LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Hanuman ei julgenud neid puudutada. Siis hakkas tundma vastumeelsust. Kord jäime ühte bussijaama (vist Odense lähedal) toppama. Aega oli lahedasti, me ei teadnud, kuidas seda surnuks lüüa. Istusime ja sülitasime jalge ette, tõmmates kolme viimast suitsu. Juba paljas mõte, et meil on suus keel, millega saame teineteisega rääkida, ajas südame pahaks.

      Ta kõmpis posti juurde ja hakkas lihtsalt igavusest sõiduplaani vahtima, kõrvutades seal kirjas olevat sellega, mis toimus peatuses. Arvata võib, et midagi langes kokku… ning juba ta võttiski endale pähe, et suudab nüüd nagu kõik taanlased orienteeruda selle riigi ajas ja ruumis! Uskudes, et ta on selle maailma vaimust osa saanud, uskudes, et ta ei ole nüüd mitte ahv, vaid inimene, sõitis ta mõned peatusevahed. Teel toppis neid buklette oma mappi, kinnitades, et nüüd on sel kõigel mõte ja neid võib tarvis minna; ta läks nii hoogu, et isegi lukk ei tahtnud kinni minna. Kuid kõik see lõppes kurvalt: lõpuks veendus ta mitte niivõrd selles, et sõiduplaanid on kasutud, kuivõrd omaenda võimetuses saada selle riigi korra seadustest sotti, mõistis, et ta ei hakka nendest tabelitest kunagi miskit aru saama; viskas minema ja tõotas, et ei võta neid enam kunagi.

      See juhtus mingi väikese linna, mille nimi võis olla Randers või Horsens, vaksali platvormil. Me polnud kolm päeva midagi söönud ja, mis kõige hullem, ei võtnud asja parandamiseks midagi ette. Jäime sellesse linnakesse toppama diileri pärast, kes oli õhuakna kaudu meilt viimase raha ära tõmmanud. Magasime autode kalmistul vanas romus, mis käivitus ja hoidis mõnda aega sooja, kuni sai otsa see lonks bensiini, mille eelmine omanik oli auto äraviimiseks jätnud. Ja kui külm hakkas näpistama, tegime suurde plekkpurki lõkke, põletasime pornoajakirju Hanumani mapist, põletasime pagasiruumidest leitud ajalehti, kuid ikka ei saanud sooja. Kattusime tahmaga, imbusime suitsuhaisust läbi, kuid sooja ei saanud. Tõmbasime ära kogu haši, kuid ei mingit kaifi. Kõhvisime ära kolmsada koni, mille olime välja kraapinud kõikide vähegi värskemate vrakkide tuhatoosidest. Pistsime taamal kasvanud ainsal õunapuul kinni viimse kui pabula. Tikud said meil otsa, kõik tulemasinad andsid otsad, Hanumani liitrine veepudel sai tühjaks; lõpuks kustus lõkketuli meie purgis ja kõngesid viimased söed. Roomasime sooja saamiseks jaama. Teel sinna ropsisin ma tänavale, millel oli ilge nimi – Gavnøvej4. Mul keeras kogu sisikonna pahupidi… Hannie ütles, et ma poleks pidanud nii hirmsasti õunu ja konisid ahnitsema. Ja hiljem lisas: „Aga äkki on sul haavand?”

      Seda öeldes ei pöördunud ta üldse minu poole, vaid lausus lihtsalt tühjusse, vahtides kuhugi enda ette… Mõte võimalikust haavandist tegi enesetunde õige räbalaks. Kuid ma võtsin end kokku, ajasin ennast püsti ja vedasin kuidagimoodi jaama. Seal jõime kemmergus vett. Hanuman istus sõiduplaaniga kolm tundi potil, püüdes oma härmas ajudega saada taipu, millal ja millise platvormi juurde tuleb Aarhusi rong…

      Aarhusiga olid meil miskipärast seotud ähmased, palavikulised lootused, mis painasid meid kõik kolm Randersis oldud päeva. Ma ei mäleta, millal, mis asjaoludel need lootused meis tärkasid. Nad siginesid nagu ussnugilised. Niisama lambist… Lihtsalt ilmusid. Seda oli varemgi juhtunud. Siin polnud midagi imestada. See oli nagu köha, külmetus. Trahh – ja oledki palavikus. Sama oli ka Aarhusiga… Selles oli miskit sihukest nakkuslikku… Need lootused hiilisid meile pähe nagu nägemused hulludesse; nad puresid meid kui kirbud; nende kolme päevaga seal kuradi Horsensis kratsisime me oma hinged täitsa verele kohe! Mäletan, kuidas Hanuman äkitselt süttis ja lasi end kanda sellel talle iseloomulikul, kirglikul emotsioonidetulval. Teda tabas ehtne laks! Kirgastus! Ta oksendas sõnu. Oli valmis jalamaid sinna jooksma, suu vahus, läbi murdma, lukus ustele prõmmima… Minema sellest neetud Randersist!

      „Aarhusi! Usu mind, man,” korrutas Hanuman mulle õlale plaksates. „Tõmbame Horsensist minema. Aarhusi, man! Vaat kuhu tuleb põrutada! Aarhusi! Kuidas ma kohe selle peale ei tulnud?! Fuck me in the mouth! Fuck me in the ass!5 Milline tohman! Oleks kohe pidanud Aarhusis maha minema!”

