LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mileedi, nähes aadlikku kätt mõõga järele haaramas.

      “Teil on õigus,” hüüdis aadlik. “Sõitke siis edasi ja ka mina lähen oma teed.”

      Tundmatu noogutas daamile hüvastijätuks ja hüppas hobuse selga; samal ajal andis ka tõllakutsar hobustele tublisti piitsa. Nii kihutasid vestluskaaslased kapates minema – kumbki eri suunas.

      “Hei, teie arve!” kisendas peremees, kelle hea arvamus oma külalisest korraga sügavaks põlguseks muutus, kui ta nägi, et see arvet maksmata lahkus.

      “Maksa ära, lontrus!” karjus aadlimees edasi kihutades oma teenrile, kes peremehe jalge ette kolm-neli hõbetükki viskas ja siis oma isandale järele galopeeris.

      “Oh sa argpüks! Närukael! Vale-aadlik!” karjus d’Artagnan, omakorda teenrile järele joostes.

      Haavatu oli aga liiga nõrk selleks, et niisugust vapustust välja kannatada. Vaevalt kümne sammu pärast hakkas tal kõrvus kumisema, silme ees lõi mustaks, verelaine tuhmistas nägemise ja ta kukkus keset tänavat maha, ise kisendades:

      “Argpüks, argpüks, argpüks!”

      “Ta on tõesti viimane argpüks,” pomises peremees d’Artagnani juurde astudes ja teda meelitustega lepitada püüdes, just samal kombel, nagu valmis käitus haigur teoga.

      “Jah, viimane argpüks,” ühmas d’Artagnan. “Daam aga oli väga ilus.”

      “Missugune daam?” küsis peremees.

      “Mileedi,” kogeles d’Artagnan.

      Ja minestas uuesti.

      “Olgu pealegi, et kaotasin kaks külalist,” ütles peremees, “aga üks jääb mulle ikkagi; olen päris kindel, et ta vähemalt mõned päevad siin viibib. Üksteist eküüd teenin ikkagi.”

      Teatavasti oli d’Artagnani kukrus järel just üksteist eküüd.

      Peremees rehkendas, et reisija haigus kestab üksteist päeva ja ta kasseerib iga päeva eest ühe eküü. Kuid ta oli teinud oma rehkendused ilma reisijata. Järgmise päeva hommikul tõusis d’Artagnan kell viis üles, läks ise alla kööki ja nõudis lisaks mõnele ainele, mille kohta meil puudub nimekiri, veini, õli ning rosmariini. Ema retsept peos, valmistas ta salvi, millega võidis oma arvukaid haavu, uuendas ise kompresse ja ei lubanud enda lähedale ühtegi arsti. Kahtlemata tänu mustlaseide salvi mõjule ja arsti puudumisele oli d’Artagnan juba samal õhtul jalul ja järgmisel päeval peaaegu täiesti terve.

      Kui d’Artagnan tahtis tasuda õli, rosmariini ja veini eest, mis olid isanda ainsateks kulutusteks – ta ise oli pidanud ranget dieeti sel ajal, kui tema võik hobune, nagu väitis kõrtsmik, oli söönud kolm korda rohkem, kui seda looma kogu järgi arvata oleks võinud – , leidis d’Artagnan oma taskust ainult väikese kulunud sametkukru üheteistkümne eküüga. Härra de Tréville’ile adresseeritud kiri oli aga kadunud.

      Algul otsis noormees kirja väga kannatlikult, pööras paarkümmend korda kõik oma taskud pahupidi, tuhnis uuesti ja uuesti oma koti läbi ja tegi kukru lahti ja pani jälle kinni, ja kui ta lõpuks veendus, et kirja on võimatu leida, tabas teda kolmandat korda raevuhoog, mille tõttu ta oleks äärepealt veel kord aromaatset õli ja veini tarvitama pidanud. Nähes, et noor tuisupea on uuesti keema minemas ja ähvardab majas kõik puruks peksta, haaras peremees kätte mingisuguse vana piigi, ta naine luuavarre ja teenijad samad sõjariistad, mida nad üleeile õhtul olid kasutanud.

      “Minu soovituskiri!” hüüdis d’Artagnan. “Minu soovituskiri! Jumala eest! Muidu ajan teid kõiki nagu kanu vardasse!”

      Õnnetuseks takistas üks asjaolu noormeest oma ähvardust täide saatmast: nagu öeldud, murdus ta mõõk esimeses lahingus pooleks ja selle oli ta täiesti unustanud. Kui d’Artagnan tahtis siis tõepoolest mõõka haarata, jäi talle pihku ainult kümne- kuni kaheteistkümnetolline mõõgajupp, mille peremees hoolikalt tuppe oli torganud. Tera murdunud poole oli ta osavalt kõrvale toimetanud, et sellest praevarrast teha.

