LITMIR.BIZ

Скачать книгу

maha, sõber jätkab sõitu, aga sel juhul sõbrale enam sõidu „alustustasu” ei tule. Sõbrale jääb maksta vaid jääk, mille sina talle mittari’sse jätsid, pluss siis veel sõit sõbra enda sihtkohani. Näiteks kui tekib sinu koduni sõites arve 10 eurot, mille kõik enda kodu juures ära maksad. Edasi jääb mittari’sse 0.00 eurot, millele lisandub nüüd ainult kilomeetritasu. Kui sõbral tekib edasisest sõidust nt ainult 5eurine arve, siis see ongi kõik, mis sõber maksma peab. Miks mulle ja paljudele taksojuhtidele see funktsioon närvidele käib, on see, et nädalavahetustel või õhtuti juhtub tihti, kus kuskilt baarist või pubist tuleb autosse paar-kolm inimest ning siis tahetakse 10- või 12eurist arvet poolitada. Või veel hullem – kolmeks maksta.

      See tähendab, et iga kliendi jao korral prindib mittari automaatselt ka kaks tšekki välja – ühe mulle, ühe kliendile ning pärast tšekkide kättesaamist pead uuesti koodi sisestama. Eriti „vahvad” on need olukorrad, kus üks klient maksab sulas ja teine kaardiga. Aga küll ma tutvustan selliseid olukordi järgmistel lehekülgedel.

      Igal juhul esimene tööõhtu kujunes „lõbusaks”. Stressi oli kõvasti. Tööd oli kõvasti, sest üldiselt on nii, et mida hullem ilm, seda rohkem tuleb taksole ka kliente. Soomes on takso ja taksojuht nagu osa sotsiaalsest abist. Takso kutsutakse tavaliselt, kui kellelgi on kiiresti vaja haiglasse sõita või on vaja vanamammi hooldekodusse viia või mõni purjus kodanik tänavalt ära „koristada“, koju viia.

      Eriti tuntavalt tekib tööd juurde, kui ilmaolud muutuvad kehvaks. Inimesed eelistavad siis taksoga sõita, teades, et see on palju turvalisem viis punktist A punkti B jõudmiseks kui oma autoga liigeldes – taksojuhte peetakse igati oma ala professionaaliseks.

      Esimesed paar kuud, kui kliente peale võtsin, hoiatasin neid juba ette, et olen esimesi päevi tööl. Tegelikult väitsin seda klientidele ka pärast paarikuist sõitu. Teatasin neile kohe autosse istudes, et oleks parem, kui nad ise juhatavad, kuhu vaja sõita. Nii oli kindlam, et jõuame väiksemate seiklusteta soovitud sihtkohta.

      Üldiselt jagas enamik kliente lahkelt ka oma abi. Vähesed lihtsalt ise ei teadnud, mis teid pidi soovitud sihtkohta saab, ja siis sai koos kliendiga uusi põnevaid paiku tundma õpitud.

PAANITSEV PURJUS VANAMUTT JA „JAGATUD MAKS”

      November. Võtsin õhtul ca 10 ajal Espoost, Espoonlahtist peale kaks vanemat prouat ja ühe vanema härra, sellised 60–65aastased. Soliidse riietuse ja sõnavaraga seltskond. Tundusid olevat rootslased, sest vahepeal kuulsin seltskonda omavahel lobisemas rootsi keeles.

      Seltskond tahtis kõigepealt sõita Kauniaiseni3(ca 13 km). „Oo, väga hea, siit tuleb hea ots ja lisa kassasse4,” rõõmustasin endamisi juba.

      Jõudsime seiklusteta Kauniaisen, kus üks prouadest soovis oma kodu juures autost lahkuda. Kui proua väljunud oli, ütles autosse jäänud vanapaar, et sõidame nüüd Vantaale, Martinlaaksole5 (ca 17 km). Mina polnud elu sees sellisest kohast enne kuulnud.

      Sain vanahärralt aadressi, sisestasin selle navisse ja hakkasime sõitma. Pärast ca 5minutilist sõitu selgus, et meil on siiski üks probleem. Nagu ma aru sain, tahtis vanapaar otsemaid väiksemaid teid pidi oma koju sõita. Mul navi aga näitas kiireimaid marsruute – ikka mööda suuremaid maan- ja ringteid. Sõitsimegi siiski navi järgi kehä’de6 ja väylä’de7 kaudu.

      Noh, vanapaar oli vähe svipsis ka – vanamutt vähe rohkem kui ta meespool. Poolel teel hakkas mutt tagaistmel oigama, et me ikka tiirutame ja tegelikult peaksime juba ammu kodus olema. Ühest teeotsast vist tõesti panin mööda, aga samas panin ka taksomeetri kohe pausi peale ning ütlesin seda mu kõrval istuvale härrale. Lisaks küsisin ta käest kohe igaks juhuks, et kas ta ei juhataks ise teed, kust ta just ise sõita tahaks. Muhe ja jutukas vanahärra pakkus lahkelt oma abi mulle, juhatades meid ilusti õigele teele tagasi ning sõit jätkus taksomeetri tiksudes.

