LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kuuldavale tõi, oli lihtsalt kogum talle teada olevaid sõnu: „Alors mon ami tu t’appelles Eugène et moi appelle Mais et nous vivons ici à Danemark et c’est bien, n’est-ce pas, mon ami? Que’estce que tu penses, toi, hein?19 Las nad arvavad, et me oleme prantsikud, eks? Räägi, räägi… Äkki näkkavad…”

      Oo, idioot! Eriline opakas! Miks ta meiega Aalborgi kaasa trügis? Ta tegi oma margi seal täitsa täis! Ta polnud ju peale pagulaskeskuste kuskil käinud. Kui ehk Taastrupis ja Roskildes. Seal varastas ta taskulampe ja mängu-õhupüstoleid. Aalborgis jäi ta mobiiltelefonide kaupluses rapsupealt vahele. Ütles meile: „Ootab siin, ahper; ma hakkan nüüd tööle, Ženja-džan, vaata, vend-džan, kuidas Mais tööd teeb, Mais hakkab kohe oma telefon rääkima.” Astus poodi, aga mina panin suitsu põlema. Ei jõudnud lõpuni tõmmata, kui alarmid pistsid üürgama; sihuke kisa-kära, nagu laadal kohe. Me tõusime pingilt sujuvalt üles ja liikusime edasi.

      „Puuh, ee… Jumal tänatud, vahele jäi,” ohkas Hanuman.

      „Jah, jumal tänatud, et me seda idiooti enne õhtut ei näe.”

      Kuid tookord ei näidanud ta oma nägu laagris nädal aega; ta tundis häbi, puges peitu, uhke kotkas ei suutnud alandust alla neelata. Kretiin. Mida võis tema Lollandist teada? Ta ei saanud Lollandist teada mitte midagi. Mais oli idioot. Kretiin. Nürimeelne väärakas. Ei, kuulata sihukesi idikaid nagu Mais on juba iseenesest diagnoos. Sest kõik, mis ta seal Lollandist jahus, oli tühi plära. Luiskelood, mis kandusid nagu nahalööve või sügelised edasi käepigistustega. See kõik on asülandi tühja, kasutult seisva aju infektsioon. Ma ei saanud aru ega tahtnudki saada, milleks oli Hanumanile seda saarekest tarvis. Milleks talle Lolland? Milleks sõita järsku Maribosse, Nakskovisse, kui ta on kõik see aeg, mis ma teda tunnen, olnud teel Ameerikasse? Ta oli New Yorgi Soho järele lausa hull! Võis loetleda kõiksugu kõrvalisi kohakesi, baare, restorane ja poekesi; pajatas Sohost ja selle asukatest niimoodi, justkui oleks seal juba elanud, justkui tunneks seal iga koera, nagu tunneks ta New Yorgi järele tõelist nostalgiat. Ta oli juba endale eluvektori välja töötanud. Tema ei istu paigal, ei, Hanuman läheb Ameerikasse. Ta läheb sinna kogu elu, ükskõik kuidas, ükskõik millega, läbi ükskõik milliste riikide. Kord Gröönimaa ja Kanada kaudu. Kord Islandi kaudu, kuhu sõidab läbi Fääri saarte. Kord läbi Argentina vahemaandumisega Cardiffis. Kuid lõpp-punkt ei muutunud kunagi, mitte ühtki teist geograafilist punkti planeedil ei kuulutatud iial lõplikuks. Mitte miski polnud nii oluline nagu Ameerika. Ja äkki… Maribo, Nakskov…

      Mis on Lolland võrreldes Manhattani või Californiaga? Sellesama Sohoga. Ära jama! Ei kõla. Ei šokeeri. Ei avalda muljet. Ütle nüüd kellele tahes, et sõidad Lollandile, kõik hakkavad naerma. Me olime ju alati teel New Yorki, Hanuman… sellesse Paabelisse… kuidas siis nii, Hannie!

