LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja loksutab vedelikku, siis tõmbab lahuse süstlasse.

      Ta paneb tropid kõrva ja avab pisikese ukseluugi. Kostab metallikolin ning nendeni hoovab betooni ja tolmu raske hais.

      Peaarst ütleb Jurek Walterile veniva häälega, et on süstiaeg.

      Mees kergitab lõuga ja tõuseb pehmelt toolist, pöörab pilgu luugile ja läheneb pluusi lahti nööpides.

      “Peatu ja võta pluus ära,” käsib Roland Brolin.

      Jurek Walter tuleb aeglaselt edasi, Roland sulgeb luugi ja paneb kiiresti lukku. Jurek peatub, avab viimased nööbid ja laseb riideeseme põrandale kukkuda.

      Tema keha on kunagi olnud lihaseline, nüüd on musklid ja kortsus nahk lõdvalt rippu.

      Roland avab uuesti luugi. Jurek Walter astub viimased sammud ja sirutab sadade pigmendilaikudega kaetud soonilise käe luugist välja.

      Anders puhastab tema õlavarre piiritusega. Roland lükkab nõela pehmesse lihasesse ja surub süstla liiga kiiresti tühjaks. Jureki käsi võpatab üllatusest, aga ta ei võta seda enne ära, kui saab loa. Peaarst paneb luugi kinni ja lukustab kärmelt, tõmbab kõrvadest tropid välja, naeratab närviliselt omaette ja heidab siis pilgu ruumi.

      Jurek Walter koperdab voodini, peatub ja istub.

      Äkki pöörab ta pilgu uksele ja Roland pillab süstla maha.

      Ta proovib seda kinni püüda, aga süstal veereb eemale.

      Anders astub sammu edasi, korjab arstiriista üles ning kui mõlemad selja sirgu ajavad ja uuesti isolatsiooniruumi ukse poole pöörduvad, siis on turvaklaas seestpoolt udune. Jurek on aknale hinganud ja sõrmega kirjutanud “JOONA”.

      “Mis seal on?” küsib Anders nõrga häälega.

      “Ta kirjutas “Joona”.”

      “Joona?”

      “Mida kuradit see peaks tähendama?”

      Aken muutub selgemaks ja nüüd on näha, et Jurek Walter istub, nagu poleks paigalt liikunudki. Mees vaatab süsti saanud kätt, masseerib lihast ja põrnitseb arstidele vastu.

      “Muud ei olnud?” küsib Anders.

      “Ma nägin ainult …”

      Läbi ukse kostab loomalik ulg. Jurek Walter on voodilt maha vajunud, ta lõugab põlvili maas täiest kõrist. Lihased kaelal on pingul, veresooned paistes.

      “Kui palju sa talle tegelikult panid?” küsib Anders.

      Jurek Walteri silmad pöörduvad pahupidi, ta toetub käele, sirutab jala välja, aga kukub järsult taha, lööb pea vastu öökappi, karjub, tema keha hakkab spasmiliselt värisema.

      “Kurat,” sosistab Anders.

      Jurek libiseb põrandale, peksleb jalgadega, hammustab keelde, puristab rinnale verd ja jääb siis hingeldades lamama.

      “Mis me teeme, kui ta ära sureb?”

      “Kremeerime,” vastab Brolin.

      Jurekil tekivad uued krambid, ta rappub kogu kehast, käed vehivad igas suunas ja jäävad siis paigale.

      Brolin vaatab kella. Mööda tema põski voolab higi.

      Jurek Walter oigab, veereb küljele, proovib end üles ajada, aga ei suuda.

      “Kahe minuti pärast võid sisse minna,” sõnab peaarst.

      “Kas ma tõesti pean minema?”

      “Varsti pole ta enam ohtlik.”

      Jurek roomab neljakäpakil ringi ja tema suust voolab limane veri. Ta õõtsub, liigub aeglasemalt, kuni vajub maha ja jääb lamama.

      3

      ANDERS VAATAB LÄBI paksu ukseklaasi. Jurek Walter on kümme minutit liikumatult maas lamanud. Tema keha on pärast krambihoogu lõtv.

      Peaarst torkab võtme lukuauku, kahtleb, piilub aknast sisse ja keerab siis ukse lahti.

