LITMIR.BIZ

      „Ma usun, et ta kindlasti võidab,” ütles härra Havisham. Ta ärritus, kui nägi Cedricu punaseid jalgu sibamas ja Billy Williamsi püüet jõuda esimeseks. „Ma ei saa… ei saa tõepoolest aidata, et ta võidaks.”

      Samal silmapilgul jõudis tulevane Dorincourti krahv sihile, laternaposti juurde, kaks sekundit enne Billy Williamsit.

      „Kolm korda hurraa, Cedric Errol!” hõiskasid väikesed poisid. „Hurraa, Cedric Errol!”

      „Braavo, lord Fauntleroy!” hüüdis ka härra Havisham.

      Kui tõld peatus proua Erroli maja ees, astusid võitja ja võidetu teineteise juurde. Cedric kõneles elavalt Billy Williamsiga. Tema erutatud näol oli kaastundlik ilme, ta juuksed olid niiskel laubal sassis ja käed taskus.

      „Tead sa,” ütles ta nähtava sooviga oma õnnetu kaasvõistleja seisukorda parandada, „ma arvan, et võitsin ainult sellepärast, et minu jalad on pikemad kui sinu omad. Ma olen ka kolm päeva vanem kui sina, ja see annab mulle juba edu. Ma olen sinust kolm päeva vanem.”

      See seletus tõi Billy Williamsi näole jälle naeratuse. Cedric Errolil oli haruldane anne igaühte lohutada. Isegi esimeses võidujoovastuses mõtles ta, et teine mitte nii rõõmus ei või olla kui tema, ja osutas võimalustele, millal teine oleks võinud võita.

      Samal hommikul oli härra Havishami ja võitja vahel pikem jutuajamine, mille kestel vana advokaat mitu korda pidi naeratama ja kondiste kätega oma pikka lõuga hõõruma.

      Proua Errol oli välja läinud ja jätnud advokaadi Cedricuga kahekesi. Esiti härra Havisham ei teadnud, millest temaga kõnelda, siis aga tärkas tal mõte tutvustada Cedricut krahviga ja üldse selle elumuutusega, mis teda ootas. Vanahärra nägi, et Cedric veel midagi ei tea, mis teda ootab. Ta ei teadnud ka seda, et ta ei hakka emaga üheskoos elama. Ema tahtis talle sellest hiljem teatada.

      Härra Havisham istus tugitoolis akna juures. Teisel pool, veel suuremas tugitoolis istus Cedric ja jälgis hoolega härra Havishami. Cedric peaaegu vajus pehmetesse patjadesse. Ta pea toetus tahapoole, jalad olid risti ja käed härra Hobbsi moodi püksitaskus. Ema kohalolekul oli ta härra Havishami vaadelnud, ja nüüd tegi ta seda ikka veel. Ka härra Havisham vaatas teda. Ta ei suutnud kujutleda, mis küll vana krahv oma pojapoja kohta võiks ütelda.

      Cedric lõpetas lõpuks vaikuse.

      „Kas te võite arvata,” ütles ta, „ma ei tea veel, mis tähendab krahv.”

      „Sa ei tea seda?” küsis härra Havisham.

      „Ei,” vastas Cedric. „Aga kui väike poiss tahab krahviks saada, peab ta seda ometi teadma. Eks ole?”

      „Jah, tingimata,” vastas vanahärra.

      „Kas te oleksite nii hea,” ütles Cedric viisakalt, „ja seletaksite mulle? Kes teeb krahve?”

      „Kuningas või kuninganna teeb kellegi krahviks,” seletas härra Havisham, „ja harilikult sellepärast, et too on talle suuri teeneid osutanud või midagi suurt korda saatnud.”

      „Oo!” hüüdis Cedric. „See on niisama kui presidendiga.”

      „Arvad sa?” küsis härra Havisham. „Kas teie presidendid valitakse samal põhjusel?”

      „Jah,” vastas Cedric rõõmsalt. „Kui keegi mees on väga hea ja palju õppinud, siis valitakse ta presidendiks. Siis on tõrvikutega rongkäigud, moosekandid mängivad ja peetakse kõnesid. Ma olen ikka mõtelnud, võibolla saan ka presidendiks, aga krahviks saada – sellele pole ma iialgi mõtelnud. See tuli sellest, et ma krahvidest midagi ei teadnud,” lisas ta ruttu, kartes, et härra Havisham pahandab selle soovi puudumise üle. „Kui ma oleks neist midagi teadnud, siis oleksin ka soovinud krahviks saada.”

      „Krahvi ja presidendi vahel on suur vahe,” ütles härra Havisham.

