LITMIR.BIZ

      Kaitseks öökülma vastu

      Õuna- ja pirnipuuõied külmuvad juba kahe miinuskraadi juures, kirsi- ja ploomiõied taluvad lühiajaliselt kuni kolme külmakraadi. Kõige õrnemad on aga noored viljaalgmed, mis kahjustuvad juba ühe külmakraadi juures. Seega on kõige ohtlikumad mai viimaste päevade või juuni alguse öökülmad, mis langevad harilikult kokku viljapuude ja marjapõõsaste õitsemise ajaga ja võivad oluliselt saaki vähendada.

      Öökülma saabumine on tõenäoline, kui õhutemperatuur langeb järsult alla 4–5 soojakraadi, ilm on tuuletu ja taevas selge ning õhtul kastet maha ei tule.

      Mõjuvaim abinõu aiakultuuride kaitsmisel öökülma vastu on suitsukatte tekitamine. Aeglaselt põleva materjali põletamine tekitab aia kohal suitsust ja veeaurust pilvetaolise katte, mis takistab soojuse kiirgumist maapinnalt ja mulla pealmiste kihtide jahtumist. Suitsukatte all on temperatuur paari kraadi võrra ja enamgi kõrgem kui ümbritsevas suitsuta õhus. Suitsukate on tõhus siis, kui ilm on tuuletu ja öökülm nõrk.

      Lihtsam ja kättesaadavam viis suitsukatte tekitamiseks on varem ettevalmistatud suitsuhunnikute tekitamine. Selleks tuleb aeda aegsasti koguda materjale, mis põledes paksu suitsu tekitavad (puulehti, saepuru, turvast, niisket põhku, kartulipealseid, tooreid kuuseoksi).

      Suitsuhunniku tegemisel asetage maapinnale umbes 2m pikkune teivas, peenem ots pange kuhja süütamispoolse külje alla. Teiba teise otsa alla pange lühike puuklots. Hunniku põhja asetage kergesti süttivat kuiva materjali (õlgi, paberit, puulaaste), millele laduge suitsu tekitavat materjali. Et hunnik oleks niiske, asetage kõige peale rohumättaid, nii et mätaste vahele jääksid õhuvahed. Suitsuhunniku laiuseks võiks olla 1,5 m ja kõrguseks 0,8 m. Süütamispoolsele küljele jätke 20–30 cm laiune avaus. Teivas tõmmake hunniku alt välja, tekkinud õõne kaudu toimub hunniku all õhu tsirkulatsioon, mis soodustab materjali põlemist. Hunnikud paigutage üksteisest 10–15 meetri kaugusele.

      Tavaliselt on õhutemperatuur kõige madalam enne ja pärast päikesetõusu. Süüdake suitsuhunnikud enne seda, siis, kui õhutemperatuur on veel vähemalt +0,5 ˚C.

      Öökülmakahjustusi aitab ära hoida ja leevendada ka viljapuude piserdamine veega. Seda on kõige lihtsam teha hariliku aiapritsiga. Piserdada tuleks samuti veidi enne päikesetõusu, kui õhutemperatuur pole veel alla nulli langenud. Õhuke veekiht lehtedel kaitseb neid madala temperatuuri mõju eest.

      Maasikat, varajast kartulit ja köögivilju saab kaitsta kile, katteloori või paberiga kinnikatmisega.

      Talvised ohud aias

      Käre külm, temperatuuri järsk kõikumine, tugev tuul ja kevadine tugev päikesekiirgus kuivatavad taimi. Eriti tundlikud on igihaljad, lumest välja ulatuva võraga puud-põõsad. Külmakraadidega on küll taimede niiskuse aurumine väike, kuid toimub siiski. Talve teisel poolel puude vastupanuvõime nõrgeneb, sest kestvate tuulte ja päikesepaisteliste ilmadega kaotavad nad palju vett. Soojadel kevadpäevadel kiireneb aurumine veelgi, aga juured ei saa külmunud mullast lisa võtta. Nii kuivavadki puittaimed füsioloogilise põua tõttu enamasti kevadtalvel. Nähtavaks muutub see mais-juunis, kui roheline võra pruuniks tõmbub.

      Suurt kahju teeb ka talvisel ajal igihaljastelt lehtpõõsastelt (rododendron, mahoonia, pukspuu jt) okste lõikamine. Igasugused mehhaanilised vigastused ja lõikehaavad, mis on tehtud sügisel ja talvel, ei parane. Need suurendavad asjatult veekadu, seetõttu tuleks enne lõikamist mõelda, kas seda on ilmtingimata vaja.

      Igihaljaste lehtpõõsaste ja väikeste okaspuude kuivamise vältimiseks peab need hiljemalt jaanuaris katma kotiriidest sirmi või hõreda laudkastiga. Hästi sobib varjuks ka vana katteloor või spetsiaalne talveloor. Kui roomavad ja madalakasvulised taimed on sel ajal lumega kaetud, tuleb neile laotada kate siis, kui nad hakkavad hangest välja sulama. Kogemus kinnitab, et enne jõule pole võrasid vaja katta. Aasta lõpul on päev lühike ja päikest vähe ning taimel on veel küllaldane veevarustus, et tuule toimele vastu panna.

      Juuri kaitsevad tavaliselt külmumise eest muld, multš ja lumi. Juurte külmakahjustus sõltub enamasti lumikatte paksusest ja selle kujunemise ajast. Väga suure pakasega külmub paljas pinnas suhteliselt sügavalt, millega kaasneb juurte osaline külmumine. Hiljem sadanud paks lumi enam ei päästa, sest rikutud juurekavaga taimed hakkavad kiratsema ja hävivad pikkamööda.

      Murus kasvavate talveõrnade puude ja põõsaste juuri saab hoida külmumast paksu multšikihiga või koheva lume kuhjamisega tüve ümber (vältida tuleb seejuures lume sattumist võraokstele ja nende vahele). Samuti ei peaks sadanud lund juurte kohalt ära pühkima.

      Kui taimed on aga maapinnast eraldatud ja kõrgemale tõstetud (kasvavad kuivmüüril või konteineris), on nad seatud olukorda, kus juuri kahjustavad väiksemadki külmakraadid. Konteineris põhjustavad juurte külmumist peamiselt sinna kogunenud ja jäätunud vesi ning liiga väike mulla maht, mille läbikülmumist on raske ära hoida. Kui ilm on väga muutlik ja talve jooksul on palju suuri temperatuuri kõikumisi, lisandub külmumis- ja lämbumisohule juurte rebenemine ning lõpuks võib taim konteineris üleni kuivada.

      Õige aeg püsilillede ümberistutamiseks

      On teada, et kevadel õitsevaid püsililli istutatakse ümber sügisel ja sügisel õitsevaid kevadel. Õitsemise ajal on iga taim imeilus ning teda ei maksa häirida.

      Sügisel vajavad ümberistutamist suvega suureks ja lopsakaks kasvanud taimed ning liiga tihedaks muutunud puhmikud, mistõttu taim ei jõua õitseda või õitseb vähe. Samuti võib ümber istutada need taimed, mis kevadel said ebasobivasse kohta (liiga varju või päikesepaistesse) istutatud, ja need, mis on jäänud suuremate või kiirekasvuliste varju.

      Istutussügavus

Скачать книгу