LITMIR.BIZ

      1

      MÕNE PÄEVA EEST peatusid tuletõrjeauto ja kiirabi mu koduks oleva korterelamu ees, mis asub lõunakünkal, vaatega Dolorese pargile. Kiirabitöötajad astusid autost välja ning toekaim neist kandis musta tooli, millel olid küljes punased rihmad ja pandlad. Nad tulid mu ülemise korruse naabri Fredi pärast, kes on joodik ja erak, kuid keda ma olen millegipärast alati austanud. Ma ei tahaks olla tema asemel: ta veedab suurema osa ajast köögilaua tagumisse nurka lükatud väikest lameekraaniga televiisorit vaadates. Ta suitsetab aeglaselt ja teatud kindlapärasusega (mu endine abikaasa vingus tavaliselt haisu pärast), ise kui liimitud tennisematšide, korvpalliturniiride ja kõiksugu jalgpallide, ka tavalise ette. Mängud ise ei paku talle huvi, vaid hoopis kihlveod, mida ta on nende peale sõlminud. Tema ainus pidev külastaja on postiljon, kes on ühtlasi ka tema kihlvedude vahendaja. Ka Fred ise on endine postitöötaja.

      Nagu ütlesin, ei tahaks ma olla tema asemel. Tema päevi täitev üksindus ja ühenäolisus pole kuigi peibutav. Sellest hoolimata on ta alati olnud täiuslik näide iseseisvusest. Ta joob ja suitsetab liiga palju ning kui ta üldse midagi sööb, siis purgitäie ülessoojendatud Chunky’t2. Aga ta läheb ja toob kõik ise – suitsud, joogi, Chunky –, nõksutab end kangete jalgadega mäest alla nurgapoodi ja naaseb siis, kaasas ääreni täis paberkott. Seejärel ronib ta neli korrust ülespoole oma korterisse, mis on minu oma räpasem ja spartalikum koopia ning milles ta elab ihuüksinda, mis pole sugugi paha, kui võtta arvesse San Francisco karmi üüriturgu. Ta on trepikojas alati sõbralik ning hoidis minust viisakalt eemale ka siis, kui olid käes mu lahutuse järgsed masendavad kuud, mil üks teine naaber soovitas, et muretseksin korterile pöördukse (et anda peavarju kõigile läbitraavijatele – täiesti ülbe kommentaar). Ta koputas kord mu uksele, et öelda vaid seda, et annaksin märku, kui kuulen teda üleval kobistamas. Ta teab, et on „raske jalaga”. Tõlgendasin seda nii, et oleme vaid naabrid, ei midagi muud, aga tänu minule võib ta end kindlalt tunda. Ehk läksin liigagi kaugele.

      Kui meedikud ülemisele korrusele jõudsid, kostis summutatud hääli ning Fred tõi kuuldavale midagi huilge ja karjatuse vahepealset. Astusin koridori ning selleks ajaks olid meedikud asunud teda alla transportima ja hüüdsid talle käsklusi nagu rivisammu õpetajad. „Härra, hoidke käed koomal. Härra, hoidke käed koomal. Seome teie käed kinni, härra.” Tõrelemine tundus vana mehe jaoks pisut liig olevat, aga kui nad ta istetoolile kõvasti kinniseotuna alla tõid, nägin, milles asi. Fred püüdis haarata käsipuid, et laskumist peatada. Ta nägu oli katki, uimased silmad ekslevad ja hirmul, pisarad voolamas.

      „Vabandust, Neill,” ütles ta, kui mind nägi. Ta sirutas käed anuvalt minu poole. „Palun vabandust, palun vabandust.”

      Ütlesin talle, et ärgu olgu naeruväärne. Pole ju midagi, mille pärast vabandada. Ent ta ei jätnud ka siis, kui meedikud ta minu uksest mööda kandsid, patsient jätkuvalt arstide surnuraami külge aheldatud.

