LITMIR.BIZ

      Egiptus, Kairo

      Ta vaatas kohvitassilt üles, hoidudes hoolikalt igast liigutusest, mis võiks ajendada neid teda tapma. Ta oli tajunud muutust, nõrka elektrisuminat tänava taustahelides hetkel, kui laternad süttisid. Tavaliselt oleks see tema lemmikaeg päevast. Õhtutund pärast maghribi palvust,1 kui inimesed tulvavad mošeedest ja liiklus al Kornishi tänaval on otsekui tulede jõgi ning kogu Kairo näib pärast palavat päeva hinge tõmbavat. Ta polnud üksinda. Kohviku ette tänavale tõstetud laua ääres istus tema kõrval Tundmatu, Egiptuse salateenistuse vuntsiline agent, kes jälgis teda, käsi avatud kabuuril, ehkki teda oli juba kaks korda läbi otsitud. Kolm salateenistuse karmi olekuga agenti jälgisid teiste laudade äärest. Mehed paiknesid tänavale lähemal ja ta teadis, et mõne minuti pärast on nad surnud.

      Ta rüüpas kardemonikohvi ning Tundmatu jälgis iga tema liigutust. Just selle nimel oli ta kõik need kuud elanud. Kõik oli võimendatud, peaaegu liigagi reaalne: elektrisinised ja punased sallid Khan el-Khalili2 vabaõhupoodides, eakate kohvikukülastajate mulksuvast shisha’st3 kerkiv õuna- ja tubakahõng, Tundmatu hingetõmbed tema kõrval. Ta vaatas kõrvale, kui kompjalgadega tänavakaubitseja, vitstest punutud kandik käes, ilmus nurga tagant ja komberdas kohviku poole. Kaubitseja kükitas munakivisillutisele kohviku lähedal, kompjalg kõveras istmiku all, ja laotas laiali oma kraami: patareid, hambapasta, kummiplätud, igasugused tarbeesemed, mida müüakse Kairos igal tänavanurgal. Ta hindas silma järgi kaugust tänavakaubitsejast välikohviku laudadeni. See on lähedal, mõtles ta. Väga lähedal.

      Tundmatu tema kõrval tõmbus pingule, kui kohvikule lähenes must sedaan-Mercedes. Ta pani tähele, et Tundmatu vasakpoolne vunts oli hoolikamalt trimmitud kui parempoolne. Tundmatu oli vasakukäeline, haz wiheed. Sel mehel ei vea, mõtles ta, kui Mercedes peatus. Adjutant hüppas autost välja ja avas tumedat ülikonda kandvale väikesele mehele ukse. Kostis oiatusi, kui mõni kohvikukülastaja ta ära tundis: see oli Mahabith Amn al-Dawla al Ulya, riikliku sisejulgeoleku ülem kindral Budawi, keda peeti Egiptuse kõige hirmuäratavamaks meheks. Oiatajad olid kuulnud jutte, sosistamist mõnel riigiametnike peol või mošeedes meestest ja naistest, kes kuude kaupa maa-alustes kongides karjusid. Räägiti, et üks neist, keegi Moslemi Vennaskonna imaam, olevat kõigest kuu aega pärast Mahabith’i kongi lukustamist hullunult oma silmad välja kraapinud. Ta silmitses, kuidas Budawi lähenes laudade vahelt ja laskus toolile, mille kindrali jaoks vabastas Tundmatu, kes nüüd tema küünarnuki juures seisis. Kohe kui ta oli istet võtnud, materialiseerus õhust triibulise särgiga kelner.

      „Shai,” tellis kindral, vaevumata kelneri poole vaatama. Ta silmitses enda kõrval istuvat meest. Sihvakas, sileda nahaga, üll kallid kollakaspruunid viigipüksid ja valge särk, randmel kuld-Rolex. Budawi pidas teda naistelemmikuks, tüübiks, keda võib kohata Niiluse läänekaldal Four Seasonsi4 basseini ääres mobiiltelefoniga äriasju ajamas, rahvusvaheliselt tuntud bikiinimodellid ümberringi. „Tean seda kohvikut,” sõnas ta noogu-tades.

      „Räägitakse, et see olevat olnud kirjanik Mahfouzi lemmikpaik.”

      „Nõnda räägitakse vist küll kõikide Kairo kohvikute kohta. Kui Mahfouz oleks joonud kohvi igas kohvikus, mis teda oma kliendiks nimetab, siis oleks tal põis lõhkenud. Sul on minu jaoks midagi,” lausus Budawi. See polnud küsimus.

      „Demonstratsioon,” ütles mees hillitsetult, teades, et see salvestatakse kuskil, ning püüdis vältida kohviku- ja tänavasumina taustal selge hääljälje jätmist. „Palju demonstratsioone. Niisuguseid, mida nad ei unusta,” sõnas ta, alustades toimingute jada, mida oli juba nädalaid harjutanud. Ta lükkas parema jala varvastega vasaku mokassiini ja soki jalast, eemaldas seejärel vasaku jala varvastega ka parema jala mokassiini ja soki ning ihuvärvi kleeplindiga parema jalatalla alla kinnitatud skalpelli.

