LITMIR.BIZ

      2001. aasta lõpuks oli Venezuelas toimunud sündmustel kolm taganttõukavat jõudu. Üks oli mõistagi Chávez. Kui Rahvuskogult erivolitused käes, avaldas ta 49 dekreeti, mis puudutasid põllumajandust, tööstust ja riigiasutusi. Vähesed neist olid tõeliselt radikaalsed, aga dekreetide salajane koostamine ilma kellegagi aru pidamata ajas raevu talupidajaid, suurärimehi ning ametiühinguid. Luis Miquilena, presidendi poliitiline mentor ja niiditõmbaja, läks meeleheitest erru. „Need võltsid revolutsioonilised fraasid… Oleksin võinud talle ütelda: „Aga te pole majandusvallas õieti kellegi tagumikul ühtegi karva puudutanud! Te olete loonud kõige neoliberaalsema majanduse, mis Venezuelas on kunagi olnud. Sellegipoolest te petate inimesi revolutsioonist jahumisega. Niiviisi te veate alt siinseid hulle revolutsionääre ja pealekauba hirmutate inimesi ja ärimehi, kes võiksid teil aidata riiki üles ehitada.”” Seda rääkis Miquilena aastaid hiljem Cristina Marcanole ja Alberto Barrera Tyszkale, Chávezi elulookirjutajatele. 2001. aasta lõpus oli vana rebane veel minister, ent valmis lahkuma. Ta oli oma protežeesse usu minetanud. Ja võib-olla aimas, mis tulekul.

      Teine faktor oli erameedia, iseäranis televisioonivõrgud Globovisión, RCTV, Venevisión ja Televen. Nad kallasid Chávezi üle järeleandmatu kriitikaga, arvustades, laites, liialdades ja moonutades kõike, mida ta ütles ja tegi. Uudistelugejad, reporterid ja intervjueeritavad üheskoos esitasid lakkamatult sedasama räiget hurjutust, mis kujutas presidenti kontrollimatu ohuna ühiskonnale. See sütitas protestiliikumise, kuhu põhiliselt astusid vabakutselised. Osa neist võttis tema solvangu escualido omaks kui aunime. Nad organiseerisid streike ja pilkasid pesapallimängude ajal comandante’t, kes loobus staadionidele tulemast ja vaatas oma lemmiku Magallanese mängu telerist. Nad katkestasid presidendi vabaõhusaateid üha valjemate cacerolazo’dega, tulles rõdudele ja tänavanurkadele, et taguda kokku potte ja kulpe. „Salvestame selle lärmi ja paneme CD-le,” naljatas Chávez oma abidega, ent tegelikult vihkas ta cacerolazo’sid kogu südamest.

      Ja veel kolmaski jõud. Los amos del valle. Oru peremehed. Ärihaid, töösturid, kindralid ja piiskopid, kelle meelest läks palees möllav ahv juba liiga kaugele. Sõjaväe ja tsiviilisikute vahel tegutses ühenduslülina Caracase kardinal monsinjoor Ignacio Velasco. Vandenõulased kohtusid üksteise villades ning arutasid asju hiliste õhtutundideni, uurisid kalendrit, tegid plaane, lõid viskiklaase kokku. Nad ei tulnud veel päevavalguse kätte, ent kuulujutud juba levisid. Õhk oli ootusest tiine.

      Ameeriklased jälgisid kõike pealt. Bill Clinton oli läinud ning tema järeltulija ei mõtelnudki Chávezi taas Valgesse Majja kutsuda. George Bush nägi Venezuela presidenti läbi külma sõja tegelaste, Elliot Abramsi, John Negroponte ja Otto Reichi silmade, kes olid 1980. aastatel Kesk-Ameerikas viinud läbi Reagani administratsiooni mässutõrje ekspeditsioone. Teisisõnu olid nad aidanud kaasa parempoolsete diktaatorite sõjakuritegudele. Kahekümne aasta pärast oli külm sõda läbi, ent mehed tõid Valgesse Majja tagasi täpselt samasugused kahtlused kõige suhtes, mis Ladina-Ameerikas paistis vasakpoolsuse moodi. Nendele USA võimukandjatele oli Fidel Castro koletis inimnahas. Nüüd paistis, nagu oleks Castrole siginenud pärija. Pärija, kellel on naftat. Ameeriklased luurasid 2001. aastal Caracase järele, muretsedes, kas sealsed mürgised aurud ei võiks levida üle kogu regiooni. Seejärel langesid New Yorgi kaksiktornid ja mureks oli veelgi rohkem alust. Vahetult pärast al-Qaida toimepandud veretööd väljendasid peaaegu kõik – Chávez kaasa arvatud – oma solidaarsust USA-ga. See ühtsus jäi siiski põgusaks. Vaid kuu hiljem mõistis Chávez hukka USA pommitamised Afganistanis kui „süütute inimeste mahanottimise”, ajades Washingtoni maruvihaseks.

      Ekraan värises, nagu oleks kaameramees närviline või lihtsalt elevil. Kaamera keskendus kellegi jalapaarile, siis libises madalalt ja laialt üle Baralti avenüü. Palee poole marssis miljon jalga, ehk rohkemgi. Tõenäoliselt oli tegemist kõige suurema marsiga Venezuela ajaloos. Marssijad läbisid linna idast läände, trampides jalgu ja lauldes „ta veel kukub, ta veel kukub”. Nüüd oldi Mirafloresest vaid mõne kvartali kaugusel. Järsku, nagu käskluse peale, peatusid nad kõhklevalt. Miski tõkestas rahvamassi. Ekraani nurka imbus halli auru, mis muutis kogu pildi ähmaseks. Pisargaas. Asfalti tabas kivi, siis veel üks ja veel üks, lausa kivirahe. Ekraan värises taas, nagu oleks kaameramees jooksma pistnud. Käes oli 11. aprill 2002 ja troon vankus.

      Miraflorese lähedalt saabuvaid kaadreid, mis hoidsid riiki oma kütkes – paistis, nagu need, kes ise ei marsi, vaatavad vähemalt marssi pealt –, tõrjusid kõrvale valitsuse logo ja trompetite puhumine. „See on eriteade informatsiooni- ja kommunikatsiooniministeeriumilt.” Telepilti ilmus pühaliku näoilmega president. Ta kandis ülikonda ning istus laua taha, mille kohal seinal olid Venezuela lipp ja Simón Bolívari portree. „Tere päevast, minu kallid Venezuela kaasmaalased. Nagu ikka, kanname oma vastutuskoormat.” President oli Salón Ayacuchos, kenas suurelehisest mahagonipuust tahveldisega ruumis, kus peeti tseremooniaid televisioonis ülekandmiseks. Ruum asetses palee all, kabeli ja punkri kõrval, mis olid mõeldud trotsima püssikuule ja pomme. President jätkas. „Ma langetasin otsuse – minu kella järgi on praegu kolmveerand neli pärast lõunat – esineda selle

Скачать книгу