LITMIR.BIZ

Скачать книгу

püüdes niimoodi vähendada kehasse kogunenud pinget. Mõnes mõttes tundus isekas leinavate inimestega kohtumisest nii piinatud olla. Isekas tundus vähimatki ebameeldivust tunda, sest neil oli ju tohutult palju kergem kui sellel, kes parasjagu oma lähedast leinas. Ent ebameeldivus tulenes hirmust valesid sõnu kasutada, eksida ja teha asi hullemaks, ehkki loogika ütles, et mitte miski, mida nad võiksid öelda või teha, ei saaks suurendada valu, mis oli võitmatu, vallutamatu.

      Nad kuulsid lähenevaid samme ja uks avanes. Seespool ei seisnud mitte Kerstin, nagu nad olid oodanud, vaid Sofie.

      „Tere,” ütles ta nõrgal häälel ja nad nägid selgesti mitme päeva pisarate jälgi. Tüdruk ei liigutanud ja Patrik köhatas.

      „Tere, Sofie.” Ta jäi vait, kuid jätkas siis: „Sa ilmselt mäletad meid. Patrik Hedström ja Martin Molin.” Ta vaatas Martini poole, siis aga pööras pilgu jälle Sofiele. „Kas … kas Kerstin on kodus? Me sooviksime temaga natuke rääkida.”

      Sofie astus kõrvale. Kui Patrik ja Martin esikus olid, läks ta korteri sisemusse ja hüüdis: „Kerstin, politsei on siin. Nad tahavad sinuga rääkida.”

      Ühest toast tuligi Kerstin, kes oli samuti äranutetud näoga. Ta peatus neist mõni samm eemal. Seisis seal vaikselt ning kumbki meestest ei teadnud, kuidas peaks sellele lähenema, mida neil oli tarvis öelda ja küsida. Viimaks ütles naine: „Kas sooviksite sisse tulla?”

      Nad noogutasid, võtsid kingad jalast ja läksid tema järel kööki. Sofie näis tahtvat sedasama teha, aga võib-olla tundis Kerstin instinktiivselt, et see, mida arutama hakatakse, ei ole tüdruku kõrvadele, sest ta raputas peaaegu märkamatult pead. Sekundiks tundus, et Sofie tahab pearaputust ja selles sisalduvat eemalejätmist eirata, kuid siis kehitas ta õlgu, läks oma tuppa ja pani ukse kinni. Küll ta varsti teada saab, mida öeldi, aga praegu tahtsid Patrik ja Martin rääkida Kerstiniga segamatult.

      Niipea kui nad olid istet võtnud, asus Patrik asja kallale.

      „Me oleme leidnud palju … ebaselgeid asju seoses Mariti õnnetusega.”

      „Ebaselgeid asju?” ütles Kerstin ja ta pilk liikus küsivalt ühelt mehelt teisele.

      „Jah …” lisas Martin. „On teatavad … vigastused, mida ehk ei saagi õnnetuse arvele kirjutada.”

      „Ehk?” ütles Kerstin. „Kas te ei tea täpselt?”

      „Ei, me pole veel kindlad,” tunnistas Patrik. „Kui saabub kohtuarsti lõplik raport, saame rohkem teada. Aga on piisavalt palju küsimärke, mistõttu meil tekkis soov teiega veel vestelda. Teie käest kuulda, kas oleks põhjust arvata, et keegi võis Maritile halba soovida.” Patrik nägi, et Kerstin võpatas. Ta tajus, et naise peast käis läbi mõte, mille ta kohe kiiresti kõrvale heitis. Kuid just too mõte oli Patrikul vaja kätte saada, tagasi tuua.

      „Kui te teate kedagi, kellest võiks arvata, et ta soovis Maritile halba, siis peate sellest meile rääkima. Kui mitte muu pärast, siis selleks, et saaksime asjaomase isiku kahtlusaluste ringist välistada.” Patrik ja Martin silmitsesid naist pingsalt. Ta näis millegagi võitlevat ja nad istusid vaikselt, andes talle aega end sõnades väljendada.

      „Me oleme saanud hulga kirju.” Sõnad tulid aeglaselt ja vastutahtsi.

      „Kirju?” ütles Martin, sellest rohkem kuulda tahtes.

      „Jah …” Kerstin keerutas vasaku käe neljandas sõrmes olevat kuldsõrmust. „Me oleme nelja aasta jooksul kirju saanud.”

      „Mis nende kirjade sisuks oli?”

      „Ähvardused, roppused, asjad minu ja Mariti suhte kohta.”

      „Keegi kirjutas teie …” Patrik kõhkles, oskamata end õigesti väljendada, „teie suhte iseloomu tõttu?”

      „Jah,” ütles Kerstin vastumeelselt. „Keegi, kes sai aru või kahtlustas, et me olime rohkem kui sõbrannad, ja kes …” Nüüd oli tema kord sõnu otsida, „kellele see ei meeldinud,” otsustas ta öelda.

