Lahustumine - Märt Laur

Скачать книгу

metafooride vürts ning kangekraadilised laused muutusid liisunud õlleks. Sel päeval, kui ta lülitas arvuti ümber kirillitsale ja jätkas ammuse käsikirjaga, millest hiljem sai Belõi laureaat, plopsatas teda ümbritsenud mull nii vaikselt katki, et ta ei märganudki seda. Tema nägu oli uuesti pööratud Peipsi ja selg Läänemere poole ja nii ka jäi, kuni selleni, et ka tema viimane teos, mida kriitik nüüd passiiv-agressiivselt rappis, ilmus Eestis tõlkena.

6

      Tühjad tooliread ääristasid Maarjamõisa madala laega koridore, kus laupäeval naksusid vinüülpõrandal ainult tema enda kingad. Maja oli Antsule võõras. Peasissekäigust oskas ta veel õigele poole pöörata, aga eksles veel tükk aega mööda erivärvilisi koridore, sõitis liftiga järgmisele korrusele ja sealt tagasi, seisatas nõutult ja kõmpis siis edasi, enne kui leidis õige ukse. Selle kõrval seinal oli telefon juhistega. Ta luges, helistas. Teisel pool ust võttis keegi vastu, kuulas ta ära ja ütles: „Palun oodake, me kutsume ise.”

      Ta istus toolile ukse vastas, toetas küünarnukid põlvedele ja jäi käsipõsakil põrandat vahtima. Vähemalt seljal oli kergem, ei tuiganud enam. Ta pani silmad korraks kinni ja avas need, kui taamal käis klõpsuga uks ja kolm nooremas eas arsti – aga võib-olla residenti – sealt vaikselt juteldes välja kõndisid. Üks vaatas teda uurivalt, küsiv pilk üle õla, ning keeras siis pea ära. Nad kadusid nurga taha, kust ilmselt hargnes järgmine pikk koridor ja sellest järgmine, ning mõeldes siin ja seal kohatud kaldpõrandatele, viisid külastaja ilmselt tema enese teadmata ühelt korruselt teisele ja tagasi nagu arhitektuurne Möbiuse leht.

      Kui ta silmad taas sulges, hakkas ta peas kuulma vere kauget mühinat rääkimas, mis kõik võis Taanieliga olla halvasti läinud. Tal ei olnud kombeks ülemäära muretseda, kuid see ei tähendanud – nagu Signe sellest tihti välja luges –, et ta näiteks Taanieliga juhtunut tühiseks pidas või seda alahindas. Ta suutis täielikult aduda juhtunu sügavust, aga lähenes sellele teadmisega, et kuidagi leiab see ise lahenduse. Probleemidesse sukeldus ta avasilmi, aga tuli sealt sama kiiresti välja, selle asemel, et jäädagi mõrkjat vett sõtkuma.

      Ta võttis telefoni välja, aga polnud märguannet ei sõnumist ega vastamata kõnest. Millegipärast oli ta lootnud, et Signe helistab. Praeguseks oli naine kindlasti ärganud ja talle jäetud sedelit lugenud.

      Tartus viibimine kippus teda ärritama. Vana asi juba. Signe oli kunagi elanud Ropka tööstusrajoonis koos Paveliga – oli läinud temaga kokku juba keskkooli lõpus, ehkki alles tagantjärele ilmutas see end noorusrumalusena. Ants oli tabanud ta kogemata Signe fotoalbumis, kui naine tahtis sealt üksnes valitud pilte näidata.

      Mees oli natuke nälginud moega, Antsust pikem, kahvatu sileda lõuaga. Ametnik, mingi keskharidusega jupijumal autoregistrikeskuses – Internetist tuli välja isegi tema sugupuu, osalemised mingitel sügisjooksudel ja orienteerumistel, uudised edutamisest ARKis, aga edasi ei suutnud Ants uurida, sest tundis end juba pärast esimest sellist otsingut räpasena. Käed, mis piltidel Signe ümbert hoidsid, olid piltidele jäädvustamata hetkedel löönud teda kõhtu, vastu näo ette tõstetud käsivarsi, siis ka näkku. Sisse löömine, öeldi sõjaväes selle kohta, kui haak või sirge läks vastase blokist läbi ja ühendus nätaka või kopsatuse saatel.

      Signe oli Daniiliga rasedaks jäänud veidi pärast seda, kui Pavel pidi Soomes tööd saama ning mingil põhjusel – tõenäoliselt oli neid selleks ajaks Paveli pähe kogunenud mitmeid – jättis ta selle katki, süüdistades Signet hooletuses. Esimesel nädalal pärast teadasaamist sattus Pavel raevuhoogudesse, mis kütsid teda üles seda rohkem, mida rahulikum püüdis naine olla ja selgitada. Esimene nädal lõppes esimese hoobiga – sellisega, kus Pavel veel hoidis ennast tagasi.

      Kõige selle juures oli ta karsklane, seda kurjemat tüüpi, paras fundamentalist. Signe oli kirjeldanud, kuidas seltskonnas õlle- või konjakiklaasi pakkumist võttis ta pilkena, tõmbas kulmu kortsu ja nohises tükk aega omaette, enne kui jälle sõna ütles. Samamoodi olid mustas nimekirjas siider ja muud lahjemad joogid. Isegi sõbrad, kes muus osas teda kannatasid, hakkasid teda lähenemas märgates tögama: „Pane kork peale, Kuivakas tuleb!”

