LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Eggert oli Edgariga piisavalt sarnane, alati saab öelda, et ta kuulis oma nime valesti. See talle tundmatu inimene poleks ehk nii selgelt mälust esile kerkinud, kui kolleeg poleks oma sõbra suremist tuberkuloosi väga raskelt üle elanud ja kui Edgar poleks pakkunud talle seltsi paljudel õhtutel, mil võeti ette vanad kirjad ja lapsepõlvemälestused. Käekirja kaari ja tõmbeid oli kerge kopeerida, paremakäelisteks sunnitud vasakukäeliste erijooni tundis ta omakorda juba gümnaasiumi aegadest. Rahustades toateenindaja toodud biskviidiga oma pingul närve, tänas Edgar mõttes Voldemari, kes oli koduste ülesannete lahendamisel tihti Edgari abi vajanud. Talle meenusid Voldemari ilmed ja žestid, see, kui kohmakalt ta kahvlit hoidis, meenus vasaku käe külge seotud hiiglaslik käpik, mis pidi takistama tal kätt salaja kasutamast. Selle kohta mõeldi välja nii mõnigi pilalauluke. Vasakukäeliste liigutuste harjutamine polnud muidugi möödapääsmatu, aga kordamineku võti oli pisiasjades. Ennast hotelli sisse kirjutades tegi Edgar koguni nii, et haaras sulepea kõigepealt vasakusse ja alles seejärel paremasse kätte, naerdes oma vanade kommete üle ja visates registraatori ees nalja, vasakukäeliste kohta juba anekdoote jagub, ning võttes vastu oma pressitud ülikonna, andis ta toateenindajale vasaku käega korraliku jootraha.

      Edgar limpsas vasaku käe sõrmedelt biskviidi kreemikaunistuse jäänuseid ja jätkas kapi ees harjutamist. Ta hakkas oma uue minaga rahule jääma – viimastel aastatel oli ta just parajal moel vanemaks jäänud, ta polnud enam mingi poisike. Üks Staffani saarel käinud poiss töötas juba Tallinna linnavalitsuse büroos, nii mõnedki neist olid endale siin või seal nime teinud. Edgar ei kavatsenud rahulduda vähemaga. Vastupidi.

      Viivukese veel harjutanud, istus ta kirjutuslaua taha ja vaatas üle paberid, mis tuli varsti viia Tõnismäele, julgeolekupolitsei peakorterisse. Ajalehele Noorte Hääl kaastööd teinud kommunistide nimekiri oli täielik, see oli nõudnud omajagu tööd. Vanglatest ja Siseasjade Rahvakomissariaadi osakondade keldridest leiti laibad küll tema abitagi, aga SS-Untersturmführer Mentzelit rõõmustasid väga Edgarilt saadud ülejäänud aadressid, kuhu punased olid hukatuid matnud. Siseasjade Rahvakomissariaadis töötanud kolleegide nimekirja oli Edgar andnud talle juba Klaus Kurki restoranis.

      Edgar nägi Mentzelit viimati Helsingis, Staffani-väljaõppe ajal, ja seetõttu ajas kohtumine teda korralikust ettevalmistusest hoolimata ärevile. Kuigi oli loogiline oletada, et väljaõppel osalenute tausta oli varem või hiljem kontrollitud, oli liiga palju teadva SS-Untersturmführer Mentzeli ilmumine Edgari ette teda kõigepealt põhjalikult ehmatanud. Aga võimalik, et sakslased otsisid just temasugust inimest. Mentzel oli jõudnud juba anda õnnistuse Edgari uuele, elegantselt loodud isikule, ja ausõna, et hoiab saladuse ainult enda teada, nad olid ju head sõbrad ning Saksamaa ei taha head meest kaotada. Sellega tuli Edgaril rahule jääda. Äritegemise peale oli tal nutti, Mentzel pidas kindlasti ta andmeid vajalikeks, aga ometi jäi Edgar mõtlema, millised plaanid sel mehel tema suhtes olid. Need olid kindlasti olemas ja Edgar ei osanud veel öelda, kui paljuks tema teadmistevarast piisab.

      Mure veatu tervituse õnnestumise pärast osutus asjatuks. Keegi ei pahvatanud peakorteris naerma, näoilmetest ei saanud välja lugeda isegi põgusat pahanemist. Mentzel viipas Edgari istuma, tema vastas istus erarõivastes võõras berliinlane, kelle olemuses reetis miski, et ta on just äsja siia Ostlandi kaugesse nurka jõudnud. Võib-olla tekkis mulje selle põhjal, kuidas mees kabinetti ja Edgarit uuris või kuidas ta oli ennast toolis istuma seadnud, justkui olnuks tal raske uskuda, et sellel Dienststelle välipostiaadressil võis leida isegi korralikku büroomööblit.

      „Ammu pole näinud, Herr Fürst. Klaus Kurki oli äärmiselt meeldiv koht,” ütles Mentzel.

      „Rõõm on täielikult minu poolel,” vastas Edgar.

      „Asun kohe asja juurde. Meilt oodatakse selgitusi juudiküsimuses. Muidugimõista oleme kogunud juba küllaldaselt andmeid, aga teie, Herr Fürst, tunnete kohalikke olusid paremini. Mida te arvate, kui hästi teadvustavad baltlased siin juutide tekitatud ohte?”

