LITMIR.BIZ

Скачать книгу

noormees, see härra siin on aga vähemalt kolmkümmend. Härra d’Artagnan kuulub des Essarts’i kaardiväkke, see härra aga kuulub härra de Tréville’i musketäride väeossa. Vaadake ta mundrit, härra komissar, vaadake lähemalt.”

      “Tõsi jah,” sosistas komissar, “sulatõsi.”

      Sel silmapilgul tõmmati uks järsku lahti ja käskjalg, keda saatis Bastille’ väravavaht, ulatas komissarile kirja.

      “Oh, jälle see õnnetu naine!” hüüdis komissar.

      “Kuidas? Mis te ütlesite? Kellest te räägite? Ma loodan, et mitte minu naisest?”

      “Vastupidi, just temast. Teie olukord läheb üha sandimaks!”

      “Kuidas nii!” hüüdis meeleheitele viidud kaupmees. “Ütelge mulle, kuidas võib minu olukorda halvendada see, mis minu naine korda saadab sel ajal, kui mina vangis istun?”

      “Sellepärast, et ta järgib teie omavahelist saatanlikku kokkulepet.”

      “Vannun teile, härra komissar, te eksite sügavalt. Mina ei tea midagi sellest, mis kavatseb minu naine, ja mul ei ole aimugi, mis ta on teinud. Kui ta on teinud rumalusi, siis ütlen ma temast lahti, mõistan ta hukka, nean ta ära.”

      “Kuulge,” ütles Athos komissarile, “kui te mind enam ei vaja, saatke mind kuhugi ära, see teie isand Bonacieux on jube igav.”

      “Viige vangid kongi tagasi,” ütles komissar käeviipega Athose ja Bonacieux’ peale näidates, “ja valvatagu neid rangemalt kui kunagi enne!”

      “Kui teie aga vajate härra d’Artagnani,” lausus Athos tavalise rahuga, “siis ei saa ma hästi aru, mis osas mina teda asendada võin.”

      “Tehke, nagu käskisin!” hüüdis komissar. “Ja kõik jäägu absoluutseks saladuseks! Saite aru!”

      Athos järgnes õlgu kehitades valvuritele, kuna Bonacieux tõi kuuldavale niisuguse hädakisa, mis oleks lõhestanud isegi tiigri südame.

      Kaupmees viidi tagasi samasse kongi, kus ta oli eelmise öö mööda saatnud, ja jäeti sinna terveks päevaks. Bonacieux nuttis kogu aja nagu tõeline poodnik, sest nagu ta ise väitis, polnud ta sõjamees.

      Kella üheksa paiku õhtul, kui ta parajasti kavatses voodisse heita, kuulis ta koridoris samme. Sammud lähenesid kongile, uks avanes ja vangivalvurid astusid sisse.

      “Tulge kaasa!” ütles politseinik, kes tuli valvurite järel sisse.

      “Teiega kaasa!” hüüdis Bonacieux. “Niisugusel tunnil! Aga kuhu siis, taevas küll?”

      “Sinna, kuhu meil on käsk teid viia.”

      “See ei ole mingi vastus.”

      “See on ainus, mis me võime teile öelda.”

      “Jumal! Jumal!” sosistas vaene kaupmees. “Nüüd olen ma kadunud.”

      Ja ta järgnes masinlikult ning vastupanuta valvuritele, kes olid talle järele tulnud.

      Ta läks tagasi läbi sama koridori, mille kaudu ta oli siia saabunud, keeras üle õue ja läks läbi veel ühest ehitisest. Lõpuks nägi ta eesõue väravas neljast ratsavalvurist ümbritsetud tõlda. Ta lükati sinna sisse, ohvitser istus ta kõrvale, tõllauks keerati nende järel lukku ja mõlemad leidsid end veerevas vangikongis.

      Tõld läks liikvele aeglaselt nagu surnuvanker. Läbi lukustatud võre nägi vang ainult maju ja sillutist. Tõelise pariislasena tundis aga Bonacieux nurgakivide, siltide ja laternate järgi ära iga tänava. Silmapilgul, kui nad jõudsid Saint-Pauli – kohta, kus hukati Bastille’ surmamõistetuid, pidi Bonacieux peaaegu minestama ja lõi kaks korda risti ette. Ta arvas, et tõld peatub. Aga siiski sõitis tõld sealt mööda.

      Veidi hiljem haaras teda veel kord õudne hirm, nimelt siis, kui nad sõitsid mööda Saint-Jeani surnuaiast, kuhu maeti riigireetureid. Üks asjaolu rahustas teda siiski natuke: nimelt see, et üldiselt raiuti neil enne mahamatmist pea otsast, tema pea aga oli veel õlgadel. Kui Bonacieux aga nägi, et tõld pöördus Grève’i väljakule, kui ta silmas raekoja teravat katust ja nägi tõlda võlvi alt sisse sõitvat, uskus ta, et tema lõpp on tulnud. Ta tahtis kaardiväelasele pihtida, kui see aga teda kuulata ei tahtnud, hakkas ta nii haledalt kaeblema, et kaardiväelane ähvardas talle tropi suhu pista, kui ta ei kavatse oma kõrvulukustavat kisa järele jätta.