      “Mõnusat olemist,” soovib ta.

      “Mis me siis teeme, kui ta üles ärkab?” küsib Anders.

      “Ta ei tohiks ärgata.”

      Brolin avab ja Anders läheb sisse. Uks tema selja taga tõmmatakse kinni ja lukk koliseb. Isolatsiooniruumis haiseb higi järele, aga siin on ka midagi muud. Äädika hapukas lõhn. Jurek Walter lamab täiesti vaikselt, vaid selja liikumisest võib aimata aeglast hingamist.

      Anders hoiab eemale, kuigi ta teab, et Jurek Walter magab sügavalt.

      Ruumil on kummaline akustika, pealetükkiv, nagu oleksid helid liigutustega liiga tihedalt koos.

      Arstikittel krabiseb igal sammul vaikselt.

      Jurek hingab kiiremini.

      Kraan tilgub.

      Anders jõuab voodi juurde, keerab pilgu Jureki poole ja põlvitab.

      Turvaklaasi tagant paistab peaarst, kes põrnitseb hirmunud pilgul, kuidas Anders kummardub ja üritab põranda külge kruvitud voodi alla vaadata.

      Seal ei ole midagi.

      Ta läheb veel lähemale, silmitseb Jurekit hoolega ja heidab siis kõhuli.

      Jurekit ei ole enam võimalik jälgida. Noa otsimiseks peab selja keerama.

      Voodi all on hämar. Seina ääres vedelevad tolmurullid.

      Pähe tükib ettekujutus, kuidas Jurek Walter on silmad avanud.

      Puitribide ja madratsi vahele on midagi torgatud. Ei paista hästi, mis see on.

      Anders küünitab, aga ei ulata. Ta on sunnitud end selili voodi alla hiivama. Seal on nii kitsas, et pead pole võimalik keerata. Ta nihkub edasi. Tunneb igal hingetõmbel rinnakorvi vastas voodipõhja tumma vastupanu. Sõrmed kobavad. Natuke veel. Põlv tabab puitribi. Ta puhub näolt tolmutuustaka ja surub end veel kaugemale.

      Äkki kostab ruumis raske mürts. Ta ei saa pead keerata ega vaadata. Lihtsalt lamab vaikselt ja kuulab. Tema enda hingetõmbed on nii kiired, et võimatu on eristada teisi helisid.

      Korraga sirutab ta käe, tabab sõrmeotstega voodiribide vahele torgatud asja, surub end veel kaugemale ja saab eseme kätte.

      Jurek on valmistanud mingist metallaluse tükist lühikese, väga vaheda teraga noa.

      “Tule nüüd,” hüüab peaarst läbi luugi.

      Anders proovib voodi alt pääseda, ta surub end väljapoole ja kriimustab põske.

      Miski peatab teda, ta ei saa minema, kittel on kinni ja lahti seda enam ei tõmba.

      Talle tundub, et Jureki poolt kostab liikumist.

      Võib-olla on see ainult ettekujutus.

      Anders tirib kõigest jõust. Kitli õmblused ragisevad, aga ei rebene. Anders mõistab, et peab end voodi alla tagasi suruma, et riie lahti päästa.

      “Mida sa teed?” hüüab Roland Brolin närvilise häälega.

      Väike luuk koliseb ja lukk pannakse jälle kinni.

      Anders näeb, et kitli tasku on jäänud lahtise liistu otsa. Ta vabastab kiiresti tasku, hoiab hinge kinni ja pressib end väljapoole. Teda täidab kasvav paanika. Ta marrastab kõhtu ja põlvi, saab ühe käega voodiservast kinni ja tõmbab end välja.

      Hingeldades pöörab ta end ringi ja tõuseb vaevaliselt püsti, nuga käes.

      Jurek lamab küljeli, üks silm on unes lahti ja vahib teda pimedalt.

      Anders astub ruttu ukse juurde, vaatab läbi turvaklaasi peaarsti närvilistesse silmadesse ja proovib naeratada, kuid häälest kostab pinge, kui ta ütleb:

      “Ava uks.”

      Roland Brolin avab hoopis luugi:

      “Kõigepealt anna nuga.”

      Anders vaatab peaarsti küsivalt ja ulatab siis noa.

      “Kas

Скачать книгу