      See pettumus ei oleks meie keevalist noormeest arvatavasti peatanud, kui peremees poleks järele mõtelnud, et külalise nõudmine on täiesti õigustatud.

      “Aga tõepoolest, kus on siis kiri?” ütles ta piiki langetades.

      “Jah, kus on kiri?” karjus d’Artagnan. “Ma hoiatan teid, see kiri oli määratud härra de Tréville’ile ja see tuleb üles leida. Ja kui see päevavalgele ei tule, siis küll härra de Tréville selle ise üles leiab.”

      See ähvardus hirmutas peremehe lõplikult ära. Peale kuninga ja kardinali oli härra de Tréville’i nimi see, mida kõige sagedamini sõjaväelaste ja isegi linnakodanike suust kuulda võis. Tõsi küll, oli veel isa Joseph, aga tema nime lausuti vaid sosinal – nii suur oli hirm, mida sisendas Hall Eminents, nagu tollal kardinali usaldusmeest hüüti.

      Seepärast viskas ta oma piigi eemale, käskis naisel luua ning teenritel malakatega sedasama teha ja asus ise eeskuju andes kadunud kirja otsima.

      “Kas kirjas oli midagi väärtuslikku?” küsis peremees pärast mõneminutilist asjatut otsimist.

      “Põrguvälk, muidugi oli!” hüüdis gaskoonlane, kes kavatses selle kirja abil endale kuningakojas teed sillutada. “See kiri oli kogu mu varandus.”

      “Kas maksutähed Hispaania valitsusele?” küsis peremees murelikult.

      “Maksutähed Tema Majesteedi eravarakambri nimele,” vastas d’Artagnan, kes oli kavatsenud selle soovituse abil kuninga teenistusse astuda ja sellepärast arvas, et ta selle veidi liiga julge vastusega ei ole sõnagi valetanud.

      “Kurat küll!” hüüdis peremees täielikus meeleheites.

      “Aga see ei tähenda midagi, rahast pole lugu, kiri on tähtis,” ütles d’Artagnan gaskoonliku innuga. “Pigem oleksin kaotanud tuhat pistooli kui selle kirja.”

      Ta oleks võinud niisama hästi ka kakskümmend tuhat öelda, aga teatud nooruslik ujedus hoidis teda tagasi.

      Lennutades kuradeid, kuid sellest hoolimata midagi leidmata, sähvatas peremehe peas korraga äkiline valguskiir.

      “Kiri pole üleüldsegi kadunud!” hüüdis ta.

      “Ah!” ohkas d’Artagnan.

      “See on varastatud.”

      “Varastatud! Kes varastas?”

      “Eilne aadlimees. Ta käis köögis, kus rippus teie vammus. Oli seal omapead. Vean kihla, et just tema varastaski.”

      “Arvate?” küsis d’Artagnan kaheldes, sest ainult tema teadis selle kirja puhtisiklikku väärtust ja ei näinud selles midagi, mida keegi teine oleks võinud himustada. Ükski teener, ükski reisija ei oleks selle paberi omastamisega midagi võitnud.

      “Te kahtlustate siis seda häbematut aadlikku,” jätkas d’Artagnan.

      “Olen selles täiesti kindel,” vastas peremees, “kui ma talle ütlesin, et isand on härra de Tréville’i kaitsealune, et teil on kaasas isegi kiri sellele suursugusele aadlikule, näis ta väga rahutuks muutuvat ja küsis, kus kiri on; pärast seda läks ta kohe kööki, kus teadis teie vammuse olevat.”

      “Siis on varas leitud,” ütles d’Artagnan. “Ma kaeban härra de Tréville’ile ja härra de Tréville esitab kaebuse kuningale.” Siis tõmbas ta majesteetlikult taskust kaks eküüd, andis need peremehele, kes teda kübarat käes hoides ukseni saatis, ronis oma võigu selga ja jõudis ilma uute vahejuhtumiteta Pariisi Saint-Antoine’i väravani. Seal müüs noormees oma kronu kolme eküü eest maha, mis oli küllaltki hea hind, sest d’Artagnan oli teda viimase sõiduga tublisti kurnanud. Ja parisnik, kellele noormees hobuse ülalmainitud üheksa liivri eest ära andis, tunnistas avameelselt, et ta soostus nii kõrget hinda maksma ainult looma omapärase värvi tõttu.

      Nii sammus d’Artagnan Pariisi jalgsi, väike pakk kaenla all. Ta kõndis seni, kuni leidis vaba üüritoa, mille hind talle taskukohane oli. Tuba oli midagi katusekambritaolist ja asus Luxembourg’i lähedal Fossoyeurs’i

Скачать книгу