      „Või nii?” küsis Cedric. „Kas krahvidel pole rongkäike?”

      Härra Havisham pani ühe jala teisele ja seadis hoolega sõrmeotsad vastamisi. Ta arvas, et on saabunud aeg anda asjast selgem pilt.

      „Krahv on… on väga tähtis isik,” ütles ta.

      „Seda on president ka,” vastas Cedric. „Rongkäik oli mitu kilomeetrit pikk ja lasti rakette. Härra Hobbs võttis mind kaasa, et võiksin kõike näha.”

      „Krahvil on,” jätkas härra Havisham, „väga vana suguvõsa…”

      „Mis see on?” küsis Cedric.

      „See on… väga… väga vana perekond.”

      „Ah,” ütles Cedric, käsi veel sügavamale taskusse surudes, „see on niisamuti kui õunanaisega pargis. Ta on nii vana, et te imestaks, kuidas ta püsti seisab. Ma arvan, ta on juba sada aastat vana, ja ikka istub ta seal – ka kõige suurema vihmaga. Minul ja minu mänguseltsilistel on temast väga kahju. Billy Williamsil oli hiljuti üks dollar, ja ma palusin teda, et ta iga päev viie sendi eest õunu ostaks, kuni rahast jätkub. See oleks kestnud kakskümmend päeva, aga juba ühe nädala pärast ei jaksanud ta enam nii palju õunu süüa. Siis… siis oli õnne… üks härra kinkis mulle viiskümmend senti ja ma võisin Billy asemel õunu osta. Teil oleks ju ka hale meel olnud nii vanast ja vaesest inimesest, eks ole? Ta ütleb, et vanadus on kõigis tema liikmeis ja vihm teeb selle veel halvemaks.”

      Härra Havisham ei teadnud, mida vastata, kui ta vaatas oma väikese sõbra sügavtõsist nägu.

      „Ma arvan, sa oled minust valesti aru saanud,” ütles ta. „Kui ma kõnelesin vanast perekonnast, siis ei mõelnud ma mitte kõrget vanadust. Ma mõtlesin, et selle perekonna nimi on juba kaua aega maailmas tuntud. Juba mitme sajandi eest on elanud isikud, kes kandsid sama nime ja kellest ajalugu kõneleb.”

      „Justkui George Washington,” ütles Cedric. „Temast olen juba sündimisest saadik kuulnud ja tema nimi on juba varemgi tuntud olnud. Härra Hobbs ütles, et tema nime ei unustatagi ära. See on iseseisvuse kuulutamise ja neljanda juuli pärast, nagu te teate. Ta oli väga vahva mees.”

      „Esimene Dorincourti krahv,” ütles härra Havisham pühalikult, „nimetati neljasaja aasta eest.”

      „Oo, see on pikk aeg!” hüüdis Cedric. „Olete te sellest emale rääkinud? See oleks talle väga huvitav. Seda räägime talle kohe, kui ta tuleb. Mis see krahv siis õige teeb?”

      „Paljud neist on aidanud Inglismaad valitseda, teised on olnud vahvad mehed ja võidelnud sõdades.”

      „Seda tahaksin mina ka!” hüüdis Cedric. „Minu isa oli sõdur ja väga vahva – nii vahva kui George Washington. Võib-olla tuli see sellest, et ta oleks krahviks saanud, kui oleks elanud. On väga tore olla vahva. Varem kartsin kangesti… pimedas, teate… kui ma siis aga sõduritele mõtlesin, kes võitlevad revolutsiooni pärast, ja George Washingtonile, siis polnud mul enam hirmu.”

      „Krahvidel on veel ka teisi häid asju,” ütles härra Havisham ja uuris poisi nägu oma kavalate silmadega. „Mõned krahvid on väga rikkad.”

      Vanahärra tahtis teada, kas tema väike sõber teab midagi raha võimust.

      „Ah, see on tore, kui on palju raha,” ütles Cedric lapselikult. „Ma tahaks olla väga-väga rikas.”

      „Aa, või tahaks? Miks?”

      „Seepärast,” vastas Cedric, „et rahaga võib palju teha. Näiteks see vana õunanaine. Kui ma oleks rikas, ostaksin talle telgi ja paneksin sinna sisse raudahju. Siis annaksin talle igal vihmasel hommikul ühe dollari, et ta vihmaga ei pruugiks välja minna. Ja siis… siis kingiksin talle suure sooja rätiku. Ta ütleb, kui ta end liigutab, siis valutavad kõik kondid. Eks ole paha, kui kondid valutavad? Kui ma oleks rikas, siis teeksin kõik, et ta oleks õnnelik.”

      „Hm…

Скачать книгу