent ta teadis – see oli vaid meelitus. „Ei usu, et üks pime paaž oleks sulle kuigivõrra kasulik olnud.”

      „Rumalus.” Söör Tode hüppas oma postilt alla. „Sinus peitub ju vägeva sõdalase algeid.” Seda öeldes võttis rüütel oma hambust vanaksläinud pika saia ja vehkis sellega läbi õhu. „Valvel, noorsand! On aeg õppida võitluskunsti!”

      „Ma juba oskan juba kakelda,” sõnas Peter. „Võin siduda mehe pahkluud kolmekümne sammu kaugusel kinni ja vaigistada ta keele vaid niidi ja nõelaga.”

      „Alatud, seljatagused trikid – puha rämps. Sa pead õppima korralikku, õige kangelase võitluskunsti. Võta oma mõõk.” Ta pillas pika saia Peteri jalge ette ja haaras ise uue. Peter võttis maast saiapätsi ja suskis paar korda söör Tode pea kohal õhku.

      „Heldus, oled sina alles armetu,” ägas rüütel. „See on mõõk, mitte karjapiits. Mis sa arvad, et oleksin saanud lüüa maha terve draakonite pesakonna neid surnuks torkides või?! Sa pead raiuma! Raiu kogu jõust!”

      Nii alustas söör Tode Peteri koolitamist duellikunstis. See polnud just läbinisti edukas ettevõtmine. Olukorda ei kergendanud asjaolu, et nad olid surutud tibatillukesele laevatekile, mida tõukasid igast küljest rulluvad merelained. Nagu juba tead, polnud ei poiss ega rüütel kuigi osavad ujujad, mistõttu pidid nad erilise hoolega jälgima, et end vahvalt üle parda ei võitleks. Kõige hullemaks osutus aga see, et Peteril oli oma pimeduse tõttu kogu selle mõõgakunsti ähkimise ja puhkimise keskel raske samme seada. Enam kui kord komistas ta omaenda relva otsa ja lendas mürtsudes vastu masti.

      „Kui see sai oleks teritatud, lamaks sa juba kolmekümne tükina põrandal,” noomis söör Tode. „Küünarnukid üles! Põlved kõveraks! Ja ära unusta iial jälgida teise selli jalgu.”

      „Aga ma ei näe su jalgu,” kaebles Peter. „Ja ma ei kuule midagi, sest üritan liiga usinalt mitte lasta oma pead otsast raiuda – see on kasutu.” Ta viskas saia maha ja peitus enesehaletsusse. Emotsioonid võivad kõrgele tõusta, kui kaks tegelast elavad pika aja jooksul väga väikesel pinnal. Ja kuigi Peter oli uskumatult andekas, elas ta täpselt sama kärsitult kui iga teine poiss. Talle ei meeldinud mõte, et see kangelasevärk vajab selgeks saamiseks aega. Ent ajapikku ja paljude reisipäevade jooksul hakkasid rüütli õppetunnid pähe kuluma ning Peter avastas, et oskab saiaga torgata, tõrjuda ja peale söösta sama hästi kui mõni teine.

• • •

      Aja jooksul tuhmus uute alguste läige ja esmalt põnevana paistnud asjad muutusid hulluksajavalt igavaks. Peteri ja söör Tode elust sai pealtnäha lõputu toore kala ning halva ilma tsükkel. Hädaohtlikust seiklusest on hullem vaid igav seiklus ja selle duo kannatlikkus pandi enam kui kord proovile, kui nad põiklesid mööda tigedatest tuultest, murdsid läbi lumetormidest ning hulpisid üle seisva vee.

      Ent ehkki nende edenemine oli aeglane, liikusid nad siiski edasi. Tibatilluke roheline pudel ei lõpetanud eales oma laulu ja püsiv tuul juhtis neid üha kaugemale, üle tuntud maailma ääre ja tohututele, kaardistamata võimaluste meredele. Ümbruse muutus oli vaevumärgatav ja nad ei taibanud seda täielikult enne, kui ühel pimedal ööl külastas neid koerkala Frederick.

      Kaks rändurit magasid sügavalt tähistaeva all, kui vees sosistas kalane hääl.

      „Hei! Psst!” lausus see ja müksas paati.

      Peter kargas püsti ja krahmas oma pika saia. „Kes seal on?”

      „Andestust, et üles ajasin, peremees. Lootsin, et äkki saab hädas olevale kalale tibake aega kulutada?”

      „Mida?” Peter oleks võinud vanduda, et hääl ütles – kalale.

      „Siin all, vees. Frederick nimeks. Koerkala Frederick.”

      „Kalad ei räägi,” väitis Peter. Ta oli ikka veel liiga unine mõistmaks, et ei seilanud enam kaardistatud vees.

      „No mina ju räägin, mis?” kõhistas koerkala. „Mina ja enam-vähem kõik muu, mis siin kandis ujub… välja arvatud võib-olla plankton. See kraam on tumm kui taglas.”

      See pani Peteri mõtlema. Ta oli kohanud oma retke algusest saadik nii palju võimatuid asju, et kõnelevaid kalu ei saanud välistada, paistku see nii absurdsena kui tahes. „Kus me oleme?” küsis ta.

      „Maailma äärel, peremees. Enam sügavamaks minna ei saa.”

      „Maailma äärel,” pomises Peter, meenutades tindita tühjust professori kaardil. Ta nuhutas öist õhku ja tabas õrna kopituse, justkui lõhnaks kolletunud paberilehed. Kas kala rääkis õigust? Oli see paik kuidagi teistsugune.

      Frederick jätkas mõnevõrra kärsituna. „Kuule, vajan hästi korraks su abi, siis jätan su rahule.” Peter kuulas ja koerkala keeras loksates ühele küljele. Siis kuulis ta valju klõnksu vastu paadikülge. „Mul on põses konks ja mina seda välja ei saa,” ütles koerkala.

      Peter sirutas käe välja ja avastas pika metallvarda. „See on hirmus suur,” nentis ta.

      „Ja see on vaid ots. Vaata, ma ujusin ühe sogase sadama lähedal ja märkasin just vee kohal hõljuvat kopsakat lehma, eks ole. No

Скачать книгу