LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nägu on hirmu täis, ta kobab püstoli järele ja Jasim mõistab, et partner proovib teda hoiatada, et Fredrik oli osutanud millelegi tema selja taga.

      Ta pöördub ümber ja ahmib õhku.

      Mööda rööpaid roomab tema poole inimene. Jasim taganeb ja sikutab püstolit välja. Kuju ajab end püsti ja tuigub. See on noor mees. Ta jõllitab politseinikke tühja pilguga. Tema habetunud nägu on kõhn ja põsesarnad teravad. Ta tuigub, paistab, et tal on raske hingata.

      “Pool minust jäi maa alla,” ütleb ta hingeldades.

      “Kas te olete haavatud?”

      “Kes?”

      Noor mees köhib ja kukub jälle põlvili.

      “Mida ta räägib?” küsib Fredrik, üks käsi ametirelva pidemel.

      “Kas te olete haavatud?” küsib Jasim.

      “Ma ei tea, ma ei tunne midagi, ma …”

      “Palun tulge minuga kaasa.”

      Jasim aitab noore mehe püsti ja näeb, et mehe paremat kätt katab punane jää.

      “Mind on ainult pool … Uneliivamees võttis … Ta võttis poole …”

      14

      SÖDERI HAIGLA kiirabisissepääsu uksed sulguvad. Punapõskne sanitar aitab kiirabitöötajatel kanderaami avada ja lükkab selle erakorralisse vastuvõttu.

      “Pole isikut tõendavaid dokumente, mitte midagi …”

      Patsient antakse üle triaažiõele ja viiakse läbivaatusruumi.

      Õde kontrollib patsiendi elufunktsioone ja muudab triaažikategooria oranžiks, mis tähendab, et haige vajab kiiret arstiabi ja on järjekorras esimesest järgmine.

      Neli minutit hiljem astub ruumi doktor Irma Goodwin ja õde teeb talle kiire ülevaate.

      “Hingamisteed puhtad, akuutset traumat ei ole, aga saturatsioon on madal, tal on palavik, segasusseisundi sümptomid, vereringehäired.”

      Arst heidab pilgu haigusloole ja astub kõhna mehe juurde. Mehe riided on lahti lõigatud. Luine rind tõuseb hingeldamise taktis.

      “Nime ikka ei ole?”

      “Ei.”

      “Anna talle hapnikku.”

      Noor mees lamab, värisevad silmalaud kinni, õde asetab ta näole hapnikumaski.

      Mees näeb välja silmatorkavalt alatoidetud, kuid süstimisjälgi kehal ei ole. Irma pole varem kunagi näinud nii valget meest. Õde kontrollib kõrva kaudu uuesti tema kehatemperatuuri.

      “Kolmkümmend üheksa-üheksa.”

      Irma Goodwin märgib ära, milliseid analüüse patsiendilt võtta, ja vaatab teda siis uuesti. Mehe rind vappub, ta köhib nõrgalt ja avab korraks silmad.

      “Ma ei taha, ma ei taha,” sosistab ta maaniliselt. “Ma pean koju minema, ma pean, ma pean …”

      “Kus sa elad? Oskad sa öelda, kus sa elad?”

      “Kes … kes meist?” küsib mees ja neelatab tugevalt.

      “Ta sonib,” ütleb õde summutatult.

      “Kas sul valutab kuskilt?”

      “Jah,” vastab noor mees hämmeldunud naeratusega.

      “Oskad sa öelda …”

      “Ei, ei, ei, ta karjub minu sees, ma ei kannata välja, ma ei jaksa, ma …”

      Mehe silmamunad rulluvad üles, ta köhib, pomiseb midagi portselanist sõrmedest ja hingeldab õhku ahmides.

      Irma Goodwin otsustab analüüsi vastuste ootamise ajaks määrata palavikku alandava antibiootikumi, veeni süstitava bensüülpenitsilliini.

      Ta lahkub läbivaatusruumist ja läheb mööda koridori, katsudes sõrme, kus kaheksateist aastat oli olnud abielusõrmus, mille ta lõpuks vetsupotist alla lasi. Abikaasa pettis teda liiga kaua, andeks anda ei olnud enam võimalik. Haiget see enam ei tee, aga kurb on ikka, nende ühise tuleviku raiskamise pärast. Ta mõtleb, kas helistada tütrele, kuigi kell on juba palju. Pärast lahutust muretseb ta rohkem kui kunagi varem ja helistab Miale liiga tihti.