      Laps ei ole takistuseks, oli Signe seletanud. Nad saavad kõik Soome kolida. Või kui Pavel tahab, siis naine saab jääda Tartusse, laseb ta vabaks, ei sega… Palun, ei ole isegi vaja raha saata, kuidagi ta ikka ära elab… Saab Narvast Paveli vanemate juurest tuua kartulit, kapsast, peeti… või ei pea isegi neid tülitama, sõbrannad aitavad. Ta saab hakkama, pole vaja ärrituda, palun…

      Ants oli kõige esimesel korral, kui ta tõrkuval naisel kleidi õlgadelt maha lükkas, mõistnud tõrkumise põhjust – hajuvaid laike seljal. Ta üritas mitte tähele panna, aga naine oli tajunud teda liiga pikalt vaatama jäämas, sikutas paelad tagasi üles ja sinnapaika see jäigi. Nii võõras oli näha naise ihul selliseid märke, et ta oli alles hiljem taibanud, kust need tekkisid. Pidi olema kössitõmbumine millegi eest, kummardumine kellegi kohale, näiteks kellegi kaitsmiseks, sest selja taga on teine, kes samal ajal neid jälgi tekitab, ning kui see kõik on lõppenud, kui möödas on paar päeva ja kuuldud rohkem kui paar pisarsilmil vabandust, ilmuvad lõpuks rohe-kollakas-sinised vorbid, ilmuvad ja hajuvad, peaaegu ununevad, kuni Ants Raud saab need täiesti kogemata avastada.

      Varem või hiljem pandi lauale juba veelgi vanem argument – see, kuidas Pavel oli Tartusse tulnud, et lõpuks ülikoolipaberid ära teha, aga kuidas Signe juba siis oli selle oma lastesaamisega ära rikkunud. Peetrit, keda ta Pjotriks nimetas („Pjotr Sergejevitš, kui tuba viie minutiga korras pole…!”) ta mingil määral veel talus, kuid kui tema esiklaps pärast keskkooli lõpetamist omal käel Tallinnasse kolis ja sealt vaid aasta hiljem Göttingeni mineroloogiat õppima läks, katkestades perega kõik sidemed peale formaalsete jõulukaartide saatmise, võttis Pavel seda kui mässu.

      Selleks ajaks olid Ants ja Signe teineteisest teadnud peaaegu pool aastat, olles tutvunud aastavahetuspeol 1992. Pavel oli leidnud paar juhuotsa ning tänu sellele oli parasjagu periood, kus ta suutis Signe vastu olla peaaegu inimlik. Nad võtsid uut aastat vastu ühise tuttava juures Tartus, kes teenelise rahvakunstnikuna võis nautida hüvesid nagu neljanda korruse kõrgete lagedega korter Vanemuise tänaval (koridor oli ääristatud raamaturiiulitega, mille ülemiste vahedeni jõudmiseks tuli kasutada redelit) ja ilma järjekorrata saadud lauatelefon.

      Seltskond oli kirju: algas juba kümne inimesega, aga õhtu jooksul voolas sealt läbi veel vähemalt kakskümmend. Olid nad nüüd rahvakunstniku tuttavad või nonde tuttavad, teretulnud olid kõik, seda enam, et igaüks oli midagi kaasa haaranud – kes suitsuvorsti, kes otse Peipsi äärest toodud suitsukala, kes koduõlut või – veini. Pavel kuulus lähiringi ning pääses ainult sellega, et haaras kaasa Signe, kes selleks puhuks kandis viimase moe järgi õmmeldud A-lõikelist õlapaeltega kleiti ja õlgadel suurt kootud salli.

      Signel olid õõtsuvad puusad, saledad sukkades jalad ning rinnad, mis ka neljakümnendate alguses hoidsid pilkutõmbavat vormi. Ants igatahes märkas. Ta istus laial aknalaual, jagades seda raamatuvirnaga, mille peale oli asetatud tuhatoos. Kui naine mingi slaavi näoga tegelase järel sisse astus, jäi Ants teda nii pikalt vaatama, et sigaretituhka pudenes pükstele. Ta kirus endamisi ja puhus hallid ebemed toa peale laiali.

      Naine keeras ümber ja vaatas tema poole. Tema näoilmes ei muutunud midagi, aga nende silmside oli pikem – tajutavalt pikem – kui tavapäraselt sellistel juhtudel. Kui nad pilgu lahti rebisid, siis naine muigas kergelt.

      Miks Signe ära ei läinud? Miks ta lasi Daniilil aastaid kasvada sellises kodus? Miks lubas ta mehel nõuda, et naine maksaks kinni oma söögi (ka siis, kui naine küpsetas mõlemale), oma osa üürist ja kõik kulud lapsele? Miks ta kuuletus? Ta ei saanud Signelt kunagi selget vastust. Tagantjärele on ju kõik lihtne. Tagantjärele vaatepunkt nihkub: see, kes on labürindis, tõuseb kõrgemale, näeb selgelt käänakuid ja eksiteid, näeb ehk isegi rada väljapääsuni.

      Aga siis oli Ants juba jõudnud naise ellu. Pavelile ütles Signe, et võtab käru ja läheb lapsega välja jalutama. Võttiski, aga naabermajade vahel tiirutamise asemel kõndis käruga terve linnaosa edasi, et saada Antsuga kokku. Suvel ootas Ants teda, plombiirid käes, ning nad istusidki kõrvuti pargipingil nagu kaks koolilast, limpsides jäätist ja põimides vabade käte sõrmed. Ants tundis ennast

Скачать книгу