LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pritsmevihma ja rõsket tuult – ja kogu Braavos oli rannaäärne. Põhjas asus Purpursadam, kus Mereisanda palee kuplite ja tornide all seisid braavoslaste kaubalaevad. Läände jäi Kaltsukaupmehe sadam, mis kihas teistest Vabalinnadest, Westeroselt ja Ibbenilt ja muinasjutulistelt kaugetelt idamaadelt tulnud laevadest. Ja igal pool mujal leidus väikeseid paadisildu ja parvede ankrupaiku ja vanu halle kaisid, kus sildusid molluski- ja krabipüüdjad ja kalurid, kes naasid püügiretkedelt mudarandadel ja jõesuudes. „See oleks teie jaoks liiga suur pingutus.”

      „Siis mine ise ja too siia keegi, kes on neid lohesid näinud,” nõudis Aemon.

      „Mina?” See ettepanek heidutas Sami. „Meister, see oli vaid luiskejutt. Ühe madruse luiskejutt.” Ka Dareon oli siin omajagu süüdi. Laulja oli neile edasi rääkinud igasuguseid veidraid jutte, mida trahterites ja lõbumajades räägiti. Õnnetuseks oli ta seda lohedelugu kuuldes nokastanud ega suutnud üksikasju meenutada. „Võib-olla mõtles Dareon selle loo ise välja. Lauljad teevad nii. Nad mõtlevad asju välja.”

      „Seda küll,” sõnas meister Aemon, „aga ka kõige lennukamas laulus võib olla terake tõtt. Uuri see tõde minu eest välja, Sam.”

      „Ma ei tea ju, kelle käest küsida ja kuidas küsida. Ma oskan ülemvalüüria keelt vaid pisut ja kui minuga hakatakse rääkima braavose keeles, siis ei saa ma pooltest asjadest aru. Te oskate rohkem keeli kui mina, kui te jälle kosute, siis saate te…”

      „Millal ma kosun, Sam? Ütle mulle.”

      „Varsti. Kui te puhkate ja sööte. Kui me Muinaslinna jõuame…”

      „Mina ei näe enam Muinaslinna. Ma olen selles nüüd kindel.” Vanamees pigistas kõvemini Sami kätt. „Varsti lähen ma oma vendade juurde. Mõnega neist sidus mind ühine vanne ja mõnega ühine veri, kuid nad kõik olid minu vennad. Ja mu isa… ta ei arvanud kunagi, et tema pärib trooni, kuid see juhtus ometi. Ta ütles tihti, et see oli talle karistuseks hoobi eest, mis tappis tema venna. Ma loodan väga, et ta leidis surres selle rahu, mis talle eluajal osaks ei saanud. Seitsmikud laulavad õndsast hääbumisest ja sellest, kuidas me koorma oma õlult maha paneme ja rändame kaugele kaunile maale, kus me saame aegade lõpuni naerda ja armastada ja pidutseda… aga mis siis, kui mingit valguse ja õndsuse maad polegi olemas ja surma müüri taga ootavad ainult külm ja pimedus ja piin?”

      Ta kardab, taipas Sam. „Te ei hakka surema. Te olete lihtsalt haige. See läheb mööda.”

      „Sedapuhku mitte, Sam. Ma nägin und… ööpimeduses küsib mees endalt kõike seda, mida ta päevavalges küsida ei söanda. Viimastel aastatel on mul jäänud vaid üks küsimus. Miks võtsid jumalad mult mu silmad ja jõu, kuid mõistsid mu nii kauaks külmas ja unustuses hingitsema? Mida võiksid nad veel tahta minusugusest vanast kuhtunud mehest?” Aeroni sõrmed – laigulise nahaga kaetud vitsaraod – väratasid. „Ma mäletan, Sam. Ma mäletan ikka veel.”

      See jutt kiskus segaseks. „Mida te mäletate?”

      „Lohesid,” sosistas Aeron. „Nemad olid minu koja õnnetus ja uhkus.”

      „Viimane lohe suri siis, kui teie polnud veel sündinud,” ütles Sam.

      „Kuidas te saate neid mäletada?”

      „Ma näen neid unes, Sam. Ma näen taevas ergavat punast tähte. Ma mäletan veel seda punast. Ma näen nende varje lumel, kuulen nahksete tiibade rudinat, tunnen nende kuuma hingust. Ka minu vennad nägid lohedest und ja need unenäod hukutasid nad kõik. Sam, meie ees seisavad poolunustatud ettekuulutused, imed ja õudused, mida ühelgi elaval inimesel pole lootustki mõista… või…”

      „Või?” küsis Sam.

      „…või ei.” Aemon kõhistas tasast naeru. „Või siis olen ma vana, palavikus ja surev mees.” Ta sulges väsinult oma valendavad silmad ja avas need siis jõuga uuesti. „Ma ei oleks tohtinud Müürilt lahkuda. Isand Snow ei saanud seda mõista, aga mina oleksin pidanud seda ette nägema. Tuli hävitab, külm aga säilitab. Müüril… aga nüüd on juba hilja tagasi pageda. Minu ukse taga ootab Võõras ega lahku niisama. Talitaja, sa oled mind truult teeninud. Tee minu heaks veel see viimane vapper tegu. Mine sadamasse, Sam. Uuri nende lohede kohta välja nii palju kui saad.”

