Ootamatu võimalus - J. K. Rowling

Скачать книгу

Krystaleid, otsustasid Miles ja Samantha Mollison viimaks panna mõlemad tütred Yarvili Püha Anna erakooli, kus nad nädalakaupa pansionis elasid. Tõsiasjast, et Krystal Weedon oli tema pojatütred neile õigusega kuuluvalt kohalt välja tõrjunud, sai kähku üks Howardi vestluslikke meelisnäiteid linnaku hävitavast mõjust Pagfordi elule.

      V

      Pagfordi esimene pahameelepurse oli vaiksemaks, kuid niisama võimsaks vimmaks kalgendunud. Fields reostas ja rikkus kaunist rahulikku alevit ja nördinud alevirahvas oli kindlalt otsustanud linnaku saatuse hooleks jätta. Ometi olid piiriarutelud tulnud ja läinud ning kohaliku omavalitsuse reformid üle ringkonna käinud mingeid muudatusi kaasa toomata: Fields jäi Pagfordi osaks. Alevi uustulnukad said peagi aru, et põlgus linnaku vastu on vajalik nende tuumikpagfordlaste heakskiidu teenimiseks, kes kõike juhtisid.

      Kuid nüüd – viimaks, rohkem kui kuuskümmend aastat pärast seda, kui vana Aubrey Fawley selle saatusliku maatüki Yarvilile müüs, pärast aastakümnetepikkust kannatlikku tööd, strateegiaid ja palvekirju, info võrdlemist ja kõnesid allkomisjonides – seisid Pagfordi Fieldsi-vastased lõpuks võidu vankuval lävel.

      Masu sundis kohalikke võime tõhustama, kärpima ja ümber korraldama. Yarvili volikogu juhatuses oli neid, kes lootsid saada valimiseelist, kui väike lagunev linnak, mis pidi riigi valitsuse pealesurutud kasinusmeetmete tõttu ilmselt kehvemini elama hakkama, linnaga ühendada ja selle rahulolematud asukad oma valijate ridadesse värvata.

      Pagfordil oli Yarvilis oma esindaja: volikogu liige Aubrey Fawley. See polnud toosama mees, kes tegi võimalikuks Fieldsi rajamise, vaid tema poeg – „noor Aubrey”, kes oli pärinud Sweetlove House’i ja töötas nädala sees Londonis kommertspankurina. Aubrey sekkumises kohalikesse asjadesse oli kübeke kahetsust, tunne, et ta peaks heastama kahju, mille isa oli nii ettevaatamatult alevile tekitanud. Aubrey ja tema naine Julia annetasid ning jagasid põllumajandusnäitustel auhindu, istusid mitmes kohalikus komisjonis ja korraldasid igal aastal jõulupeo, mille kutsed olid kõrges hinnas.

      Howard mõtles uhkuse ja rõõmuga, et tema ja Aubrey on nii lähedased liitlased jätkuvas võitluses Fieldsi ühendamise eest Yarviliga, kuna Aubrey liikus kõrgemates äriringkondades, mille vastu Howard tundis imetlevat aukartust. Igal õhtul pärast delikatessipoe sulgemist võttis Howard oma vanamoelise kassa sahtli välja ning luges mündid ja räpased rahatähed üle, enne kui need seifi pani. Aubrey seevastu ei puudutanud oma tööajal kunagi raha, ent liigutas seda ometi kujuteldamatul hulgal ühelt mandrilt teisele. Ta korraldas rahaasju ja kasvatas raha, ja kui saatus teda ei soosinud, jälgis väärikalt selle kahanemist. Howardi meelest oli Aubrey’l salaoskusi, mida isegi ülemaailmne finantskrahh ei suutnud väärata; delikatessipoe omanik ei sallinud kedagi, kes süüdistas Aubrey-suguseid jamas, millesse riik oli sattunud. Kui asjad hästi läksid, ei kurtnud keegi, oli Howardi paljukorratud seisukoht, ja ta suhtus Aubrey’sse lugupidamisega otsekui ebapopulaarses sõjas haavata saanud kindralisse.

      Samas oli Aubrey kui ringkonna volikogu liikme käsutuses mitmesugust huvitavat statistikat ja positsioon võimaldas tal Howardile Pagfordi tülika satelliidi kohta hulgaliselt informatsiooni jagada. Need kaks meest teadsid täpselt nii seda, kui palju ringkonna ressursse Fieldsi raamas tänavatele raisati, ilma et sealt midagi tagasi tulnuks või midagi paremuse poole liikunuks, kui ka seda, et Fieldsis pole kellelgi oma maja (samal ajal olid peaaegu kõik Cantermilli linnaku punastest tellistest majad neil päevil erakätes; need olid lillekastide, etikute ja kabedate õuemurudega lausa tundmatuseni üles vuntsitud) ning et peaaegu kaks kolmandikku Fieldsi asukatest elab täielikult riigi kulul ja suur osa neist on Bellchapeli võõrutuskliinikust läbi käinud.