      Ma läksin algul samuti põlema, kuid jahtusin ruttu maha. Kustusin samamoodi nagu söed purgis. Mul oli savi: pole vahet, kas Horsens või Aarhus… Kuid ma ei öelnud Hanumanile midagi, et olukorra väljapääsmatust mitte süvendada. Tegin näo, et olen samuti suuna leidnud. Viimane öö autos oli nii ränk… Isegi endamisi porisemiseks polnud jaksu.

      Hannie kiskus ühe koni teise järel ja arutles närviliselt: „Mmm, jajah, just nimelt Aarhus! Jah, man, jaa… Suur linn, seal on palju välismaalasi, lihtne rahva hulka kaduda, saab teha tegusid, tunda ennast inimesena. Jagad matsu, Euge? Lihtsam kontakti saada. Äkki võtame mõne rajalt maha. Äkki veab tööga. Ma olen kuulnud, et seal on ehtne idamaa turg. Räägitakse, et suur. Uh! Peab olema ka India restorane. Ilmtingimata. Kuidas siis ilma India restoranita saaks? Isegi Frederikshavnis on olemas. Mis siis veel Aarhusist rääkida. Mine tea, kui joppab…”

      Kuid kõigepealt tuli Aarhusi jõuda. Hanuman arvas, et me lipsame läbi, kui joppab. Ta ütles ikka „kui joppab”. Kui meil ei jopanud, ütles ta lihtsalt bad luck6. Ja kogu moos. Seekord käis ta miskipärast mulle peale ja muudkui korrutas: „Peab joppama. Seda ei saa juhtuda, et ei joppa. Meil pole nii ammu jopanud. Nii ei saa olla, et inimesel kogu aeg ei joppa. Lõpuks peab ka joppama. Siit on Aarhusi kiviga visata! Siin on ju lokaalne haru. Ei kontrollita peaaegu kunagi. Vaat pärast Aarhusi, seal on jah kontrollid, aga kuni Aarhusini – mitte ilmaski… Tead ju küll… Aarhusis on ümberistumine. Ja üldse, see on lähemal kui Roskildest Kopenisse… Kontroll käib kord sajandis, kui sedagi… Kui vahele jääd, lasevad minema… Kui palju kordi on minema lastud… Ah?”

      „Ja-jaa, muidugi,” nõustusin ma uniselt.

      Hanuman küttis end üha rohkem üles, nagu oleks sutsaka saanud, kui käis vett laskmas. Võimalik, et siis ta tõigi selle idee… Romulaplangu tagant… Ma ei mäleta. Pole oluline. Aarhus, selline, nagu ta oma vaimusilmas seda nägi, ajas talle tõsiselt elu sisse! Oli näha, et ainuüksi sõna „Aarhus” mõjub talle kui adrenaliinilaks, sest ta muudkui kordas ja kordas seda nagu loitsu.

      „Aarhus pole sul mingi tankla ühes Superspariga… Ega see pole küla, kus kõik juba kolmsada aastat tagasi üksteist läbi keppisid! Aarhus on ju kunagine pealinn! Sisuliselt suurlinn! Seal oli kuninga residents! Üliõpilaste linn, see aga tähendab muusikat, kaifi… Taani kultuuripealinn! Ma reklaamist lugesin…”

      „Ja-jaa, muidugi,” kostsin mina.

      Hanuman muudkui kiheles. Käis iga kümne minuti järel pinda. Tiris mu teadvust näljaunest välja. Viimasel ööl ta lihtsalt ei suutnud enam paigal püsida. Talle tuli äkitselt peale rännukihk. Ta nägi end InterCitys! Hanumanile meeldisid hullult Skandinaavia rongid. Ta oli DSB-sse7 lausa armunud. Rongis tundis ta ennast inimesena. Ta ka muutus selleks. Kehastus maailmakodanikuks. Manas ette Saksa hindu näo. Sellise hindu, kes on sündinud kusagil Scheisswurstbachis priske sakslanna ja kiitsaka põgeniku armuviljana ja pole Indiat eluski näinud. Ta oli isegi nõus leppima sellega, et teda peetakse pakiks, peaasi, et oletatavalt Euroopas sündinuks. Sihukesi jobusid oli seal nagu kirjusid koeri. Jõlkusid jõude, salates maneeridega oma nahavärvi. Tema tegi täpselt sama: muigas samamoodi, nagu oleks ta kõigest tülpinud, viskas samamoodi jalgu vastasistmele, tõmbas samamoodi särgikaeluse lahti, näidates kõigile oma amulette, lehitses samamoodi ajakirja Tag med8. See oli fenomenaalne. Mulle isegi tundus, et ma diskrediteerisin oma kohalolekuga tema kunsti, ähvardasin kõik ära rikkuda. Ta keeras end akna poole, vahtis tüdinud näoga talumatuid maastikke, kordas muudkui „det er så kedeligt, mand,såkedeligt”9 niiloomulikuigavlevailmega, nagu oleks lapsest peale nende põldude ja linnakeste vastu tülgastust tundnud, ja see kukkus tal nii ehedalt välja, et kontrolörid ei söandanud talt piletit küsida. Nad astusid meist mööda, nokkides oma nokatsitega õhku istmeridade vahel otsekui rästad künnimaal. Ja Hanuman vaatas neile siis põlastavalt järele. Ta oli kutsumuselt piletita sõitja. Piletita rongisõit andis talle energialaengu. Ta sai niiviisi hoo sisse. See mõjus talle ägedamalt kui amfitriip. Lasta paar peatusevahet ilma piletita tähendas kena päeva algust. See oli tema jaoks isegi vajadus.

Скачать книгу