      Ähvardus rahustas Bonacieux’d veidi: kui teda oleks kavatsetud Grève’i platsil hukata, siis ei tasuks talle enam troppi suhu pista, sest nad olid peaaegu hukkamispaigale jõudnud. Ja tõepoolest, tõld sõitiski peatumata üle saatusliku platsi. Nüüd tuli karta veel ainult Croix-du-Trahoiri: tõld hakkaski sinnapoole sõitma.

      Sel korral ei olnud enam mingit kahtlust, Croix-du-Trahoiril hukati vähemtähtsaid kurjategijaid. Bonacieux oli ennast meelitanud, arvates, et väärib Saint-Paul’i või Grève’i platsi. Groixdu-Trahoiril lõpeb tema reis ja ta elu. Ta ei näinud veel seda õnnetut võllapuud, kuid tal oli tunne, otsekui tuleks see talle vastu. Umbes paarkümmend sammu enne hukkamiskohta kuulis ta kära ja tõld peatus. See oli enam, kui suutis taluda vaene Bonacieux, kelle jõud oli otsas üksteisele järgnenud üleelamistest. Ta tõi kuuldavale nõrga oige, mis kõlas kui surija viimne ohe ja kaotas meelemärkuse.

      XIV

      MEES MEUNG’IST

      Platsile kogunenud rahvasumm ei olnud tulnud inimese võllatõmbamist jälgima, vaid hoopis poodut vaatama.

      Tõld, mis hetkeks oli peatunud, hakkas jälle liikuma, tungis läbi rahvamurrust, jätkas oma teed, veeres piki Saint-Honoré tänavat, pööras seejärel Bons-Enfants’i tänavale ja peatus ühe madala ukse ees.

      Uks avanes, kaks vahti võtsid oma käte vahele Bonacieux’, keda toetas kaardiväelane. Ta tõugati koridori, sunniti trepist üles minema ja pandi ühte ootetuppa istuma.

      Kõiki neid liigutusi oli ta teinud täiesti masinlikult. Ta oli kõndinud kui unes, oli näinud ümbritsevaid asju otsekui läbi udu, ta kõrvad olid tajunud hääli, ilma et ta neid oleks mõistnud. Sel silmapilgul oleks võidud teda hukata, ilma et ta enesekaitseks kättki oleks tõstnud või armupalveks piiksugi teinud.

      Nii istus ta pingil, selg vastu seina, käed rippu, täpselt samal kohal, kuhu valvurid olid ta jätnud.

      Kuna ta aga enese ümber mitte midagi kohutavat ei näinud, kuna ühestki asjast ei võinud arvata, et teda ähvardaks tõeline hädaoht, kuna ta iste oli meeldivalt polsterdatud, seinad kauni Córdoba nahaga kaetud ja laiad punased kuldsete nööridega kinnitatud damasteesriided akende ees rippusid, siis jõudis ta vähehaaval arusaamisele, et ta hirm oli liialdatud, ja ta hakkas pead üles ja alla, vasakule ja paremale liigutama.

      Sellest liigutusest, mille juures teda keegi ei takistanud, kogus ta veidi julgust ja söandas enne ühe, siis teise jala välja sirutada. Lõpuks, toetudes mõlemale käele, tõusis ta pingilt ja seisiski jalul.

      Sel hetkel lükkas heatahtliku välimusega ohvitser ukseportjääri kõrvale, vahetas veel mõne sõna kõrvaltoas oleva isikuga ja pöördus siis vangi poole:

      “Kas teie nimi on Bonacieux?” küsis ta.

      “Jah, härra ohvitser, teie teenistuses,” kogeles kaupmees pigem pooloimetult.

      “Minge sisse,” sõnas ohvitser.

      Ja ta astus kõrvale, et kaupmeest mööda lasta. Too kuuletus sõnalausumata ja astus tuppa, kus teda ilmselt oodati.

      See oli ruumikas, suletud ja umbne kabinet, mille seinu kaunistasid mitmesugused rünnaku- ja kaitserelvad. Kaminas põles tuli, kuigi oli alles vaevalt septembri lõpp. Toa keskel seisis kandiline raamatute ja paberitega kaetud laud, mille peale oli laotatud tohutu suur La Rochelle’i linna plaan.

      Kamina ees seisis keskmist kasvu mees, kõrgi ning uhke ilmega, läbitungivate silmadega, laia lauba ja kõhna näoga, mida terav lõuahabe ja vurrud lasksid veel pikemana paista. Kuigi mees oli vaevalt kolmekümne kuue või seitsme aastane, oli ta juustes, habemes ja vurrudes juba hõbedat. Kuigi

Скачать книгу