      Vanamutt ei olnud aga endiselt asjade ja sõidu käiguga rahul ning tõmbas tagaistmel ikka tuure üles, kaeveldes venival toonil: „Vittu, mina ei maksa selle sõidu eest!” ning et tema kaebab minu peale tellimiskeskusse.

      Püüdsin talle siis seletada viisakalt ja rahulikult, et kui on nii pikk sõit ja on tuhandeid tänavaid, siis võib jõuda sihtkohta mitut moodi. Pealegi, et äkki ta annab mulle andeks, sest ma alles kolmandat õhtut tööl ja pole aimugi, kust kuhugi saab.

      Vanamutt ei saanud aga enam karussellilt maha ja tõukas aga hoogu juurde. Ma ei viitsinud enam lolliga vaielda, argumenteerida ega vabandada. See tundus minu jaoks täiesti mõttetu ja kasutu. Muigasin vaid omaette ja ei teinud mutist enam väljagi. Üllatuslikult sai aga järsku vanamehel mu kõrval hing täis ning põrutas mutile: „Kuule, aitab nüüd küll! Kohe jõuame koju, võtad paar pauku („otat pari paukku lisääksi”) peale ning siis muutud kohe palju rahulikumaks.” Mul oli muidugi sellise killu peale raske naeru pidada, mille peale hakkas ka vanamees ise mu kõrval naerma.

      Jõudsime siiski ilusti ilma edasiste kõrvalekalleteta kohale, vanamutt ikka tagaistmel omaette praalides.

      Peatusin vanapaari korrusmaja kõrval tänaval. Vanamees tänas küüdi eest ning asus maksma. Küsisin veel, et kas summa sobib ja kas kõik on ikka okei.

      Siis tuli aga üks väike üllari veel. Nimelt oli päeval eelmise kaveri vooru ajal tšekiprinterist paber otsa saanud ja palusin Teedul mulle näidata, kuidas seda paberirulli vahetada. No näitamise asemel ta lihtsalt vahetas selle ära. Nüüd aga selgus siiski, et arvet printides paberile mingit teksti ei ilmunud – rull ja paber olid valepidi printeri kassetis sees. „Voi vittu küll!” vandusin vaikselt omaette seda tühja tšekki nähes. Seda oli küll just praegu veel vaja. Niigi oli pool teed üks purjus kana tagaõrrel kaagutanud, kuidas ta minu poole igale poole kaebab sõidu eest. Nüüd siis veel maksmisel ka selline jama.

      Purjus kana oligi vahepeal autost välja saanud ja seisis auto kõrval kõnniteel tiivad tähtsalt „sangas” ning muudkui mölises edasi, kui rahuolematu ta kõige suhtes on.

      Vanamees oli aga rahulik. Nuputasime temaga, et mis nüüd edasi saab – tšekk oleks ju vaja neile kuidagi anda.

      Hellasin siis oma pomole, seletades ära tekkinud probleemi ning küsisin, mida nüüd teha. See ainult kokutas midagi telefoni otsas. Pakkusin ise välja, et äkki võtan klientide andmed ja pomo saadab tšeki hiljem järgi. Nii otsustasimegi.

      Ajal, kui ma just vanapaarile tšekki üritasin välja printida ning uurisin, miks see ei õnnestu, tuigerdas auto juurde suht kännis kähiseva hääle ja kortsus näojoontega vend ning ta pruut. Need küsisid, kas ma olen vaba. Vaatasin tüübile otsa ja küsisin, et „Kas sa ei näe, et ma tegelen veel klientidega?” Selle peale ta vähe taandus ja küsis vaikselt: „Aaaagaa, guii za nendega azjaaad äraa ajaad, kaz za ziiiiiz oleeed vabaaa?” Vastasin selle peale: „Jah, siis küll, aga kannata vähe. Mul on siin väike ongelma hetkel. Selle peale taandus tüüp veel paar sammu, lausudes: „Jaajaaa, degudze raaahulikult, meil aeeega oon.”

      Lõpetades pomoga ja vahepeal ka juurde astunud tüübiga dialoogi, seletasin kliendiks olnud vanamehele lahenduse ära, et ta saab arve hiljem postiga kätte. Talle see lahendus sobis. Vana tänas veel kord küüdi eest ning läksime teineteisele head õhtut soovides lahku.

      Võtsin kohe samast kohast peale vahepeal juurde astunud paari. Selgus, et tuleb ca 2–3kilomeetrine ots. Mulle sobis. Seekord ma ei hakanud üldse tüübilt ega neiult küsima, kuhu nad soovivad minna, vaid ütlesin konkreetselt, et ise juhatavad, kuhu vaja sõita. Nad olid sellega väga nõus.

      Paar kilomeetrit hiljem soovis tütarlaps peatust, et autost maha minna. Ja taas muidugi, et tema tahaks nüüd osa arvest ära maksta. No tegelt ka või! Küsisin ta käest, et „Kas sul sõber ei või seda 10 euri sõidu lõpus sinu eest ära maksta?” „Ei. Mina tahan ise maksta ja kohe,” vastas tütarlaps. Küsisin siis, et kas ta sularahas ka ei saa maksta.

Скачать книгу