      Sam vabastas oma käe vanamehe haardest. „Ma lähen. Kui te nii tahate. Ma ainult…” Ta ei osanud midagi muud kosta. Ma ei või talle ära öelda. Ta mõtles, et ta võib Kaltsukaupmehe sadama kaidelt ja maabumissildadelt ühtlasi Dareonit otsida. Ma otsin kõigepealt Dareoni üles ja lähen siis koos temaga laevade juurde. Ja tagasi tulles toome kaasa toitu ja veini ja puid. Siis saame tule koldesse ja korraliku sooja söögi. Sam tõusis püsti. „Hästi.

      Eks ma hakkan siis minema. Kui ma minema pean. Gilly jääb siia. Gilly, pane uks minu järel riivi.” Ukse taga ootab Võõras.

      Gilly noogutas, laps vastu rinda surutud, pisarad silmadesse tulvamas. Ta hakkab jälle nutma, mõistis Sam. See oli tema jaoks liig mis liig. Tema mõõgarihm ripus seinal varnas, kõrvuti vana pragulise sarvega, mille Jon oli talle kinkinud. Sam krahmas selle kätte ja pani vööle, viskas siis musta villase mantli oma lihavatele õlgadele, väljus kössi tõmbudes uksest ja läks kolinal alla puust trepist, mille astmed tema raskuse all kriiksusid. Kõrtsil oli kaks välisust, millest üks viis tänavale ja teine kanali äärde. Sam väljus esimese kaudu, et vältida kõrtsituba, kus peremees oleks talle kindlasti heitnud tusase pilgu, millega ta õnnistas neid külalisi, kes olid liiga kauaks tema katuse alla pidama jäänud.

      Õhk oli jahe, kuid õhtu polnud kaugeltki nii udune nagu mõnel muul päeval. Vähemalt see tegi Samile heameelt. Mõnikord kattis udu maad nii tihedalt, et mees ei näinud omaenese jalgugi. Kord jäi tal kanalisse kukkumisest puudu vaid üks samm.

      Poisipõlves oli Sam lugenud ühte raamatut Braavose kohta ja unistanud sellest, et satub kunagi siia. Ta tahtis näha merest kerkivat karmi ja hirmuäratavat Hiiglast, liuelda madupaadiga mööda kanaleid ja näha kõiki paleesid ja templeid ja vaadata, kuidas braavod tantsivad oma veetantsu, mõõgad tähepaistes välkumas. Ent nüüd, kui ta siin oli, tahtis ta ainult siit minema saada ja Muinaslinna jõuda.

      Kapuuts peas ja mantel lehvimas, läks ta mööda munakivisillutist Kaltsukaupmehe sadama poole. Mõõgarihm kippus kogu aeg alla säärtele vajuma ja ta pidi seda käigu pealt ühtelugu tagasi üles sikutama. Ta hoidus väiksematele ja pimedamatele tänavatele, kus oli vähem võimalusi, et talle keegi vastu trehvab, kuid ikkagi pani iga mööduv kass tal südame puperdama… ja Braavos kubises kassidest. Ma pean Dareoni üles otsima, mõtles ta. Ta on Öise Vahtkonna liige, minu vandevend, küll me koos välja mõtleme, mida teha. Meister Aemoni jõud oli kuhtunud ja Gilly oleks siin hätta jäänud ka siis, kui ta poleks olnud murest murtud, Dareon aga… Ma ei tohi temast halvasti mõelda. Võib-olla on ta haavatud ja ei saanud just selle pärast tagasi tulla. Võib-olla on ta surnud ja lamab mõnel põiktänaval vereloigus või hulbib mõnes kanalis, nägu alaspidi. Öösiti loivasid uhketes värvikirevates rõivastes braavod linnas ringi ja otsisid võimalust tõestada oma oskust käsitseda sihvakaid mõõku, mida nad kandsid. Mõned neist võitlesid ükskõik millisel põhjusel, mõned ei vajanud üldse mingit põhjust, ja Dareonil olid lõdvad keelepaelad ja äkiline meel, joomase peaga veel eriti. See, et üks mees oskab võitlustest laulda, ei tähenda veel, et ta ise võitlema sobib.

      Parimad trahterid, kõrtsid ja lõbumajad asusid Purpursadama või Kuuallika lähedal, kuid Dareon eelistas Kaltsukaupmehe sadamat, kus kliendid rääkisid sagedamini ühiskeelt. Sam alustas otsingut „Rohelise Angerja” kõrtsist, „Mustast Lodjamehest” ja Moroggo joomakohast – Dareon oli varem neis kohtades mängimas käinud. Kuid teda polnud üheski neist.

      „Udukoja” ette oli seotud mitu madupaati, mis ootasid kliente, ja Sam üritas paadimeestelt küsida, kas nad pole näinud üleni musta riietatud lauljat, kuid ükski paadimees ei saanud tema ülemvalüüria keelest aru. Või siis ei taha nad aru saada. Sam vaatas korraks sisse räpasesse joomaurkasse, mis asus Nabbo silla teise kaare all ja kus jätkus vaevu ruumi kümnele külalisele. Dareonit polnud nende hulgas. Ta käis läbi ka „Heidiku” kõrtsist, „Seitsme

Скачать книгу