      „Kus?” küsib Budawi.

      „Lo samaht, kannatust. Me pole veel tingimusi arutanud,” ütles ta. Skalpell oli nüüd varvaste vahel ja ta tõstis selle parema käe poole, mis oli otsekui juhuslikult laua varju langenud.

      „Millal?”

      „Kolm nädalat. Võib-olla vähem.” Skalpell oli käes, süda peksles.

      „Vajan rohkemat.”

      „Mina samuti,” ütles ta, keha lööklaine vastuvõtmiseks pingul, valmis maha viskuma, mõteldes Dilwati! Ära viivita!

      „Näiteks?”

      „Kaks venda.”

      „Kaks?” Kindral pani suhu Ameerika sigareti ning Tundmatu kummardus, et see läita. „Moslemi Vennaskond on riigi vaenlane. Miks peaksin kaks neist vabastama?”

      „Ameeriklased ja nende liitlased jäävad teile võlgu,” ütles mees, skalpell kindlalt peos, mõteldes Inshallah! Inshallah! Jumala tahe! Tee seda! Siis nägi ta kompjalgset tänavakaubitsejat nende poole pöörduvat ja lausuvat „Allahu akbar”. Ka kindral märkas seda ja püüdis tõusta, Tundmatu käsi laskus kabuurile, kuid oli juba hilja, kitsal tänaval kärgatas kurdistav plahvatus. Kõrvetavalt kuum ja arvatust palju tugevam lööklaine paiskas nad uskumatu jõuga kõrvale. Toolid, risu, metallikillud ning inimlihatükid ja kehaosad vuhisesid mööda, kui ta maha viskudes surus skalpelli kindrali kubemesse. Kindral karjatas korraks, kui poolviltune lõige läbistas reiearteri, hele verepurse immutas otsekohe kindrali püksid läbi. Jahmunult püüdis kindral tõusta, kuid ta jõud kustus liiga kiiresti ja ta varises tagasi, jalad võppusid nõrgalt maas. Ühel põgusal hetkel ei kostnud peale langeva tolmu ja rämpsu kukkumise midagi, kõik vaikisid, aga samas puhkesid karjed, ehkki mees vaevu kuulis neid, sest ta kõrvad kumisesid plahvatusest.

      Ta pöördus Tundmatu poole, kes jahmunult püüdis kabuurist relva haarata. Ta lõi Tundmatule tugevasti põlveõndlasse, too kaotas tasakaalu, ja siis tõmbas ta üheainsa skalpelliliigutusega Tundmatul kõri läbi. Tundmatu püüdis midagi öelda, kuid kostis ainult vere mulksumist, kui ta kokku varises, silmis uskumatu pilk, et kõik see võis juhtuda ainult mõne sekundiga.

      Mees kummardus ümberpaisatud laua kõrvale, et võtta sokid ja kingad. Ümberringi karjuti, kostis jooksumüdinat. Eakas shisha-pahvija, nägu kaetud tahma ja verega, vahtis talle vapustatult otsa. Ta noogutas shisha-pahvijale, viipas, maashi, kõik on korras. Ta pühkis verise käe kindrali kuue vastu puhtaks ja kummardus, et sokid ja kingad jalga tõmmata. Need olid verest märjad ja libedad ning kängitsemisega oli tegemist. Politsei jõuab kõigest mõne sekundi pärast kohale, mõtles ta, pühkides taas käsi kindrali kuue vastu, ja võttis maast Tundmatu püstoli. Ära jookse, ütles ta endale, vaatamata shisha-pahvija poole, komberdades risu, ümberpaisatud laudade ja tänavat katvate kehaosade vahel. Taamal kostis lähenevaid politseisireene ja tuletõrjeautode pasundamist. Ta vaatas kaubitseja poole, kuid tollest polnud järele jäänud suurt midagi peale tundmatuseni põlenud jalatükkide. Ta märkas esimest tänavale pööranud politseisedaani, lipsas souk’i5 varju ja pöördus kitsasse käiku, mille oli juba kolm päeva tagasi valmis vaadanud. Käigus olid kaubitsejad ning möödujad pöördunud plahvatuse ja politseisireenide poole. Ta peatus veemüüja varikatte all. Too vaatas talle pärani silmi otsa ning ta mõistis, et ilmselt olid nägu ja rõivad verised.

      „Mis juhtus, ya hader?” küsis kaubitseja.

      „Terrorirünnak. Mu käed, shokran,” ütles ta käsi sirutades. Kaubitseja valas ta kätele vett ja ulatas räti, millega ta pühkis verd ning saasta kätelt ja rõivastelt vähemaks.

      „Kas said vigastada, hader?”

      Ta raputas pead ja pesi uuesti.

      „Ilhamdulilah. Jumal tänatud. Kas Vennaskond?”

      „Kes seda teab?” vastas ta, ulatades kaubitsejale kakskümmend Egiptuse naela ja jättes käteräti endale.

      „Shokran, hader. Olgu Allah sinuga,”

Скачать книгу