ТОП просматриваемых книг сайта:
Kogutud teosed I. Eduard Vilde
Читать онлайн.Название Kogutud teosed I
Год выпуска 2012
isbn 9789949931590
Автор произведения Eduard Vilde
Жанр Зарубежная классика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Ma suren hirmu pärast,” kuulis Kand, kes seltskonda ukseprao vahelt silmas pidas, Luiset kaebavat. ,,Oh, kus on nüüd mu kallis Jakob, kelle vastu meie nii raskesti oleme eksinud!”
„Ma näen, meie olime ettevaatamatud,” kostis ämm. „Aga ainult sellepärast on jumal meie vastu, et me kallil õhtul teele läksime.”
Ahah, sina ei ole siis veel mitte päris küps, mõtles Kand. Ootame veel, ehk sünnib midagi, mis ka sinu saba sorgu vajutab!
Naisterahvad ei tahtnud hirmu pärast kumbki süüa, aga et mehi, keda nad kartsid, mitte vihastada, võtsid siiski mõne suutäie ja rüüpasid halba viinagi, mida purjutajad neile pakkusid. Söögi riismed saadeti lõpuks suitsutuppa vaesele postipoisile ja pudeli põhjas viinagi.
Pärast sööki hakkasid joobnud lihunikud tantsu peale ajama. Kambri seinalt leiti peremehe vana viiul, mida üks käägutama hakkas, kuna teine tänitades proua Kanna tantsule painas. Kui see kutse tagasi lükkas, asus lihunik emand Kase ümbert küsimata kinni ja keerutas kisendajat mitu sõõri üle toa, nii et emandake ähkides ja puhkides ja kätega kraapides ennast püüdis päästa. Kui lihunik ta jälle istuma pani, astus ta oma suure jalaga kogemata mamma kalli pühapäevakleidi saba peale, nii et see poolest saadik lõhki kärises. Mamma minestas viha pärast peaaegu ära, ehk küll lihunik süüd kaunis viisakalt andeks palus. Luise aga nuttis tasakesi omaette ja ohkas:
,,Oh, Jakob, Jakob, kui tarvis oleks meile sinu abi! Kes päästab meid siit röövlipesast!”
Ka mamma silma olid juba pisarad tunginud. „Hirmus öö!” nuuksus ta. „Oh, oleksime parem koju jäänud!”
Soo, soo, mõtles Kand käsi hõõrudes. Nüüd on teil pill pinu taga, toru toa taga! Seda ma just tahtsin!
Lihunikud väsisid viimaks joomisest ja tantsimisest, laulmisest ja mängimisest ära ning pugesid tüdruku juhatusel suitsutuppa ahju peale magama, kuhu neile õled ja vanad riided olid alla pandud.
Nutvatele naisterahvastele, kellest tüdrukul hale meel näis olevat, andis ta aga oma sängi puhkamiseks, vabandades, et pererahvas teise kambri võtme kaasa viinud, nii et härrased sinna pehmesse abielusängi magama ei võivat minna. Ise heitis tüdruk kambri põrandale ahju kõrvale magama, kuna ta vaesele postipoisile vana kasuka suitsutuppa pingi peale laotas.
Mamma ja tütar, kes lõpmata väsinud olid, heitsid küll sängi, kuigi riietes, võtsid aga nõuks ei silmagi kinni panna, sest mine tea, mis hädaohud kõik veel on tulekul. Varsti valitses majas vaikus, ainult Luise tasast nuuksumist ja lihunikkude norisemist oli kuulda.
Kand pidas nõu, mis nüüd teha – kas ennast tunda anda, milleks aeg ehk käes, sest mõlemad naisterahvad olid juba küllalt karistust saanud ja oma süüd kahetsenud. Seal tuli korraga midagi vahele. Kambri väljaspoolsest uksest, mis riivist vist unustamisi lahti jäänud, astus keegi tasahiljukesi sisse.
,,Liisa!” hüüdis see keegi pimedas toas.
Liisa aga magas juba ahju ääres ega kuulnud armukest, kes teda külakombe järgi oli öösel vaatama tulnud, sest ta teadis pererahva kodust ära olevat.
„Kes seal on?” küsis emand, aga jahmatuse segadusel saksa keeli.
„Tohoo pagan,” imestas Reinumäe Mihkel, „minu Liisa on hakanud korraga jõuluööl saksa keelt rääkima!”
Ta lähenes ruttu sängile.
„Liisa, mina’p see olen, sinu Mihklikene! sosistas ta ja kaapas käega sängi, kus talle aga vana emanda tanupitsid pihku jäid.