      „Milles need ähvardused seisnesid? Kas need olid tõsised ähvardused?” Martin märkis nüüd kõik üles, mida öeldi. See polnud sugugi vastuolus faktidega, mis viitasid, et Mariti surm oli midagi muud kui õnnetus.

      „Väga tõsised. Et meiesugused on jälgid, et see on loomuvastane. Et meiesugused peaksid surema.”

      „Kui tihti need kirjad tulid?”

      Kerstin mõtles järele. Ta jätkas närviliselt sõrmuse keerutamist, ring ringi järel. „Me saime neid ehk kolm-neli tükki aastas. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Tundub, et seal polnud õiget mustrit. Pigem nii, nagu oleks keegi neid saatnud, kui tuju tuli, kui te mõistate, mida ma öelda tahan.”

      „Miks te kunagi politseisse ei teatanud?” Martin tõstis silmad märkmikult.

      Kerstin naeratas mõrult. „Marit ei tahtnud. Ta kartis, et see teeks asja hullemaks. Et sellest tehakse suur number ja meie … suhe saaks avalikuks.”

      „Ja tema seda ei tahtnud?” küsis Patrik, kuid siis meenus talle, et see just oligi see, miks nad Kerstini jutu järgi olid tülitsenud, enne kui Marit tol õhtul minema läks. Õhtul, mil ta enam tagasi ei tulnud.

      „Ei, seda ta ei tahtnud,” ütles Kerstin kõlatult. „Aga kirjad on meil alles. Igaks juhuks.” Ta tõusis.

      Patrik ja Martin vaatasid hämmastunult teineteisele otsa. Seda polnud nad küsidagi kavatsenud. Seda oli rohkem, kui nad olid julgenud loota. Nüüd võivad nad leida füüsilisi tõendeid, mis võivad juhtida neid kirjade kirjutajani.

      Kerstin tuli tagasi kilekotiga, kus oli paks patakas kirju. Ta valas need Patriku ja Martini ette lauale. Kartes veelgi rohkem tõendeid rikkuda, kui juba oli juhtunud postis ning Kerstini ja Mariti tegevuse läbi, soris Patrik kirju ettevaatlikult ainult pastaka abil. Kirjad olid endiselt ümbrikus ja ta tundis, kuidas süda hakkas pisut kiiremini põksuma, kui ta mõtles, et võib-olla leidub süljega niisutatud kirjamarkidel suurepäraseid DNA-tõendeid.

      „Kas me võime need kaasa võtta?” küsis Martin ja vaatas samuti ootusrikkalt kirjahunnikut.

      „Jah, võtke aga kaasa,” ütles Kerstin väsinult. „Võtke ja pärast põletage kogu pahn ära.”

      „Ega te pole peale nende kirjade muid ähvardusi saanud?”

      Kerstin oli jälle istet võtnud ja mõtles nüüd pingsalt järele. „Ma nüüd ei teagi,” ütles ta kõhklevalt. „Mõnikord helistas keegi, aga kui me toru võtsime, ei öelnud helistaja midagi, lihtsalt istus vaikselt, kuni me toru ära panime. Ükskord me püüdsime tegelikult numbrit välja selgitada, aga siis selgus, et ilmselt oli tegemist kõnekaardiga. Nii et polnud võimalik teada saada, kes see oli.”

      „Ja millal te viimati niisuguse kõne saite?” Martin ootas pingsalt, pastakas ploki kohal.

      Kerstin mõtles järele. „Jah, millal see võis olla? Kaks nädalat tagasi võib-olla?” Sõrmus keerles jälle närviliselt neljandas sõrmes.

      „Aga ei midagi muud peale selle? Kedagi teist, kes võis Maritile halba soovida? Muide, milline oli vahekord tema eksabikaasaga?”

      Kerstin võttis endale vastamiseks piisavalt aega. Olles kõigepealt heitnud pilgu esikusse, et olla kindel, et Sofie toa uks on ikka veel kinni, lausus ta viimaks: „Algul oli raske; jah, tegelikult üsna kaua. Aga viimasel aastal on olnud pisut rahulikum.”

      „Mis moodi raske?” Patrik küsis ja Martin kirjutas.

      „Ta ei tahtnud sellega leppida, et Marit ta maha jättis. Nad olid väga noorest east peale koos olnud ja Mariti sõnul polnud see suhe juba palju aastaid hea, kui üldse kunagi oli olnud. Ausalt öeldes oli ta pisut üllatunud, et Ola reageeris nii tugevasti, kui ta ütles, et soovib ära kolida. Aga Olal …” Ta kõhkles, „Olal on teatav kontrollivajadus. Kõik peab olema puhas ja korras, ning see, et Marit ta maha jättis, rikkus seda korda. Küllap just see ärritaski teda kõige rohkem, mitte see, et ta Mariti kaotas.”

      „Kas asi kunagi füüsiliseks ka läks?”

      „Ei,”

Скачать книгу