      Ukse tagant kostab vanemõe hääl, too räägib kiirabitelefoniga. Kõrgeima tähtsusega väljakutselt on sisse tulemas ekipaaž. Raske liiklusõnnetus. Vanemõde paneb kokku kiirabirühma, kus on ka kirurg.

      Irma Goodwin peatub ja kiirustab tagasi ruumi, kus lamab tuvastamata identiteediga patsient. Punapõskne sanitar aitab triaažiõel patsiendi kubemes veritsevat haava pesta. Tundub, nagu oleks noor mees jooksnud terava oksa otsa.

      Irma Goodwin peatub uksel.

      “Penitsilliinile lisaks pange ka makroliidi,” sõnab ta otsustavalt. “Veeni üks gramm erütromütsiini.”

      Õde tõstab pilgu.

      “Arvad, et tal on legionelloos?” küsib ta üllatunult.

      “Eks me näe, mida külv …”

      Irma Goodwin jääb vait, kui patsiendi keha võpatab. Arst pöörab pilgu mehe valgele näole ja näeb, et too avab aeglaselt silmad.

      “Ma pean koju minema,” sosistab mees. “Minu nimi on Mikael Kohler-Frost ja ma pean koju minema …”

      “Mikael Kohler-Frost,” vastab arst. “Sa oled Söderi haiglas ja …”

      “Ta karjub kogu aeg!”

      Irma lahkub läbivaatusruumist ja pooleldi tormab oma lihtsasse kabinetti. Ta sulgeb enda järel ukse, paneb prillid ette, istub arvuti taha ja logib sisse. Patsientide andmebaasis meest ei ole ja ta siirdub edasi rahvastikuregistri arhiivi.

      Sealt ta Mikael Kohler-Frosti leiabki.

      Enesele teadmata näpib Irma Goodwin tühja sõrmusekohta ja loeb veel kord ülevaatusruumis lebava patsiendi andmeid.

      Mikael Kohler-Frost suri seitse aastat tagasi ja on maetud Norrtälje koguduse Malmsta surnuaiale.

      15

      KRIMINAALKOMISSAR Joona Linna viibib tillukeses paljaste betoonseinte ja põrandaga ruumis. Ta on põlvili, samal ajal kui kaitsevärvi mundris mees teda musta Sig Saueri püstoliga pähe sihib. Ust valvab teine mees, kes on Joonale suunanud Belgia päritolu automaatkarabiini.

      Seina ääres põrandal seisab kokakoolapudel. Valgust annab mõlkis kattega laelamp.

      Mobiiltelefon sumiseb. Enne kui püstoliga mees kõne vastu võtab, räägib ta Joonale, et too pea langetaks.

      Teine mees paneb sõrme päästikule ja astub sammu ette.

      Püstoliga mees räägib mobiiltelefoniga ja kuulab, kuid ei lase Joonat samal ajal silmist. Tema saabaste all krigiseb kruus. Ta noogutab, ütleb veel midagi ja kuulab jälle.

      Natukese aja pärast automaadiga mees ohkab ja istub ukse äärde toolile.

      Joona põlvitab hästi vaikselt. Tal on jalas dressipüksid ja seljas valge, higist märg T-särk. Varrukad on käsivarrelihaste ümber pingul. Ta kergitab veidi pead. Silmad on hallid nagu poleeritud graniit.

      Püstoliga mees räägib ägedalt telefoniga, lõpetab kõne, tundub, nagu mõtleks paar sekundit, astub siis neli kiiret sammu ette ja surub püstolisuu vastu Joona laupa.

      “Nüüd saan ma teist jagu,” ütleb Joona hästi sõbralikult.

      “Mida?”

      “Ma pidin ootama,” selgitab Joona. “Kuni tekib füüsilise kontakti võimalus.”

      “Mulle anti just käsk sind maha lasta.”

      “Jah, olukord on üsna pingeline, sest ma pean püstoli näolt ära saama ja seda soovitatavalt viie sekundi jooksul kasutama.”

      “Kuidas?” küsib mees ukse juurest.

      “Et üllatus õnnestuks, ei tohi

Скачать книгу