LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      SIIMEON. Kus on tänapäev see koda, mis võõrast vanakest varjaks ja mis annaks vaeslapsele ulualust? Ennem tuleb jumal jälle maa pääle meie keskele, kui et vaeslast keegi varjaks. Ei, Juudit, enam ei tea ma kuhugi minna, kui sina mu ära ajad; sina olid mu viimane lootus. Inimeses on inimene surnud, inimene ei tunne enam inimest.

      JUUDIT. Rahvas on Jehoova unustanud.

      SIIMEON. Jehoova on oma rahva unustanud, ta on oma kuulmed sulgenud laste nutukisa eest.

      JUUDIT. Issand nõuab alandust.

      SIIMEON. Rahvas ihkab halastust ja armu.

      JUUDIT (ümmardajale) Mis ütlesid vanemad?

      SUSANNA. Nad tulevad, nad on teel siia. Ka rabi tuleb, nad tulevad üheskoos.

      JUUDIT. Vii siis vana Siimeon ühes poisiga tahatuppa ja otsi neile pisut leiba ja vett.

      SIIMEON. Mitte minule, minule mitte, mina olen vana, poisile anna, temale on vaja.

      SUSANNA. Lapsed karjuvad süüa ja juua, emand.

      JUUDIT. (ümmardajale) Tee, mis ma käskinud Mine, Siimeon, söö ka sina, sööge ja jooge mõlemad.

      SIIMEON. Sinu jalgu tahaksin suudelda ja sinu jalajälile suud anda, mu tütreke. (Tahab maha langeda)

      JUUDIT (teda takistades) Isake, päevade poolest olen sinu lapselaps – minu jalgu ei pea sa mitte suudlema. Minu jalgu pole veel ükski mees suudelnud, ega ometi sina taha esimene olla Võta poiss ja vii ta tahatuppa.