LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Uppsala-Stockholmi rongis küüsi ja mängisid suupillil «Då står pojkarna på rad», «Leva livet», «De sista ljuva åren», «Gulli-Gullan» ja Rootsi teisi folkmeloodiaid – ilma et ükski keenialane ega araablane neid tülitama tulnuks. Olid biitlid, olid hipid, kosmosevaimustus, Vietnami sõda, kaks kuju jalutasid kuul, meie noored vasakpoolsed tudengid laulsid ja tantsisid aga ikka niimoodi, nagu maailma progressiivne (või vasakpoolne?) noorsugu. Oh sa aeg, kuis mul on meeles tüdrukute heledad, unisooni libisevad hääled nendest aastatest, mis takkajärgi ragisevad nagu raadiolained. See laul vallutab veel tänagi mu südant:

      «Mina lilla svenska flicka,

      jag ska hjälpa henne nu!

      Snälla blonda svenska flicka,

      syrianer rädd, o du?»

      Mis siis tähendas, et kas kardad metsikuid, tumedaid süürlasi, sina, õrn ja hele rootsi tüdruk! Jah, takkajärgi tõusevad mul kõik ihukarvad üles, kui ma juhtun sellele mõtlema. Minul ei ole selleks juuste krussikeerajaid vajagi. Kui juhtun mõtlema, täpsustaksin, mu Uppsala tüdrukutest mõne niisuguse (im)migrandi mustade karvadega kaetud karukäppade vahel – siis tahaksin lihtsalt ilma pikemata kätte maksta.

      Aga juba nad olidki siin; need soovimatud külalised. Algul kasutasid nad ära Rootsi sõjajärgset tööjõukäte puudust. Tage Erlanderi teise valitsuse ajal ühineti Põhjamaade tööjõu vaba liikumise lepinguga. Alates 1932. aastast on meile maailma igast nurgast kõiksugu võõrtöölisi ja põgenikke sisse voolanud. Tuhanded somaalid ja kurdid – kuhu me need küll kõik panime? Ja kõige hullem, et alguses ei tulnud nad sugugi lainetena. Türklaste kebabiputkad avati algul lihtsalt Stockholmi sadamas ning suuremate maanteede ääres. Tuli räpasus ja islam ning ikka sel ettekäändel, et Rootsi on maailma ees süüdi; meie pinnal ei ole kunagi ühtki sõda peetud ja seepärast tuleb meil ka palju võõrast rahvast vastu võtta.

      Kord jalutasime Pär Svantevitiga kuningalossi taga ja imetlesime oma naiiv-rahvuslikus rootsi meeles pidulikku vahtkonnavahetust, kui Svantevit minult järsku küsis:

      «Hannes, aga miks sa neid sisserändajaid nii hirmsasti vihkad? Eks oled ju sinagi võõrast verest? Neljakümne neljanda aasta pimedal oktoobrikuul tulid ju sinugi vanemad siia üle Balti mere murdlainetuse. Ja nüüd saate elada vabas maailmas, selle asemel et diktatuuri orjuse all küürutada. Teid, eestlasi, võttis Rootsi ju vastu?!»

      Lugeja teab mind juba – et ma kunagi vastust võlgu ei jää. Ja ma vastasin:

      «Kõik on õige. Kuid eestlased ja rootslased on nii geneetiliselt kui etniliselt lähedased. Aga lõunamaalaste seas puhkeb peagi islamiäärmuslus. Ja saad näha: nad hakkavad meie pinnalt omi pühi sõdu pidama, kas või rakettidega. Ja seda, et immigrandid võtavad vägivallaga ette rootsi soost tüdrukuid, on ju ikka ette tulnud? Ja mis siis,» ütlesin ma peaaegu pühaduseteotuse, «kui nad võtavad ükspäev ette Birgitta Moréni enda? Mis sa siis kostad?»

      Kallaletungimine Birgitta Morénile tundus meile tõesti kõige püha labastamisena. Me otse jumaldasime seda väikest heledapäist Sundsvalli lauljatari. Pikkade ja igavate loengute ajal, mida meile vahel Välisminnis peeti, joonistasin ma alati tema suuri ja helesiniseid, kaardus ripsmetega silmi. Temas oli nii palju aristokraatlikku joont ja stiili, et mul jäi pealinna ning Sundsvalli vaheline nädalavahetuse rongigraafik lausa pähe. Nimelt sel ajal toimusid ses väikeses sadama- ja jõelinnas Birgitta Moréni kontserdid. Temagi laulis poolunustatud rootsi meloodiaid, saatjaks tihti üksainus flööt: midagi folgi ja futurismi vahel. Need aastad olid ju ühtlasi ka futurismi võidukäik: iga endast lugupidav ülistas liiklust, tehaseid ja tehnikasaavutusi. Viimase kolme vahel oli blonda flicka Birgitta kuidagi eriti abitu ja habras.

      Nende viljakate aastate ainus karjääritegemise viis oli mulle vene keel. Ma ei olnud UFO-Aktuelltist loetut unustanud ja mõtlesin ikka veel nii kaugetest kui müstilistest Uuralitest. Vähe sellest, mul oli kodus isegi tuttava kingitud, ühelt Venemaa-reisilt koju toodud VEF-Urali raadioaparaat. Rääkisin nagu venelane.

