LITMIR.BIZ

Скачать книгу

veel vähem vanu sõpru) või planeerin midagi mõne naistuttavaga (teen alati plaane ega jäta midagi viimasele hetkele). Vahetevahel lähen kohalikku pubisse, kus on usaldusväärsed baarmanid. Minu jaoks on see pillamine, ent väikesed kulutused on poissmehe elu aluseks. Näiteks parkimine – kolmsada dollarit ja ma saan vältida lõputut kodukvartali ümber tiirutamist! Aga ma tellin ka ajakirju, mul käib kaks korda kuus majapidaja, mu baarikapp on hästi varustatud ja köetud mullivannis võin liguneda, kaua tahan. Kui tunnen, et olen ületöötanud, saadan riided pesumajja, ning paar korda aastas käin näiteks sügavkudede massaažis. Tellin kord nädalas õhtusöögi koju ning mõnikord, kui olen piisavalt kindlameelne, võtan kenasse restorani raamatu kaasa ja õhtustan üksinda.

      Kasvasin üles lõunas, kuid San Franciscosse lõin kodu eelkõige elustiili hüvede pärast. Mulle meeldivad vihmast puhtaks uhutud tänavad, selge vaade kesklinnale, üheselt mõistetavad pakkumised restoranides (praegu pakutakse sisikonda) ning nurgapoodidest, turult ja pakiautodelt saadav värske kraam. Minusuguseid on siin palju – vallalised ellu sukeldunud inimesed, kelle suhted sõprade ja tüdrukutega on alati lühiajalised. Pärast abielu lõppemist otsisin kui pöörane endale korterit Silicon Valleysse, mis oleks tööle lähemal, ent nägin peagi, mis minust sedasi saaks. Üsna varsti ei paistaks ma maja, kodutööde ja muruniitmise tagant väljagi. Minust saaks viirastus ning see on üks poissmehepõlve suurimaid ohte – muutuda nõnda õhukeseks ja olematuks, et inimesed vaatavad sinust läbi.

      Võtsin teise suuna (osaliselt Fredist inspireerituna). Otsustasin, et jään linna, korterisse, mida Eriniga jagasime, ning õpin poissmeeste loogikat. Tegemist on selge süsteemiga, kus tunnete jaoks kohta pole. Mõistetakse, et poissmees jääb pidevalt kuhugi vahepeale. Üldlevinud tavad vajuvad siis unustusse. Nii hommikusöögi, inimsuhete kui ka armastuse puhul tuleb keerukuse asemel lihtsust eelistada, selles pole midagi julma. Poissmehed, keda olen kohanud – ajutised sõbrad – on olnud toredad kutid. Ma pole kunagi seedinud mehi, kes ütlevad naiste kohta litsid või piprad, kuigi sellised tüübid on olemas nii San Franciscos kui ka terves ülejäänud maailmas. Mind ei häiri niivõrd nende naistevihkamine, kuivõrd enesepettus. Nad on kohatud, eksinud, kitsarinnalised. Edukad poissmehed, need, kes pole kibestunud, on õpetanud mulle paljutki: inimsuhteid tuleb planeerida ning korraga ei tasu kasutada lusikat ja kahvlit, kui saaks hakkama vaid ühega neist. Tean kutti, kes magab võrkkiiges, kutti, kes ei luba korterisse midagi orgaanilist, ka toitu mitte, meest, kes on nõnda veendunud, et jääb elu lõpuni lastetuks poissmeheks, et laskis endale vasektoomia teha (tema andiski mulle hommikusöögitako retsepti). Üks teine poissmees rääkis mulle oma strateegiast, mida ta kasutab füüsilise üksinduse korral. Kui tal polnud parasjagu tuju tantsida või kellegagi kohtuda ja kui ta tahtis lihtsalt meeldivat õhtut võõra kehaga, tuulealust külge, millele kinnitada oma hinge beduiinitelk, võttis ta toa linna mõnes suures noortehostelis. Ütlesin, et mulle tundub see jube, ent ta tõi välja, et jubedus on teisejärguline. Tema teguviis on eetiline ning see on ainus, mis loeb. Ta otsib ajutist leevendust ning reisijad jagavad temaga kõige tõenäolisemalt sama eesmärki. Ta ei pea kellelegi jahti, tegelikult pakub ta oma põhjalikke teadmisi linna kohta ja avatud rahakotti. Hämaraks võib pidada vaid tõsiasja, et noortehostelis viibimise põhjendamiseks tuleb välja mõelda mingisugune alibi: kodus on külas vanaldased sugulased, vett pole. Võib ka võtta kaasa passi või isikutunnistuse ja teeselda, et oled läbisõidul.

      „See on segu ihaldatud tulemustest,” sõnas ta. Mul jäi üle vaid imetleda poissmehe loogikat.

      Ent on see rumalus? Kas see sõber, tore mees, lõpetab samuti kandetoolile kinnitatult, käed haaramas üüritud kodu seinte järele?

      Palun vabandust, Neill.