      Tuli välja, et ta oli paari päeva eest kukkunud ja puusaluu murdnud, kuid kiirabisse helistas ta alles nüüd. Eelnevad nelikümmend kaheksa tundi vedas ta end mööda põrandat ringi ja ootas jumal teab mida – et valu ära läheks? Et keegi uksele koputaks? Sain teada, kuhu Fred viidi ning et tal oli operatsioon ja ta paraneb kenas taastusravikeskuses. Nii et see osa loost lahenes kenasti. Aga ma ei saa mõtteid sellelt vabanduselt. „Palun vabandust, palun vabandust.” Kas ta vabandas, et üldse siin maailmas eksisteerib, et tema elamine ja hingamine tekitab ebamugavusi? Ta oli segaduses, seda küll, aga see ei muuda midagi. Fred pole iseseisev, ta on lihtsalt üksinda. Säärane avaldus ei peaks mulle korda minema ega mu elu kuidagiviisi mõjutama, ent ometi keeb see kusagil sügaval sisemuses. Oleksin justkui toetunud Fredi eeskujule. Mu isa, kes polnud küll suuremat sorti intellektuaal, kordas ikka oma lemmiktsitaati Pascalilt: kõik inimeste hädad tulevad sellest, et nad pole võimelised üksinda ja vaikselt toas istuma. Minu jaoks oli Fred see, kes istus vaikselt oma toas.

      Mitte igaühe elus pole suurt armulugu. Tean seda. Mu esimene abielu läks lõhki paari aasta eest ning kui jätta kõrvale need paar pöörduksekuud, olen pärast seda suurema osa ajast üksinda olnud. Käisin küll vahetevahel selle või tolle neiuga väljas ning otsisin juhuslikku lohutust üheöösuhetest, mis võivad õige suhtumise korral tõepoolest tröösti pakkuda. Vahel jõin küllaltki palju, seejärel piirasin joomist. On minu enda teha, milliseks elutee kujuneb. Sain teada, et poissmeheelu nõuab rutiini, väikeseid nähtamatuid rituaale. Mõtlen seda vähimagi enesehaletsuseta. Keda peakski huvitama, et valan täpselt kaks törtsu koort esimesse kohvisse, aga teise (ja ühtlasi ka viimasesse) vaid ühe? Mitte kedagi, aga ometi on need kolm törtsu koort minu hommikutes olulised.

      Rutiini tõttu ei saa ma ka joomisega liialdada ning seepärast olen kolmekümne kuue aastase poissmehena vähem spontaanne kui noorema abielumehena. Toidan kassi hommikul kella seitsme ajal. Küpsetan hommikusöögiks tako – munapuder, viil vürtsikat ürtidega juustu, maisijahust tortilja, salsa verde3 – ja keedan pliidil kohvi. Söön püstijalu. Seejärel istub kass mul süles kella 7.40-ni ning mina loen samal ajal e-kirju ja uurin eripakkumisi, mis on öö jooksul postkasti potsatanud. Ühepäevased allahindlused, tasuta proovimine, kakskümmend protsenti soodust. Kustutan need kirjad, käin duši all ja astun uksest välja kell kaheksa ning asun viiekümne minuti pikkusele teekonnale uksest ukseni, San Franciscost lõunas asuvasse Menlo parki.

      Töötan Amiante Systemsile, suurejoonelise lingvistilise arvutiprojekti juures. Ettevõttena pole firma kuigi korralikult läbi mõeldud (asutaja arvas, et amiante tähendab ladina keeles magnetismi, kuid minu endine naine teatas, et see on hoopis prantsuse keeles asbest), ent on hästi rahastatud ja seaduslik. Töötajaid on kolm ning koos õpetame keerulisele programmile – mis põhineb „lõunast pärit Samuel Pepyse” (nii nimetas teda kummaline ajalooajakiri, mis trükkis ära ainsa koopia) kahekümne aasta päevikumaterjalidel –, kuidas töödelda usutavalt inimkeelt. Teisisõnu, püüame arvutiga vestelda. Juttu ajada. Neis päevikutes on kirjas hunnikute viisi mõtteid ja mõjutusi, üle viie tuhande lehekülje hoiakuid, lugusid, ütlusi, elufilosoofiaid, meditsiinilisi nõuandeid. Mõte on selles, et sissekannete peidetud ühendused, näiteks nende iseloom, annavad meile seoseid, mis on seni puudunud kõigil eelnevatel kõneprojektidel, näiteks hobidega seotud ülesanded, „digitaalsed assistendid”. Päevikupidaja, Arkansasest pärit arst, oli tegelikult minu isa, nõnda saingi kummalistel asjaoludel tööd. Päevikud kuuluvad seaduslikult minule. Sellegipoolest on ülemus minuga lahke. Tean arvutitest väga vähe – veetsin kahekümnendad eluaastad reklaamtekste kirjutades –, kuid olen kolmest töötajast ainuke, kes räägib inglise keelt emakeelena ning minust on olnud

Скачать книгу