Nüüd tõusis põrgukära. Emand karjus kui ratta peal, Mihkel märkas eksitust ja kadus uksest kui tuul.
„Röövlid, mõrtsukad, – appi! appi!” karjusid vana ja noor emand võidu, ja imelikul viisil – vist tegi nad hirm nii jaburaks hüüdsid mõlemad selle järele, keda ei olnud: „Jakob, Jakob, tule appi!”
Toas võeti äkki tuli üles ja keegi astus põleva küünlaga üle kõrge läve kambrisse. Mõlemad emandad seisid keset põrandat.
„Teie hüüdsite mind, siin ma olen,” ütles tulija rahulikult naeratades.
Nagu tonti nähes taganesid naisterahvad nurga poole. Mõlema käed seisid tõrjuvalt püsti.
„Ärge kartke midagi! Mind ei hüüta mitte asjata appi, – ennäe, maja röövlitest kohe lage. Või ei tunne te mind enam?” ütles Kand naerdes. „Ma olen ju seesama Jakob, kelle vastu ta armas ämm nii hea on ja keda ta kallis naine nii hellasti armastab, kelle vastu aga see nurjatu Jakob tänulik ei oska olla. Andke talle andeks – ta lubab end parandada.”
„Jakob, sina siin! Kust sa siia said?”
„Noh, kas te oma postipoissi enam ei tunne, kes teid nii toredasti sõidutas?”
,,Sina – jumal aita – sina meie postipoiss? – Oh, nüüd hakkan aimama!” hüüdis Luise poolnuttes, poolnaerdes. Siis jooksis Jakobi rinnale, andis ta kätele pisarsilmil suud ja kogeles värisedes:
„Iialgi, iialgi ei taha ma sind enam pahandada, ei iialgi sind maha jätta! Jakob, anna mulle andeks!”
„Soo, nõnda armastan sind jälle, naine,” kostis Jakob tõsiselt ja suudles teda. „Pea sõna, ja meie õnn ei kustu enam kunagi.”
Nüüd pöördusid mõlema pilgud kolmanda kaaslase poole. See seisis nagu hunnik purustatud uhkust nurgas rinna peale risti pandud käte, hammaste vahele litsutud huule ja punetava näoga.
„Väimees,” algas ta veidike kugistades, „väimees, ma ma annan sulle ka andeks …”
„Väga armulik,” kummardas Kand.
„See olgu aga viimane kord, et sa meiega niisuguseid tükke teed, nagu täna öösel.”
„Hea küll, aga mis ma sinult selle eest vastu saan?”
„Ma tahan maja rahu eest paremini hoolt kanda kui seni.”
,,Kas suud pidades? Ainult see tõotus suudaks mind rahustada ja rahuldada.”
„Minugipärast, aga sel tingimusel, et ka sina oma suud talitsed ja mulle alati vastu ei vaidle.”
„Ära nähes, et sulle vastuvaidlemisest ometi midagi välja ei tule, võtan sinu tingimuse vastu. Siin mu käsi. Rahu valitsegu meie vahel!”
„Igavesti, – aamen!” naeris noorik ja pani nende käed kokku.
Kand lipsas seepeale rehe alla ja tuli sealt pea suurema kaaskorviga tagasi.
„Kui soovite, siis hakkame nüüd alles jõuluööd pühitsema, sest magamisest ei tule enam ometi midagi välja,” ütles ta lõbutujul. „Nagu näete, olin hoolikas mees ja varustasin oma kallimaid reisi vastu niihästi söögi kui joogiga. – Liisa, ole hea laps ja pane vett tulele, ma tahan surimuri teha.”
Ta ladus korvist pudeli konjakit, teise veini, siis külma kanapraadi ja veel mõnda muudki suupärast lauale. Vältas aga kaua, enne kui tüdruk, keda Mihkli sissetikkumisel tekkinud kära unest oli virgutanud, niikaugele toibus, et ta märkas käsku täitma minna. Tema hämmastust suurendas iseäranis nähtus, et õhtusest postipoisist äkki peen linnaisand oli saanud, kes vana ja noore prouaga sina-jalal seisis.
Lihunikud aga norskasid ega teadnud oma viinaunes millestki. Pärast lõbusat söömingut, mis tärkava koiduni kestis, enne veel, kui lihunikud silmad lahti ajasid, sõideti taluõuest kellukeste helinal minema, kuid mitte Linguveresse ei viinud tee, vaid linna tagasi, kus ju Kanna palgalised jõulukingitusi ootasid. Teel naerdi palju postipoissi, kes oma osa meisterlikult jälle edasi mängis ja oma tüsedad naljad reisivate daamide jutu vahele pillas.
LAADALELLED
Pole