      Minu isa – ma ei nimetanud teda enam papsiks pärast ta enesetappu, see oleks olnud liialt sentimentaalne – oleks leidnud sellele loole kindla ja ilmse moraali. Ta oli nõnda suur traditsioonide austaja, et ma imestasin, miks ta ei käi ringi vastavas rüüs. Talle meeldis korrata vanemate hauakivile graveeritud tsitaati: „Rikkust siin oli, samuti võis märgata katset ilumeelt rahuldada, kuid mugavust leidus vähe ja et seda tol ajal palju ei tuntud, siis ei märgatudki selle puudumist.” See on „Ivanhoest”. Oleme „vanast” lõunast pärit perekond ning lisaks sellele ka roomakatoliku usku, nõnda oleks ta tõenäoliselt käskinud, et täidaksin oma kohust, mis oli tavaliselt mingisugune versioon „teistele elamisest”. Tema enesetapu ajal käisin ma juba ülikoolis. Võtsin seda raskelt, kuid vabanesin teatavast murest, ühesuunalisest maailmavaatest. Tulin Californiasse, kus ütlesin lahti „vana” perekonna pärija kohustustest. (Võinuksin panna sõnade „kohustused” ja „perekond” vahele võrdusmärgi.) Selle asemel võtsin endale tubli kodaniku kohustused: taaskäitlemine, jalgrattasõit, annetused keskkonnakaitserühmitustele ja Glide Memoriali varjupaigale. Kuulun SFMOMA’sse4 ja filmiklubisse. Need olid mu ümberkorraldused, mis on olnud mitmelgi viisil vastupidavad. Nad on samad head kui mu venna valge lippaiaga elu Michiganis ning tema lõputud püüdlused kõige banaalse poole. Ja need on kardetavasti paremadki ema püüdlustest ühekorraga nii hoolitseda kui ka põgeneda Arkansase maja eest, tulemuseks kompromiss, mis viib teda pidevatele harivatele laevareisidele mööda maailma ebapopulaarseid rannikuid.

      Terve minu elu oleks isa jaoks arusaamatu, kui mitte hullemgi. Aga isa päevik – doktor Bassett, nagu talle Amiantes viidatakse – võtab käsitlusse iga küsimuse. Kuna tegemist on küllaltki algelise programmiga, päevikutest otsimise versiooniga, millel varuks mõni vestlemise nipp, ei saa ma öelda, et ta midagi „mõistaks”. Ta ei suuda jälgida mõtet ega eristada, kes temaga räägib. (Programm ei tea näiteks, et olen doktor Bassetti poeg.) Aga mõnikord trükin mõne sõna ja arvuti vastab omapärasel maagilise 8 palli5 viisil mõne lausega, mille taga hästi varjatud taip. Sel hommikul oli meie vahel säärane vestlus:

      frnd1: kas peaksin täna koju jääma või välja minema?

      drbas: reeded on sõprade päevad

      frnd1: täna on neljapäev, aga see on kena mõte

      drbas: ????

      Kui ütlen rohkem kui üheainsa sõna – kasutan ja-d või aga-t –, jääb ta tihti toppama.

      frnd1: sinu suhtumine oli kena mõte

      drbas: mida sa arvad minu suhtumisest kui heast mõttest?

      frnd1: kõik on hästi. kas peaksin siis täna koju jääma või välja minema?

      drbas: oled piisavalt kaua norutanud. on aeg elust rõõmu tunda.

      Pidin tema vastust korrigeerima, sest mitte miski meie varasemast vestlusest ei viidanud minu norutamisele, kuid sellest hoolimata oli tal õigus. Hämarus laskub taevale kui lihunikukirves. Kui ma ei suuda end diivanilt üles raputada, jään lõksu, silmad ainiti mustal, halastamatul linnal, kus veedan oma kolmekümnendaid eluaastaid. Allapoole jääv tänav möirgab vaevukuuldavast naerust nagu alati.

      Kalurite kail – kiire taksosõidu kaugusel – näen Ghirardelli kirjaga tulukest tööle vilgatamas. Mu kaaslasteks on pikk blondiin Rachel ja täidlane brünett Lexie, kes on pärit Tel Avivist. Kumbki neist pole eriline iludus, ent nad on nooruslikult veetlevad. See on ka loomulik, sest tutvusin nendega noortehostelis. Kõik oli täpselt nii lihtne, nagu mu sõber kirjeldas – lähme linna peale, pakkusin. Olgu, olid nemad nõus. Täpselt selle pärast olingi siia tulnud, kuid ometi pani kogu üritus mul kõhu valutama. Oleksin pidanud valima lihtsama alibi – et vett pole –, selle asemel et turistina esineda, kuid tahtsin kõigest eemale pääseda ja nüüd ongi mu silme ees postkaardilik San Francisco. Jahedas õhus on tunda aurutatud krabide lõhna ning T-särgi-poodide lettidelt kumab hämaruses plaatina tooni. Udu on Kuldvärava silla6 enesesse mähkinud ning Alcatraz seisab tuledesäras ja üksinduses kesk vett. Polekski osanud midagi paremat tahta, kui korraga heliseb köisraudtee vaguni kelluke, sedasi nagu ikka – king-king. Hyde’i ja Larkini tänava liin.

      Tüdrukud on õhukeselt riides, justkui suunduksime Miami klubidesse: lühikesed seelikud, Uggi saapad, kehasse töödeldud pluusid ja vastav näokirtsutus. Nad värisevad. Blondiin Rachel – neist kahest kenam, kuid

Скачать книгу