      Ma ei näinud uues suunas mingit mõtet. Misjaoks? Ma olin juba harjunud, et ta sõidab Ameerikasse; olin harjunud sellega, et minagi olen justkui sinnapoole teel… Milleks meile Lolland? Ameerika on hoopis teine tera! Minu jaoks peituski Hanumani erilisus tema vankumatus usus, et varem või hiljem jõuab ta sinna. Oma vaimusilmas kirjutasin ma ta juba sinna sisse. Aega pahupidi keerates rääkisin ma temaga kui inimesega, kes on sealt juba tagasi tulnud. Hanuman ei olnud minu jaoks lihtsalt inimene, ta oli osa müüdist, ma kutsusin teda endamisi „Hanuman, mees Sohost”.

      Seepärast oli mul tema unistuste uue suunaga raske harjuda. Kõik, mis läks vastuollu Ameerika müüdiga, ajas mind närvi. Tal ei olnud õigust kõrvale kalduda. Sellest sõltus kõik! Tema müüditruudus sisendas minusse illusoorset turvatunnet. Ma olin arvamusel, et ta pidi hoidma oma Ameerikat nagu Aladdin lampi! Ilma Ameerikata ei olnud ta mitte keegi. Tühi koht. Arvan, et ta adus seda ka ise… Kuid kõige tähtsam oli vormel, mille ma ise olin enesele sõnastanud, vormel, mille võis sünnitada ainult mu seentest kärssav aju: seni, kuni Hanuman sõidab Ameerikasse, ei sõida mina koju. Ideaalne ekviliibrium! Fantastiline tasakaal! Mida kauem Hannie sõitis Ameerikasse, seda kauem ei sõitnud mina koju. Otsustades selle järgi, kuidas Hanuman lähenes oma unistusele, ei pidanud ma kunagi Eestisse naasma. Ja see sobis mulle. Kõik muu mind ei loksutanud. Seetõttu aitasin ma teda, nagu vähegi sain. Me sõlmisime oma kokkuleppe Hotello pööningul; ma tõotasin kaasa aidata tema sihile jõudmisele, kui ta garanteerib mulle alatise mittenaasmise. Me kinnitasime oma vannet salaviskiga, millega hangeldas kurd. Just tol ööl, pööningul, tõmbetuule ulgumise ja põrandalaudade kriiksumise saatel kuulsin ma, et Hanuman teadis tuhandeid lugusid sellest, kuidas inimesed olid läinud Ameerikasse; ta oli neid kogunud poisipõlvest peale. Ta jõlkus hoovides ja kuulas vanameeste pajatusi. Ta tülitas Bombays meremehi, justkui almust paludes. Ta veetis öid noorte neidude akende all, kelle juures sõdurid salamahti ehal käisid. „Sest sõdurid patravad alati tüdrukutele voodis kõiksugu lugusid,” seletas Hanuman, „ja kõige armastatum lugu on see, kuidas sõdur käis Ameerikas!” Tol ööl jutustas ta mulle kõige viimase loo, mille oli kuulnud Rootsis ühelt somaallaselt enne, kui ta Taani putkas. See oli kurb lugu sellest, kuidas kakskümmend kolm somaallast hakkasid laevaga Ameerikasse sõitma, kuid kui kapten avastas poolel teel, et neid oli järsku saanud kakskümmend neli, käskis ta ühe üle parda heita, sest talle oli makstud ainult kahekümne kolme inimese eest. Seepärast rääkis Hannie mulle ikka, et ta ei hakka mingi hinna eest kellegagi kampa lööma. „Ainult sina ja mina, ja kõik. Rohkem mitte kedagi! Ei mingeid gruppe! Grupis liikuda on väga ohtlik,” rääkis ta. „Eriti kui sa ei lepi ise teejuhiga kokku!”