      Hetk oli piinlik, Edgar tundis, kuidas suu kuivab. Oli selge, et ta oli end kohtumiseks valesti ette valmistanud. Kuigi ta oli võtnud läbi hulgaliselt teemasid, mis oleksid võinud esile kerkida, polnud ta millekski selliseks valmis. Erariietuses mees ootas vastust, ta polnud ennast ikka veel tutvustanud. Edgaril oli tunne, et mees ei saa aru, miks peab raiskama oma aega pikataibuliste seletuste kuulamiseks, ja ta lootis, et tal avaneb võimalus oma mapp paberitega kiiresti üle anda. Mentzel uuris oma laitmatuid küüsi, temalt polnud abi loota.

      „Kõigepealt peab ütlema, et ma pole Leedu või Läti olukorraga päris kursis,” suutis Edgar kobades öelda. „Eestlased on leedukatest ja lätlastest sootuks erinevad. Selles mõttes on nimetus „baltlased” pisut eksitav.”

      „Tõesti? Eestlased on idabalti ja põhja rasside segu,” märkis võõras sakslane.

      Mentzel katkestas teda. „Ehk olete märganud, et eestlased on ilmselgelt heledamad. Nii et põhjarass domineerib. Neljandik eestlastest kuulub puhtalt põhjarassi.”

      „Ja siniseid silmi on rohkem, jaa-jah, me oleme seda positiivset asjaolu märganud,” möönis erariietuses mees. Vestluse katkestas veel üks ootamatult tuppa sisenenud sakslane, ilmselt berliinlase vana tuttav. Edgar jäeti silmapilguks omapead ja ta püüdis hetke ära kasutada, hakates mõtlema, mida öelda, kuidas käituda. Bolševike loetelust ei piisa, kuigi just selle vastu oli Mentzel Helsingis huvi tundnud. Edgari arvestused olid osutunud valeks. Teda ei kutsuta enam kunagi tagasi, tema karjäär ei hakkagi tõusuteed minema. Keskendumine omaenda taustaga seotud probleemidele oli teda pimestanud ja tekitanud arvamuse, et taskus krabisevast Ausweis’ist Eggert Fürsti nimele piisab täiesti. Vestluses vilksatasid Baltikumi rassilised iseärasused ja Reichsminister Rosenbergi teoste põhitähendused ja Edgar valmistus jutuajamisest osa võtma. Tal oli vähemalt olnud oidu taguda pähe Reichsminister’i teoste nimed, „Die Spur des Juden im Wandel der Zeiten” ja „Der Mythus des 20. Jahrhunderts”, ja just siis, kui ta hakkas kartma, et temalt küsitakse midagi nende sisu kohta, muutusid külalised Mentzelile ilmselgelt väsitavaks. Edgar varjas oma kergendust, keerulisemate rassiküsimustega poleks ta siiski hakkama saanud. Nüüd oli vaja vaid pea selge hoida. Järgmiseks kohtumiseks on ta paremini valmis, ta otsib üles Reichsminister’it tundnud inimesed, koolivennad, sugulased, naabrid Vana-Posti tänavalt, kolleegid Gustav Adolfi gümnaasiumist. Ta leiab kellegi, kes teab, milline inimene oli Alfred Rosenberg ja millised võisid olla tema kavatsused oma sünnimaa suhtes. Kui ta õpib mõtlema nii nagu Rosenberg, siis saab ta teada, milliseid andmeid sakslased temalt ootavad, millised on nende huvid. Ta aju ragistas juba palavikuliselt, lapates peasisest arhiivi, otsides sobivaid isikuid, ükskõik keda, kes tunneks või võiks tunda Saksamaalt pogrommide eest Eestisse põgenenud juute või Saksamaale evakueeritud, kuid pärast Nõukogude Liidu taganemist tagasi Eestisse paigutatud baltisakslasi. Neid polnud siin palju.

      Mentzel astus ukse juurde, andes mõista, et visiit hakkab lõppema.

      „Kas ma tohiksin teid veel tülitada, palun siia kabinetti,” viipas ta Edgarit endaga kaasa.

      Koridoris Mentzel ohkas. „Herr Fürst, kas teil õnnestus hankida need andmed, mida teilt palusin? Olen väga teie nimekirja oodanud.”

      Kergendus oli nii suur, et alles uksest sisse astudes märkas Edgar, et hoiab mappi vales käes, paremas. Mentzel ei paistnud Edgari segadust märkavat, ta keskendus saadud nimekirjadele. Edgar paotas huuli, et saada piisavalt hapnikku.

      „Poliitiline politsei B4 on suurepärane ametipost, palju õnne, Herr Fürst. Väljaspool Tallinna läheb teiesuguseid mehi vaja, Hapsali Aussenstelle’s on palju tööd. Minge ja teatage endast kõigepealt Patareis, B4 Referentur’is, sealt saate täpsemad juhtnöörid.”

      „Härra SS-Untersturmführer, kas ma võin küsida …” Edgar köhatas. „Millest selline au?”

      „Silmapaistvamad bolševike rakukesed on juba likvideeritud, aga te teate ju isegi, kuivõrd vajalik on põhjalik desinfitseerimine, kui on tegu vastupidava kahjuriga. Teie aga tunnete kahjureid põhjalikult, Herr Fürst.”

      Mentzel tegi rühika kannapöörde ja läks tagasi oma kabinetti, jättes Edgari sinnasamasse seisma. Edgar oli kõigest hoolimata

Скачать книгу