      VI

      Howard kandis kujutluspilti Fieldsist alati endaga otsekui mälestust õudusunenäost: roppusi täis kritseldatud, laudadega kinni löödud aknad, suitsetavad teismelised, kes logelesid igaveseks rikutud bussiootepaviljonides, kõikjal taeva poole pööratud satelliiditaldrikud otsekui süngete metalllillede paljaks katkutud sigimikud. Ta küsis tihti retooriliselt, miks poleks asukad võinud kätte võtta ja linnakut ilusamaks teha – mis takistas elanikel oma kasinaid varasid kokku panemast ja kamba peale muruniidukit ostmast. Kuid seda ei juhtunud kunagi: Fields ootas, et volikogud, nii ringkonna kui ka valla oma, puhastaksid, remondiksid, hooldaksid; muudkui annaksid ja annaksid ja annaksid.

      Siis meenutas Howard oma poisipõlve Hope Streeti ja tillukesi tagaaedu, vaevalt laudlinasuurusi maalapikesi, mille enamik, tema ema oma kaasa arvatud, kirendas lillubadest ja kartulitest. Niipalju kui Howard aru sai, ei takistanud miski Fieldsi elanikel värskeid köögivilju kasvatamast, miski ei takistanud neil oma pätistunud, kapuutsistatud, aerosoolvärvidega sodivaid võsukesi korrale kutsumast, miski ei takistanud neil end kogukonnana kokku võtmast ning räpa ja korralagedusega rinda pistmast, miski ei takistanud neil end korda tegemast ja tööle hakkamast – mitte kui miski. Seega oli Howard sunnitud järeldama, et nad on oma vabal tahtel valinud elu, mida elasid, ja et linnaku veidi ähvardav mandumise õhkkond pole midagi muud kui võhikluse ja lodevuse füüsiline ilming.

      Pagford seevastu kiirgas Howardi silmis omalaadset moraalset valgust, nagu oleks kogukonna kollektiivne hing alevi munakivitänavatel, küngastel, maalilistes majades nähtavaks saanud. Howardile oli tema sünnikoht midagi palju enamat kui vanade hoonete kogum ja kiirevooluline puudest ääristatud jõgi, mäetipus kõrguva kloostri majesteetlik siluett või väljaku lillekorvid. Talle oli alev ideaal, elustiil, mikromaailm, mis üldriiklikule mandumisele kindlalt vastu seisis.

      „Mina olen Pagfordi mees,” ütles ta suveturistidele, „läbi ja lõhki.” Nõnda öeldes tegi ta endale käibetõe varjus tohutu komplimendi. Ta oli Pagfordis sündinud ja pidi seal surema ja ta polnud iial mõelnud lahkumisele ega ihanud muid muutusi kui need, mida tõi aastaaegade vaheldumine ümbritsevatesse metsadesse ja jõele, muutusi, mida võis näha kevadises lilleehtes või jõuluaegses säras eretaval väljakul.

      Barry Fairbrother oli seda kõike teadnud; ta oli seda lausa öelnud. Ta oli kirikusaalis teispool lauda naernud, otse Howardile näkku naernud. „Tead, Howard, sina oledki minu silmis Pagford.” Ja Howard, kes sugugi rööpast välja ei läinud (sest ta oli Barry naljadele alati naljadega vastanud), oli öelnud: „Ma võtan seda suurima komplimendina, Barry, ükskõik mida sa siis sellega ka öelda ei tahtnud.”

      Ta võis naermist endale lubada. Howardi elu ainus allesjäänud eesmärk oli käeulatuses: Fieldsi liitmine Yarviliga näis peatne ja kindel.

      Siis, kaks päeva enne seda, kui Barry Fairbrother parklas surnult maha langes, oli Howard usaldusväärsest allikast kuulnud, et tema vastane on kõiki kokkulepitud reegleid rikkunud ning läinud kohaliku ajalehe toimetusse looga sellest, milline õnnistus oli Krystal Weedonile, et ta sai hariduse Püha Tooma koolis.

      Mõte, et Krystal Weedonit esitletakse lugejatele kui näidet Fieldsi ja Pagfordi edukast ühtesulamisest, võinuks olla naljakas (seda Howard ka ütles), kui asi poleks olnud nii tõsine. Kahtlemata pidi Fairbrother tüdrukule juhtnööre jagama ja tõde Krystali ropust suust, pidevast tundide segamisest, teiste laste pisaratest, alalistest väljaviskamistest ja tagasivõtmistest upub valedesse.

      Howard usaldas alevi asukate tervet mõistust, kuid kartis ajakirjanduslikku keerutamist ja rumalate heategijate sekkumist. Tema vastuseis oli ühtaegu põhimõtteline ja isiklik: ta polnud unustanud, kuidas pojatütar tema embuses nuttis, verised tühikud seal, kus olid olnud hambad, samal ajal kui tema üritas last rahustada lubadusega, et hambahaldjas tasub talle kolmekordselt.

      Teisipäev

      I

      Kaks päeva pärast mehe surma ärkas Mary Fairbrother kell viis hommikul. Ta oli maganud abieluvoodis koos kaheteistkümneaastase Declaniga, kes oli varsti pärast keskööd nuttes tema juurde pugenud. Nüüd magas poiss sügavalt, sestap hiilis Mary toast välja ja läks kööki, et vabalt nutta. Iga mööduv tund süvendas tema kurbust, sest kandis ta elavast mehest kaugemale ning andis väikese eelmaigu igavikust, mille ta peab meheta veetma. Ikka ja jälle tabas ta end viivuks unustamas, et mees on igaveseks lahkunud ja temalt ei saa tröösti otsida.

      Kui õde ja õemees tulid hommikusööki valmistama, võttis Mary Barry telefoni,

Скачать книгу