      Ministeeriumi majandusosakonna ülem Henrik Gunnarson luges meile mõjutamise psühholoogiat. Ta oli kogenud erudiplomaat ning Tage Erlanderi teise valitsuse ajal, kui maailm oli pingeline paik, oli ta teeninud Moskva Rootsi-saatkonna majandusatašeena. Ligi veerand sajandit välisteenistuses olnud mehel leidus siiamaani venelastega mingeid kontakte. Olin viienda kursuse aspirant, kui temalt nende kohta küsisin, aga ta ei täpsustanud ikkagi.

      Aga ükspäev hakkas ta kõnelema. Ja kõneles nii, et varsti enam palju vaja polnudki.

      See oli üks Birgitta Moréni kontsert Sundsvalli hubases sadamakõrtsis. Just olime imetlenud õrna kaunitari esinemist. Pean ütlema, et olin sel õhtul veidi üksik. Oli hurmav, päikesekuumusest tiine juuliõhtu: Sundsvalli lahe lained jaksasid vaevu-vaevu randa tulla. Merefaarvaater oli täiesti helesinine ning silmapiirilt paistis Rootsile nii iseloomulik metsaga kaetud saarte rägu. Hammarskjöldi tapmisest oli möödas palju aastaid ja suures poliitikas toimus parasjagu vähe.

      Olin endale, muuseas, Carlsbergi õlut tellinud, ent sedagi ma ära juua ei jõudnud: konutasin, mõtlesin rootsi plikadest ja nende kaharatest seelikutest, pidasin endamisi aru ka mustadest ja nende kebabiputkadest. Välispoliitikast ja venelastest ma peaaegu ei mõtelnud.

      Just siis istus Gunnarson mu lauda. Erinevalt minust paistis ta puhanud ja ülihästi raseeritud. Isegi ta nööpaugus ilutses lill. Minu lauda tulles küsis ta kõigepealt mõistagi, kuidas mulle kontsert meeldis, aga ma tunnistasin talle ausalt, et olen Birgittast juba liigagi palju mõtelnud.

      Gunnarson oli võtnud mingisuguse kange kanepi, kuid mul ei olnud mingit tahtmist tema sigari sisu põhjalikumalt uurida. Aga siis alustas ta natuke ootamatult niisugust juttu:

      «Hannes, sa jäid mulle juba sisseastumise ajast meelde. Vähe pretensioonikas, kuid siiski teotahteline. Ennekõike aga jäi mulle meelde sinu essee. Tea siis, et kunagi Nõukogude Liidu Justiitsministeeriumis käies ning seda asja uurides sain minagi neist asjadest natuke teada. Ma lihtsalt panin osadele materjalidele nii-öelda käpa peale.»

      Justkui välkvalgus oleks hetkeliselt valgustanud minu aju! Djatlovi grupp! Olin kindel, et nüüd hakkab nalja saama.

      Algul ketras Gunnarson vanu ja tuntud linte. Ta oli kõnelnud mingi isikuga, kes tundis Djatlovi grupist juba matka alguses radikuliidi tõttu irdunud isikut.

      Gunnarsoni jutust selgusid noorte matka esimesed päikesepaistelised või lihtsalt lõbusad päevad. Kuus nooremat meest, kaks neiut ja üks veidi vanem mees olid startinud Sverdlovskist 350-kilomeetrisele Põhja-Uurali mägimatkale, mille raskusaste lähenes maksimaalsele. 1. veebruariks 1959 oli neli päeva teel oldud ja üks osavõtja oli pööranud targu tagasi. 29. jaanuaril olid suusad eriti hüvalt libisenud ning metsased mäenõlvad olid otse kihutanud mööda. Poisid-tüdrukud liikusid siis jõudsalt edasi ja tegid palju pilte, viimased pildid tragöödia eel, kui ilm halvaks pöördus, aga tuju ei langenud. Ööl vastu teist veebruari oli ilm iseäranis halb, lendas tuisku ja jääkilde. Grupp jäi ööbima mäekuru servale. Tormituuled olid tohutud.

      Kohalikud elanikud, mansi metsikud, kuid siiski abivalmis hõimud on korduvalt jutustanud, kuidas suurimate veebruaritormidega kaasnevad neis piirkondades võikad hääled. Otorteni ja Tšistopi mägede poolt puhuvad talvetuuled tekitavad infraheli, mille mõju inimesele ei ole lõplikult selge. Neid on testitud üksnes laboratoorsetes tingimustes, kus aga täit pilti neist ei saagi. Mansi legend Holat-Sahõlist kõneleb, et millalgi mäletamatutel aegadel olid sealt niisamuti üheksa meest üles läinud ja ikka samamoodi oma otsa leidnud. Erinevalt nendest noortest olid viimased pealikud, eriti elukogenud inimesed. On selge, et kui niisugune keerutav vihur satub otse kuruõõnsusse, siis osa sellest peegeldub mägede külgedelt ja võib inimestes tekitada suurt rahutust.

      Matka üks osavõtjatest, Uurali Polütehnilise Instituudi äsjane lõpetaja ja prantsuse inseneri poeg klõpsis matkajatest viimast pilti. Telk sel viimaseks jäänud mäekurul seati üles ikka samamoodi kui eelmistelgi kordadel. Matkajad olid varustatud eriti sooja aluspesuga, nendel olid seestpoolt karvaseid magamiskotid ja telgiuksest seati välja priimusekorsten. Evenkide leiutet põdrakarva magamiskottides võid uinuda isegi veel kangema külma käes, sest väljastpoolt jäätumise eest kaitseb

Скачать книгу