      Tema lemmiktegelane oli Sindbad Meresõitja. Lemmikraamatuks „Tuhat ja üks ööd”. Ta pürgis kõigi oma vaimu mahladega Ameerikasse. Isegi Nõukogude raketid ei oleks saanud temaga võistelda selles, kui kindlalt ta sihtis Ameerikat. Seetõttu oli ta minu jaoks juba seal. Sest kui oleks tarvis, kaaperdaks ta lennuki. Kui palju kordi ta rääkis… Lihtsalt talle ei olnud veel selline lennuk ette sattunud. Sellist inimest, kes on võimeline seesugusteks asjadeks, ei kohta ju iga päev.

      Hanumani oli raske ootamatult tabada idiootliku küsimusega: „Aga millega sa õigupoolest tegeled, Hanuman?”; tal oli sellele alati üks ja sama vastus: „Mina või? Mina lähen tegelikult Ameerikasse.” Isegi kui ta ajas habet või kimus säbu. Isegi kui ta seisis lihtsalt sabas, õlu käes ja juustukamakas põues. Isegi kui ta lehitses pornoajakirja ja tema teki all pusserdas nepallaseroju. Isegi kui jäi peremehele sahvris vahele, käes varastatud viskipudel. Millega ta teie arvates ametis oli? Haa, ta sõitis Ameerikasse! Isegi kui tema pikad paindlikud sõrmed ronisid kellegi püksi, oli ta pelgalt teel Ameerikasse. Isegi kui ta tõmbas omale lumivalge sädeleva triibu jämedamaks kui teised kolm, oli ta ikkagi teel Ameerikasse, ta vajas turgutust. Ta mitte lihtsalt ei varastanud jalgratast, vaid pidi sellega Ameerikasse sõitma. Ta mitte lihtsalt ei roninud prügikonteinerisse, et leida sealt endale midagi hamba alla, ei, ta pani kokku reisimoona ja sõitis mitte teab kuhu, vaid Ameerikasse. Kas ta libistas oma käe pehmel rongiistmel magava vanamehe taskusse selleks, et varastada pilet Kopenhaagenisse? Ei, Kopen oli vahejaam, tegelikult suundus ta Ameerikasse. Ja kõik muu, mida ta tegi, kõik muu, mis temaga juhtus, oli niisama, muu seas, see oli elu, mis nähtud teel Ameerikasse tahavaatepeeglist.

      Hanuman oli Ühendriikidesse minemas sellest ajast peale, kui hakkas „Star Treki” vaatama, sellest ajast peale, kui hakkas koomikseid lugema, sellest ajast peale, kui puges oma esimestesse teksadesse – tollest ajast peale sõitis ta kogu aeg Ameerikasse. Aga Lollandile kõigest vaid mõne päeva. Ei, see oli muidujutt… Seepärast ei läinud ma tujust ära, kui ta tuli ja teatas meile kõigile, et sõidab Lollandile; ma mõtlesin, et see ei tähenda midagi, et see on niisama, mingi veidrus, väike kõrvalepõige, mis ei muuda midagi, me oleme endistviisi teel Ameerikasse. Ning kui kaks päeva pärast seda, kui riisi- ja lambalihavarud olid otsa saanud, nepallane keeldus meid toitmast, proviandi järele läinud tamil ei andnud end näole ja hiinlane oli oma märja kaltsuga radiaatori lõplikult tuksi keeranud, jättis Hanuman jälle kõik sinnapaika ning jalga lasi, siis ma isegi rõõmustasin… Ma arvasin, et nüüd on ta küll päriselt läinud. Ma mõtlesin, et nüüd sõitis ta küll Ameerikasse. Igaveseks. Lõpuks ometi. Kui kaua võib jobiseda! Oli aeg tegutsema hakata. Ta oli nii palju kordi jalga lasknud ja iga kord justkui igaveseks. Karjatas „mul on sellest kõigest kõrini”; röögatas „finito!”; kahmas oma nahktagi, mapi; hüüdis „hasta la vista!”,

Скачать книгу